Jerome Bruner

Allikas: Vikipeedia

Jerome Seymour Bruner (sündinud 1. oktoobril 1915) on Ameerika Ühendriikide psühholoog ja haritlane, kelle põhiliseks uurimisvaldkonnaks on kognitiivne psühholoogia.

Bruner omandas bakalaureusekraadi 1937. aastal Duke'i Ülikoolis ning doktorikraadi 1941. aastal Gordon Allporti käe all Harvardi Ülikoolis. Peale seda asus ta Harvardi Ülikooli psühholoogia professori ametikohale ning sai ühtlasi Kognitiivsete Uuringute Keskuse (Center for Cognitive Studies) direktoriks. Bruner on praegu New Yorgi Ülikooli professor. 1963. aastal anti talle Ameerika Psühholoogiaassotsiatsiooni (American Psychological Association, APA) Silmapaistva Teaduse Auhind (Distinguished Scientific Award) ning 1965. aastal oli ta APA president. Bruneri teadmised hariduse valdkonnas viisid tema määramiseni Presidendi Hariduse Nõuandvasse Kogusse (President’s Advisory Panel of Education) ning ta on nõustanud ka ÜRO agentuure.

Vaimsete seisundite mõju tajule[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bruneri varajane uurimustöö kognitiivse psühholoogia valdkonnas keskendus otsuste langetamise protsessidele probleemi-lahendus strateegiate korral eksperimentaalsetes situatsioonides. Alates 1940. aastatest uuris Bruner koos kolleegi Leo Postmaniga seda, kuidas vajadused, motivatsioon ja ootused (või vaimsed seisundid) mõjutavad taju. Nende lähenemine vastandas funktsionaalse perspektiivi tol ajal valdava formaalse seisukohaga, mis käsitles taju kui iseseisvat protsessi, mida tuleks vaadelda ümbritsevast maailmast eraldi. Kui Bruner ja Postman näitasid lastele ühe pikkusega mänguasju ja klotse, siis lapsed arvasid, et mänguasjad on pikemad kui klotsid, kuna lapsed eeldasid, et mänguasjad on suuremad kui klotsid. Edasistes eksperimentides, mis puudutasid mentaalseid seadumusi (mental sets), kasutasid Bruner ja Postman tahhistoskoopi, näitamaks katseisikutele lühikeseks ajaks mängukaarte lisades nende hulka mõned mittestandardsed kaardid, nagu näiteks punane risti kuningas. Eksperimentide käigus selgus, et kui katseisikuid pole mittestandardsete kaartide olemasolust teavitatud, siis nad neid ka ei märka. Lähenemine, mis seisneb selles, et inimese hoiakud ja suhtumine sekkuvad sellesse, mida inimene tegelikult näeb ja kuuleb hakati nimetama uueks vaateks (New Look) psühholoogias ning Bruner oli selle koolkonna üks peamisi ideolooge.

Kognitiivse arengu teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bruneri töö kognitiivse psühholoogia valdkonnas viis huvini laste kognitiivse arengu ning sellega seotud hariduslike probleemide vastu. 1960. aastatel avaldas Bruner oma kognitiivse arengu teooria. Bruneri teooriad, mis lähenevad arengule Jean Piaget' seisukohtadest erineva nurga all, keskenduvad keskkondlike ja kogemuslike faktorite mõjule iga indiviidi spetsiifilises arengumustris. Bruneri argument, et inimeste intellektuaalne võimekus areneb samm-sammuliste staadiumitena imikueast täiskasvanu eani, on mõjutanud paljusid eksperimentaalpsühholooge ja haridusteadlasi.

Bruner on eriti huvitatud keelest ja teistest inimeste mõtlemise representatsioonide viisidest. Ühes oma tuntumas töös defineerib Bruner inimeste mõtlemise kolm representeerimis- või sümboliseerimisviisi. Esimene neist on aktiivne viis, mis hõlmab inimeste motoorset võimekust ja tegevusi nagu näiteks abivahendite kasutamine. Teiseks on ikooniline viis, mis seostub sensoorse võimekusega. Viimaks on aga sümboliline viis, mis hõlmab arutlemist, mida näitlikustab keel ning millel on ühtlasi keskne roll Bruneri kognitsiooni- ja arenguteooriates. Bruner on keelt nimetanud mitte ainult kogemuste representeerimise viisiks vaid ka oma kogemuste ümberkujundamise võimaluseks. Bruneri seisukoht, et õpilased peaksid olema õppimisprotsessi aktiivsed osalised, on laialdaselt aktsepteeritud. Raamatus The Process of Education (1960) kirjutab Bruner, et kui rakendatakse sobilikku õpetamismeetodit siis on igal lapsel, nende intellektuaalse arengu tasemele vaatamata, võimalik õppida ükskõik millist ainet.

Bruneri hilisemad tööd hõlmavad kõne-eelse arengu protsesside ning laste lingvistilise kommunikatsiooni oskuste uurimist.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jerome Seymour Bruner valiti 1982. aastal Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks.

Valik publikatsioone:[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • A Study of Thinking (1956)
  • On Knowing: Essays For the Left Hand (1962)
  • On Knowing (1964)
  • Toward a Theory of Instruction(1966)
  • Processes of Cognitive Growth (1968)
  • Beyond the Information Given (1973)
  • Child’s Talk (1983)
  • In Search of Mind: Essays in Autobiography (1983)

Kasutatud kirjandus:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Strickland, B. (2001) The Gale Encyclopedia of Psychology. 2nd Edition. New York: Gale Group

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]