Jekaterina Daškova

Allikas: Vikipeedia
Jekaterina Daškova. Dmitri Levitski portreemaal (umbes 1784)

Jekaterina Romanovna Daškova (sündinud Vorontsova; vene keeles Екатерина Романовна Дашкова; 28. märts (vana kalendri järgi 17. märts) 1743 Peterburi16. jaanuar (vana kalendri järgi 4. jaanuar) 1810 Moskva) oli vene vürstinna, kirjanik ja ühiskonnategelane.

17831794 oli Daškova Peterburi Teaduste Akadeemia direktor ja Venemaa Akadeemia esimene president. Tema eestvedamisel anti välja mitmeid kirjandusajakirju, kogumikke, sõnaraamatuid ja näidendeid. Vürstinna Daškova tutvusringkonda kuulusid Euroopa valgustusajastu kuulsad filosoofid Denis Diderot, Voltaire ja Adam Smith. Aastaid oli ta Vene keisrinna Katariina II sõbranna.

Tema enda tuntuim teos on 18041806 kirjutatud memuaarid, mis on väärtuslikuks aja- ja kultuuriloo allikaks 18. sajandi kohta.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Jekaterina Vorontsova sündis krahv Roman Illarionovitš Vorontsovi perekonnas. Erinevad allikad annavad sünniaastaks 1743 või 1744, enam levinud on siiski esimene versioon. Tema ristivanemateks olid keisrinna Jelizaveta Petrovna ja suurvürst Pjotr Fjodorovitš, tulevane keiser Peeter III. Kui tüdruk oli 2-aastane, suri tema ema ning edaspidi tegeles Jekaterina kasvatamisega peamiselt tema onu, riigikantsler Mihhail Illarionovitš Vorontsovi perekond. Umbes 13-14-aastaselt põdes Jekaterina raskelt leetreid ja oli sunnitud veetma mitmeid kuid maamõisas, kus süvenes peamiselt raamatute lugemisse. Sellest ajast alates tundis ta sügavat huvi kirjanduse, eriti prantsuse valgustajate teoste vastu. Tema vaimsed huvid ja hea kodune kasvatus panid aluse hilisemale ühiskondlikule karjäärile.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

1758 tutvus Jekaterina Vorontsova kahe inimesega, kes etendasid tema elus olulist rolli. Ta armus ja abiellus järgmisel aastal endast vanema ohvitseri vürst Mihhail Ivanovitš Daškoviga. Ühtlasi sai ta tuttavaks suurvürst Pjotr Fjodorovitši abikaasa, Anhalt-Zerbsti printsessiga, kellest sai mõne aasta pärast keisrinna Katariina II. Kahest naisest said aastateks lahutamatud sõbrannad.

Elades aastatel 17591761 Moskvas mehe perekonna juures, pöördus vürstinna Daškova peatselt Peterburi tagasi ja osales riigipöörde ettevalmistamises, millega kukutati 29. juunil 1762 Peeter III ning tõusis troonile Katariina II. Peale riigipööret jahenesid mõneks ajaks keisrinna ja vürstinna suhted, kuna Jekaterina Daškova ei saanud läbi keisrinna favoriidi krahv Grigori Grigorjevitš Orloviga. Samuti ei pälvinud Daškova tasu, mida ta riigipöörde ettevalmistamise eest ootas: kuigi keisrinna autasustas teda 24 000 rubla ja Püha Katariina ordeniga, ei saanud vürstinnast siiski õukonna tähtsaimat isikut ning see valmistas talle pettumuse.

1763 hakkas ta välja andma ajakirja "Невинное упражнение" ('süütu harjutus') ja avaldas seal oma kirjutisi. 1764 suri Jekaterina abikaasa Mihhail Daškov ja vürstinna eemaldus õukonnast, elades aastatel 17651767 taas Moskvas. 1768 sooritas ta reisi läbi Venemaa, järgmisel aastal suundus aga koos lastega kaheks aastaks Euroopasse.

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Jekaterina Daškova. G. Skorodumovi portreegravüür (1777)

Euroopas viibis ta peamiselt Genfis ja Spas, ent reisis palju kõikjal Euroopas, tutvudes ja suheldes tuntud valgustajatega. Vürstinna Daškova tutvusringkonda kuulusid Denis Diderot, Voltaire, Adam Smith ja Friedrich II. Tuntud on tema vaidlus Diderot'ga aastast 1770, milles ta selgitas pärisorjuse kohese kaotamise võimatust Venemaal.

1771 või 1772 pöördus Jekaterina Daškova Venemaale tagasi ja võeti Peterburis keisrinna Katariina II poolt taas südamlikult vastu. Peatselt läksid sõbrannad taas tülli ja Daškova kolis uuesti Moskvasse, kuhu jäi aastani 1774. Sellel perioodil alustas ta aktiivsemat kirjanduslikku tegevust, liitudes 1774 Moskva Ülikooli juures tegutseva vene kirjanduse sõprade seltsiga. Juba samal aastal palus ta keisrinnalt uuesti luba välismaale sõitmiseks.

Erinevatel andmetel lahkus vürstinna Daškova Venemaalt 1775 või 1776 ning elas järgmised kolm aastat Šotimaal Edinburghis. Seejärel reisis ta Iirimaal, Inglismaal, Itaalias ja Austrias, olles kõikjal teretulnud kui valgustatud naine ja filosoofide sõber. Lõplikult naasis Jekaterina Daškova Venemaale suvel 1782.

1783 leppis ta taas keisrinnaga ära ja nimetati kahele ühiskondlikult mõjukale ametikohale. 1783–1794 oli ta Peeter I poolt 1724. aastal asutatud Peterburi Teaduste Akadeemia direktor. Kui oktoobris 1783 asutati Venemaa Akadeemia (Российская Академия), sai Daškovast selle esimene president. Temalt pärines ka akadeemia asutamise idee ja selle põhikirja tekst. Nendel ametikohtadel aitas ta oluliselt kaasa Venemaa kultuurielu, eriti kirjanduse arengule.

1783–1784 toimetas Jekaterina Daškova ajakirja "Собеседник любителей российского слова" ('vene kirjasõna sõprade vestluskaaslane'). Selles väljaandes avaldasid teiste seas oma loomingut kirjanikud Deržavin, Fonvizin ja Knjažnin. Daškova eestvedamisel anti välja Mihhail Lomonossovi kogutud teosed.

1786 hakkas ta Peterburi Teaduste Akadeemia egiidi all välja andma uut ajakirja "Uued igakuised kirjatööd" (Новые ежемесячные сочинения). Ajakiri ilmus kokku 8 aastat ja selles avaldati artikleid ajaloost, keeleteadusest ja filosoofiast. Vürstinna oli ise üks aktiivsemaid ajakirja kaasautoreid, avaldades seal sageli teavet Prantsuse revolutsiooni kohta, mis tema hinnangul ei viinud ellu, vaid hävitas valgustuse ideaalid.

Jekaterina Daškova osalusel anti aastatel 17891794 välja vene keele sõnastikku "Словарь Академии Российской" ('Venemaa akadeemia sõnaraamat'). 1786. aastast vastutas ta näidendite sarja "Vene teater" ("Российский феатр, или Полное собрание всех российских феатральных сочинений") väljaandmise eest. Selles sarjas 1793 ilmunud Knjažnini tragöödia "Novgorodi Vadim" ("Вадим Новгородский") tõi kaasa keisrinna Katariina II uue meelepaha ning 1794 vabastati Daškova kõigilt ametikohtadelt.

Viimased eluaastad[muuda | muuda lähteteksti]

1796 võimule tulnud Paul I, Katariina poeg, kes vihkas kõike emaga seotut ning soovis kätte maksta oma isa Peeter III mõrvamise eest, saatis Jekaterina Daškova asumisele Korotovo mõisa Novgorodi kubermangus. Asumiselt pöördus ta tagasi alles peale Pauli surma 1801.

Viimased 9 aastat oma elust veetis ta vaheldumisi Moskvas ja Peterburis, tehes taas kaastööd mitmetele väljaannetele ja kirjutades oma memuaare. Oma "Märkmed" ("Записки") kirjutas ta aastatel 18041806 prantsuse keeles pealkirja "Mon Histoire" all. Trükis ilmusid memuaarid 1840 Londonis ja vene keelde tõlkis need alles 1859. aastal Aleksander Herzen. Daškova "Märkmed" on oluliseks aja- ja kultuurilooliseks allikaks tutvumisel perioodiga 17501803.

Vürstinna Daškova oli ka mitmete vene- ja välismaiste ühingute ning seltside liige, kuuludes muuhulgas Vene Vabatahtlikusse Majandusseltsi, Philadelphia Filosoofiaühingusse ja Rootsi Teaduste Akadeemiasse.

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

Jekaterina Vorontsova abiellus 1759. aastal vürst Mihhail-Kondrati Ivanovitš Daškoviga (17361764), kellega neil oli kolm last:

Tütar Anastassiaga ei saanud Jekaterina hästi läbi ja jättis ta lõpuks kogu pärandist ilma. Kuna poeg Mihhail suri lapsena ja poeg Pavel meessoost järeltulijateta, siis lõppes Jekaterina lastega Daškovide vürstisuguvõsa. Pavel Mihhailovitš Daškov pärandas oma nime, varanduse ja tiitli emapoolsele sugulasele krahv Ivan Illarionovitš Vorontsovile, pannes sellega aluse kahte mõjukat perekonda ühendavale Vorontsov-Daškovide liinile.

Tänapäeval on mõned teadlased esinenud teooriaga Jekaterina Daškova homoseksuaalsetest kalduvustest. Selle teooria silmapaistvamateks toetajateks on vene kirjandusloolane ja ajakirjanik Vladimir Kirsanov ning seksuoloog Igor Kon.

On tõsi, et Daškova lähedus keisrinna Katariinaga tekitas hulgaliselt kuulujutte ka tolleaegses õukonnas. Samuti ei ole Daškova elust teada ühtegi meessuhet peale abikaasa surma, küll aga kaks erakordselt lähedast vahekorda naistega – anglikaani peapiiskopi tütre Catherine Hamiltoni ja tolle vennatütre Martha (Mary) Wilmotiga (17801873). Vihjeid nende suhete seksuaalsele iseloomule esineb ka vürstinna memuaarides ning nende memuaaride tõlkija Aleksander Herzeni mitmetähenduslikult kõlavates kommentaarides (näiteks "vürstinna ümbritses Mary ema, õe ja armukese tähelepanelikkusega").

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Jekaterina Romanovna Daškova valiti 1783. aastal Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks. 1789. aastal valiti ta ka Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0
  • Краткая литературная энциклопедия в 9-ти томах, том 2. Москва: Советская энциклопедия, 1964.
  • Сухарева, Ольга. Кто был кто в России от Петра I до Павла I. Москва: АСТ, 2005. ISBN 5-17-023261-6

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]