Jegor Gaidar

Jegor Gaidar

Jegor Timurovitš Gaidar (vene keeles Егор Тимурович Гайдар; 19. märts 1956 Moskva – 16. detsember 2009 Odintsovo) oli Venemaa riigi- ja majandustegelane, üks 1990. aastate alguses šokiteraapiaks nimetatud majandusreformide peaideolooge ja läbiviijaid, plaanimajanduse lammutajaid Venemaal.

Elulugu

Jegor Gaidar õppis Moskva Riikliku Ülikooli majandusteaduskonnas. 1980. aastal kaitses ta majandusteaduste kandidaadi kraadi.

Aastatel 1980–1991 oli ta NLKP liige (1987–1990 ideoloogiaväljaande Kommunist majandustoimetuse juht). Tutvus 1980ndatel rea majandusteadlastega, 1986–1988 moodustus lõplikult tulevane reformaatorite meeskond, kus Gaidarist sai tunnustatud liider. 1988. aastal avaldas koos Oto Lācisega artikli "Kas kulutused on taskukohased?", kus kaitses selgelt seisukohta, et vaja on vähendada eelarvekulutusi: "Kui ei võeta mastaapseid meetmeid, mis on suunatud rahanduslike ebaproportsionaalsuste kõrvaldamisele, on reformide ebaõnnestumine ette määratud.".

1991. aasta novembris sai Gaidar Vene NFSV majanduspoliitika- ja rahandusministriks, ühtlasi esimeseks asepeaministriks.

1992. aasta veebruarist aprillini oli Venemaa Föderatsiooni rahandusminister, märtsist detsembrini Venemaa esimene asepeaminister, juunist detsembrini peaministri kohusetäitja. Tema ajal viidi ellu raskeid majandusreforme. Riik oli sisuliselt pankrotis, krediite seetõttu keegi ei andnud, Gaidari enda sõnul ähvardas maad lausa näljahäda. Hindade liberaliseerimine tõi kaasa hindade tohutu kasvu, ometi täitusid poeletid taas kaupadega. Palgad ja pensionid (ka elustandard) olid väga madalad, mis põhjustas sotsiaalset rahulolematust. Sotsiaal- ja tervishoiusüsteem olid kollapsis. Ometi õnnestus vältida laialdast alatoitumust (erinevalt näiteks Kuubast, kus sotsialism säilitati), kaloritarbimine elaniku kohta langes Gaidari ajal 3,5%: 2526,88 kilokalorilt 2438,17 kilokalorile.. Venemaa Rahvasaadikute Kongress keeldus 1992. aasta detsembris Gaidari peaministriks kinnitamast ja Gaidar läks erru.

1993. aasta septembrist 1994. aasta jaanuarini oli Gaidar peaministri esimene asetäitja ja majandusministri kohusetäitja. 1993. aasta 3. oktoobri õhtul esines ülemnõukogu pooldajate mässu ajal Venemaa Televisioonis üleskutsega demokraatia pooldajatele tulla Kremli kaitsma. Gaidar iseloomustas mälestusteraamatus "Lüüasaamiste ja võitude päevad" 3. oktoobri õhtul kujunenud olukorda järgmiselt:

20.00. Ostankino ründamine jätkub, opositsiooni sõjardid vallutavad uusi objekte. Siseministeeriumi väed on demoraliseerunud, armeeüksused appi ei tule. Opositsioonil peaaegu et õnnestus veenda rahvast oma edasiliikumise mastaapsuses ja presidendi isolatsioonis. Kõik see desorganiseerib neid, kes on valmis tulema appi. Võtan vastu otsuse, et möödapääsmatu on pöörduda moskvalaste poole abipalvega.

. Gaidar sai eriolukordade komitee esimehelt Sergei Šoigult kinnituse, et äärmise vajaduse korral antakse rahvale relvad, ja Jeltsini heakskiidu rahva poole pöördumiseks.

"Juba telekaamera objektiivi ees palusin jätta mind minutiks stuudiosse üksi.[...] Ei ole raske aru saada, millise hirmsa vastutuse nende elu eest ma enda kanda võtan. Ja ometi ei ole pääsu. Lugenud palju kordi üle 1917. aasta dokumente ja mälestusi, tabasin end mõttelt, et ei mõista, kuidas küll võisid kümned tuhanded intelligentsed, ausaimad peterburilased, sh paljud ohvitserid, nii kergesti lasta haarata võimu mitte just suurel ekstremistide rühmal? Miks ootasid kõik päästmist kelleltki teiselt: Ajutiselt Valitsuselt, Kerenskilt, Kornilovilt, Krasnovilt? Millega see kõik lõppes, on teada. Küllap on see mõte peamine, mis kaalub üle kõik kahtlused ja kõhklused. Ja seepärast võtan sõna kahtlusteta, teadlikuna oma täielikus õigsuses."

20.30 esines Gaidar Venemaa televisioonis pöördumisega Jeltsini ja demokraatia pooldajate poole, kutsudes neid tulema kaitsma Vene demokraatiat ja kogunema Moskva nõukogu juurde, et ühiste jõududega takistada, et "riiki ei muudetaks taas aastakümneteks tohutuks koonduslaagriks". Pärast telepöördumist kogunes julgeolekuministeeriumi kontrolli all oleva Moskva nõukogu ümber tuhandeid Jeltsini pooldajaid. On väidetud, et rahva kogunemisel Jeltsini toetuseks oli arvestatav roll sõjaväe otsuses Jeltsinit toetada (mäss suruti Vene sõjaväe poolt 4. oktoobril maha).

1993. aasta detsembrist 1995. aasta detsembrini Riigiduuma liige (jaanuarist 1994 fraktsiooni Venemaa Valik esimees). 1993. aasta valimistel Gaidari bloki Venemaa Valik saavutatud tulemus – 2. koht (15,51% häältest) – ei vastanud presidendi ja reformimeelsete ootustele.

Järgnenud duumavalimistel Venemaa Demokraatlik Valik-Ühinenud Demokraadid 5%-list valimiskünnist ei ületanud, ühemandaadilistest ringkondadest osutus valituks 9 bloki liiget.

Aastatel 1996–1999 oli Gaidar Vimpelcomi direktorite nõukogu liige ja 1999–2003 Riigiduuma liige (Paremjõudude Liit).

Üleminekuaja majanduse instituudi juhataja 1992–1993 ja alates 1994. aastast.

2006. aasta sügisel, päev pärast seda, kui Aleksandr Litvinenko Londonis plutooniumimürgistusse suri, sattus Gaidar Iirimaal seletamatu raske mürgistusega haiglasse.

Tegevus poliitilistes liikumistes

Gaidar on olnud poliitilise liikumise Venemaa Valik asutaja ja juht (1993), Venemaa Demokraatliku Valiku asutaja ja juht (1994), Paremjõudude Liidu asutajaid ja kaasesimees (1999).

Isiklikku

Valdas inglise, hispaania ja serbohorvaadi keelt.

Jegor Gaidar oli kaks korda abielus. Tema teine abikaasa oli Arkadi Strugatski tütar. Gaidaril sündis kaks poega, tütar Marija, ajakirjanik ja poliitik, kes on 2005. aasta augustist Odessa Oblasti Riikliku Administratsiooni aseesimees, ja ta oli teise abikaasa poja kasuisa.

Jegor Gaidari isa oli kontradmirali auastmes sõjaväeajakirjanik Timur Gaidar, isapoolne vanaisa oli kirjanik Arkadi Gaidar; ka emapoolne vanaisa Pavel Bažov oli kirjanik.

Teosed

• Гайдар Е. Т. Дни поражений и побед ("Lüüasaamiste ja võitude päevad"), 1996 (allalaaditav)
• Гайдар Е. Т. Гибель империи ("Impeeriumi hukk. Õppetunnid tänasele Venemaale".)