Joan Salvat-Papasseit

Joan Salvat-Papasseit
Joan Salvat-Papasseit
Sünniaeg	16. mai 1894
Surmaaeg	7. august 1924 (30-aastaselt)
Autogramm
	[muuda Wikidatas]

Joan Salvat i Papasseit (katalaani hääldus: [ʒuˈan səɫˈβat pəpəˈsɛjt]; 16. mai 1894 Barcelona – 7. august 1924) oli katalaani luuletaja, üks katalaani kirjanduse avangardi olulisemaid esindajaid. Tema kirjanikunimi oli Joan Salvat-Papasseit.

Noorus ja esseistika[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli katlakütja Barcelona ja Cádizi vahet sõitval kaubalaeval. Isa hukkumise järel 1901. aastal jäi kahelapseline pere sissetulekuta. Aastatel 1906–1917 tegi paljudes kohtades juhutöid ja pidas mitmesuguseid ameteid kuni doki öövahini välja.

1914. aastal astus radikaalse organisatsiooni Juventude Socialista liikmeks, 1915. aastal hakkas tegema kaastööd sellistele mässumeelsetele väljaannetele nagu Reusi Justícia Social, Sabadell Federal ja Los Miserables. Ta innustus anarhismist ning võitles vihaselt tööliste olukorra parandamise eest. Tema artiklid ilmusid enamasti Gorkiano varjunime all, imetlusest Maksim Gorki vastu. Paljud neist artiklites koondas hiljem kogumikesse "Glosas de un socialista" ("Sotsialisti ääremärkused" 1916) ja "Humo de fábrica" ("Vabriku suits" 1918). Samuti andis ta 1919. aastani välja katalaanikeelset ajakirja Un enemic del poble ('rahva vaenlane', väljaanne sai nime Henrik Ibseni näidendi "Rahva vaenlane" järgi). Selles avaldas mõtteid inimliku kõlbluse teemadel, inspireerituna Nietsche filosoofiast ja Joaquim Torres-Garcia ideoloogiast.

Sel ajajärgul kirjutas ta peaasjalikult kastellaani keeles, 1919. aastast üksnes katalaani keeles.

Luule[muuda | muuda lähteteksti]

Tugeva isikliku kriisi ja sotsialismis pettumise tulemusena hülgas ta poliitika ja pühendus kuni elu lõpuni poeesiale. Kuid luuletamise kõrval on ta jätkuvalt kultuuri propageerija, mida näitab ka tõsiasi, et ta pani aluse kolmele ajakirjale. Un enemic del poblele järgnes par excellence avangardistlik Arc Voltaïc (1918), milles tegi koostööd Joan Miró ja Torres-Garciaga, ning Proa (1921). Viimane on oma loomult pigem postavangardne, avaldades luuletusi ja rahvuslikkusest kantud tekste. Tema teeneks on ka kirjastuse Salvat-Papasseit Llibreters rajamine.

Tema esimene katalaanikeelne luuletus "Columna vertebral" koos programmiliste tekstidega "Soc jo que parlo als joves" ("Mina olen see, kes räägib noortele" 1919) ja "Concepte de poeta" (1919) ning koos esimese katalaani futuristliku manifestiga ("El manifest Contra els poetes amb minùscula" 1920) väljendavad püüdu ms. Marinetti futurismi ja Apollinaire'i esprit nouveau poole. Teda kütkestasid telegraaf, raadiolained, tramm jt taolised leiutised. Rafael Barradas'e ja Torres-Garcia illustratsioonidega luulekogus "Poemes en ondes hertzianes" avastab ta futurismi ja otsib isiklikku lähenemist luulele.

Tema 1923 ilmunud kogu "El poema de la rosa als llavis" ("Poeem roosist huulte vahel") on peetud üheks paremaks Euroopa erootilises kirjanduses.

Haigestunud tuberkuloosi, halveneb tema tervislik seisund. See peegeldub ilmekalt luuletustes "Tot l’enyor de demà" ("Kogu igatsus homse järele") kogust "L’irradiador del port i les gavines" ("Sadama ja kajakate majakas") ja "L’ofici que més m’agrada" (kogust "Óssa Menor" ("Väike karu"). Neist esimeses unistab haige sellest, kuidas ta hommikul haigevoodist tõuseb, teises aga kirjeldab poeet, kes on ise füüsiliselt töövõimetu, viie elukutse kaunidust. Haigus viib poeedi 30 aastasena.

Tema luuletusi on helindanud Rafael Subirachs ja Guillermina Motta, eriti aga Joan Manuel Serrat. Viimane neist pühendas luuletajale laulu "Cançó per a Joan Salvat-Papasseit", põimides oma sõnu poeedi sõnadega "I no sóc modest i estic enamorat d’aquests ulls meus petits..." (Ma ei ole tagasihoidlik ning olen armunud oma väikestesse silmadesse).