Janu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib füsioloogilisest mõistest; Valev Uibopuu romaani kohta vaata artiklit Janu (Valev Uibopuu romaan).

Janu. William-Adolphe Bouguereau maal (1886).

Janu ehk janutunne (ladina sitis) on paljudel selgroogsetel loomadel hüpotalamuses paikneva janukeskuse reguleeritav füsioloogiline tunne.[1]

Jooma ajendav kuivustunne suus ja neelus on valdavalt normaalne tunne, mis tekib organismi veevaeguse ehk vee piisamatu saamise või suure veekaotuse (tugeva higistamise, kõhulahtisuse) ning liiga rohke mineraalsoolade (soolase toidu) tarvitamise tagajärjel. Janutunde põhjustab vere osmootse rõhu suurenemine. Joomine taastab organismi vee ja elektrolüütide tasakaalu ning janu kaob. Vahetult pärast magusa toidu söömist ja mõningate ravimite tarvitamist ning suu limaskesta kuivamisest võib tekkida ajutine janu, mis kaob, kui suud niisutada.

Janu reguleerib täiskasvanutel organismi veetasakaalu. Väikelastel võib esineda, eri põhjustel, veetustumist.[2]

Liigjanusust ehk pidevat janutunnet nimetatakse polüdipsiaks ja see võib indikeerida kas suhkurtõbe või diabetes insipidus't.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti nõukogude entsüklopeedia. 4. köide: IST–KONI. Tallinn: Valgus, 1989, lk 76.