Jassakk

Allikas: Vikipeedia
Jassaki kogumine Jenissei kubermangus. IX sajandi akvarell

Jassakk (ru: яса́к; tuleneb mongolikeelsest sõnast засаг ehk "võim", tatarikeelsest ясак – naturaalmaks, baškiirikeelsest яһаҡ – maks) oli naturaalne maks, lõiv või andam Venemaal, mida XV sajandist kuni XX sajandi alguseni maksid Siberi ja põhjaregiooni ning kuni XVIII sajandini ka Volga regiooni (ehk Povolšje (ru: Поволжье)) rõhutud, peamiselt turgi ja mongoli päritoluga võõrrahvad ja -hõimud. Laiemalt tuntuks sai mõiste seoses Siberi ja Kaug-Ida maa-alade ühendamisega Moskva tsaaririigiga XVI–XX sajandil. Esialgne kogumine käis kohalike siberi üldaktide järgi, maks tasuti peamiselt karusnahkadega ehk soobli-, rebase-, nugise- või kopranahkadega ja mõnikord kariloomadega ning oli tolleaegse riigikassa tähtsaim sissetulek. See oli eri rahvaste jaoks erineva suurusega maks, mille aluseks oli näiteks Kunguri piirkonna tatarlaste ja baškiiride poolt hõlmatud maad, mõningatel Siberi hõimudel meeste ja jakuutidel kariloomade arv. Samas see oli võõrrahvastele raske maksukoormus, millega kaasnes maksukorralduse väärkasutamist kasumiahnete kogujate poolt.[1][2]

XVIII sajandil vahetati jassakk välja pearahamaksuga[3], aga mingis tähtsusetus suuruses see säilis karjakasvatusega tegelevate ja liikuva eluviisiga rahvaste, sealhulgas jakuutide, tunguuside ja tšuktšide hulgas kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.[2]

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Kuritarvitamist üritas valitsus taltsutada 1727. aastal välja antud määrusega, mille kohaselt Volga piirkondade hõimud tasusid maksu rahas, aga õige pea selgus, et selline maksuviis muutus riigikassale kahjumlikuks. Alates valitsuskabineti 1739. aasta resolutsiooniga tuli jassakki maksta sooblinahkadega.[1]

"aga kui soobleid ei õnnestunud hankida, pidi andami koguma muude pehmete nahkade näol, ja sellistes paikades, kus soobleid ja pehmeid nahku oli võimatu leida, andami pidi võtma rahas igast sooblist kolme rubla võrra."
"а чего соболями не достанет, то добирать другой мягкой рухлядью, а в таких местах, где подлинно соболей в другой мягкой рухляди сыскать невозможно, то брать деньгами по три рубля за соболя"

Kuna see seadus ei likvideerinud kuritarvitamist ning jassakki maksvad rahvad ja hõimud pidid veelgi kannatama ahnete andamikogujate vandaalitsemise ja rõhumise all, oli valitsus sunnitud uuesti jassaki maksukorraldust reeglipärastama 1763. aastal. Selleks saadeti Siberisse sekundmajor Štšerbatšev, kes korraldas kohapealse rahvaloenduse ja pani komisjonid välja töötama jassakinormid:[1]

" iga pere ja uluus (piirkond) maksab selgesõnalise hinnanguga kindlaksmääratud loomaliigis, või rahas, või kokku ühe ja teisega. Juhul kui ei ole õnnestunud kinni püüda hinnangu aluseks olnud metsloomi, lubatakse need välja vahetada muu karusnahaga või rahaks turuhindade järgi. "
"каждый род или улус был обложен или определенным родом зверя, раз навсегда оцененным, или деньгами, или тем и другим вместе. На случай неулова так называемых "окладных зверей", разрешено было заменять их другой пушниной или деньгами по справочным ценам ."

Jassakikorraldust muudeti veel kord XIX sajandi alguses, kuivõrd maksukohustuslike võõrrahvaste hõimude üldarv ja materiaalne olukord olid tunduvalt muutunud. Uute raamatupidamisõpikute koostamiseks ränd- ja hulkuv rahvaste maksukoormisest loodi 1827. aastal jassakikomisjonid. Maksukorralduse aluseks jäeti 1822. aastal koostatud määrus võõrrahvaste alajaotusest püsipaikseteks ehk kindla eluasemega ning ränd- ja kulgurirahvasteks. Rändrahvastele säilitati 1763. aasta normid, kus lõiv muudeti 40-[1] või 44-[4] kopikaliseks rahasummaks, kusjuures kindlama elukohaga hõimud maksid elurajoonijärgsete normidega määratud andami.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]