James Ensor
| James Ensor | |
|---|---|
| Fail:Portrait of James Ensor in 1921 (cropped).jpg | |
| Sünninimi | James Sydney Ensor |
| Sündinud |
13. aprill 1860 Oostende, Belgia |
| Surnud |
19. november 1949 Oostende, Belgia |
| Rahvus | belglane |
| Kunstivool | modernism, ekspressionism, sürrealism |
| Tuntud teoseid | "Austrisööja", "Skandaalsed maskid", "Kristuse tulek Brüsselisse" |
.jpg){kind=link}
James Sydney Ensor (13. aprill 1860 – 19. november 1949) oli Belgia maalikunstnik ja graafik.[1]
Ensor on üks modernismi teerajajatest. Tema graafilised lehed moodustavad Euroopa graafikas ühe omapärasema osa. 1883. aastal asutasid Ensor ja veel 12 Belgia kunstnikku rühmituse Les Vingt (Les XX).[2]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
James Ensori isa James Frederic Ensor sündis Brüsselis inglaste peres. Ta õppis Inglismaal ja Saksamaal inseneriteadusi[3] ning abiellus Oostendes Ensori ema Maria Catherina Haeghemaniga, kelle perele kuulus suveniiripood, kus müüdi haruldaste kalade topiseid, vanu raamatuid, pitsi, ebatavalisi nipsasjakesi, teokarpe, karnevalimaske ja kõike muud põnevat. Need esemed on Ensorit hilisemas loomingus palju inspireerinud.[4] 1861. aastal sündis Jamesi õde, kellele pandi nimeks Marie Carolina Emma, tuntud ka kui Mitche. Hiljem oli õde talle tihti modelliks.[5]
Ensor veetis pea kogu elu sünnilinnas Oostendes, kui välja arvata mõni lühike reis Hollandisse, Inglismaale ja Prantsusmaale ning külaskäigud Brüsselisse. Brüsselis oli ta sage külaline oma sõprade Ernest ja Mariette Rousseau kodus. Sealsetel salongiõhtutel kohtas ta muusikuid, kunstnikke (Félicien Rops), kirjanikke ja teisi vaimsete huvidega inimesi. Selles vabameelses ja valgustatud atmosfääris toimunud vestlused, arutlused ja vaidlused avardasid Ensori silmaringi ning mõjutasid tema arengut kunstnikuna. 1892. aastal avaldas samas salongis liikunud kirjanik ja kunstikriitik Eugène Demolder esimese monograafia Ensori töödest.[6]
20. sajandi algul pühendus Ensor üha rohkem muusikale, kuigi tal ei olnud sellekohast haridust. 1911. aastal valmis Ensoril ballett "La Gamme d’Amour", millele ta lõi lisaks muusikale ja libretole ka lavakujunduse ja kostüümid.[7]
Ensor suri pärast kolmenädalast haigust 1949. aasta 19. novembril 89-aastaselt Sacré-Cœuri haiglas Oostendes. Ta maeti 23. novembril Oostende lähedal asuvasse surnuaeda.[7]
Kunst[muuda | muuda lähteteksti]
Tehniliselt, ikonograafiliselt ja stiililiselt on Ensor maalikunstnikuna erakordselt mitmekesine. Ta pööras suurt tähelepanu materjalide kvaliteedile. Lisaks katsetas ta eri maalimisvahendeid, materjale ja tehnikaid.[8]
Enne 1887. aastat maalis ta tihti meremaale, maastikke, natüürmorte ja kaasaegseid žanrimaale. Maalidest on kuulsaimad näiteks "Vene muusika" ("Russian Music", 1881), "Austrisööja" ("The Oyster Eater", 1882) ja "Willy Finchi portree" ("Portrait of Willy Finch", 1882). 1887. aastal ilmusid Ensori loomingusse grotesksed ja satiirilised motiivid, mille jaoks kogus ta inspiratsiooni piiblist, kirjandusest, ajaloost, kaasaja sündmustest ja isiklikust elust. Ensor lõi väga kontrastseid, kohati ekspressionistliku kujutuslaadiga väljendusrikkaid maale.[8]
Sellistel maalidel nagu "Skandaalsed maskid" ("Scandalized Masks", 1883) ja "Skeletid kaklemas ülespoodud mehe pärast" ("Skeletons Fighting Over a Hanged Man", 1891) on kujutatud groteskseid maske, mis on inspireeritud Ensori ema poes müügil olnud maskidest, mis olid mõeldud Oostende iga-aastase karnevali jaoks. Ensori küpse ea kunstis on dominantsed sellised teemad nagu karneval, mask, nukuteater, skelett ja ulmeline allegooria. Ta riietas oma stuudios skelette ning paigutas need lõuendil värvilistesse mõistatuslikesse stseenidesse. Natüürmortidesse lisas ta maskide abil teatraalseid nüansse. Maskide plastilisest vormist, eredatest värvidest ja psühholoogilise mõjutuse potentsiaalist lummatuna lõi ta uue formaadi, milles ta suutis maalida täieliku vabadusega.[9]
Kokku on teada umbes 850 James Ensori maali. Ta oli väga viljakas aastatel 1876–1883 ja 1889–1892. Alates 1920. aastast töötas Ensor taas leitud entusiasmiga veel 20 aastat.[8] Ta sai mõjutusi Turneri ebamaisest ja Rembrandti sümboolsest valgusest.[10]
Notre-Dame'i kolledžis õppides võttis Ensor tunde Oostende kunstnikelt Edouard Dhubarilt (1803–1879) ja Michael van Cuyckilt (1797–1875) ning sisustas oma perekonna maja pööningule isikliku stuudio. 1876. aastal, olles veel 15-aastane, jättis Ensor kooli pooleli ning registreeris end Oostende akadeemia maalikursustele.[11]
8. oktoobril 1877 astus Ensor Brüsseli kunstiakadeemiasse, kus ta õppis samal kursusel Alfred William Finchi ja Ferdinand Khnopffiga.[10] Ensor sai lähedaseks sõbraks kriitiku ja poeedi Théo Hannoniga. Tema kaudu tutvus Ensor Brüsselis Ernest ja Mariette Rousseauga ning nende salongi külastanud paljude intellektuaalide ja kunstnikega.
1880. aastal jättis Ensor õpingud pooleli ning naasis Oostendesse oma vanematekoju ja pööningustuudiosse. Tema stuudio aknast avanes vaade tänavale ja ookeanile, tema tulevaste teoste olulistele motiividele.[11]
1881. aastal sai Ensorist Brüsselis avangardikunstnike rühmituse La Chrysalide liige. Selle rühmituse näitusel eksponeeris ta oma teoseid esimest korda. Samal aastal näitas ta oma teoseid ka kaunite kunstide üldnäitusel (Exposition Générale des Beaux Arts) Brüsselis. Ühtlasi maalis ta mitu tähtsat teost, mis kuuluvad tema "tumedasse perioodi", näiteks "Austrisööja" ("The Oyster Eater"). Selle maali lükkas Antwerpeni kunstisalong 1882. aastal amoraalse teema tõttu tagasi. Ensorist sai ka avangardistlike rühmituste Cercle Artistique et Littéraire ja L'Essor liige. Nende rühmituste aastanäitusel näitas ta seitset teost.[11]
1884. aastal lükkas Brüsseli kunstisalong kõik Ensori esitatud teosed tagasi, kuid samal aastal toimus esimene Les XX näitus, kus Ensorilt oli väljas kuus teost. 1885. aastal lõppes Ensori "tume periood". Ta alustas 1885. aastal joonistuste sarja "Kristuse aupaisted" ehk "Valguse varjundid" ja samastas end oma loomingus esimest korda Jeesusega. 1896. aastal võimaldati talle Brüsselis esimene isikunäitus ning Brüsseli kuninglik kunstimuuseum ostis esimest korda Ensori teose.[10]
Graafika[muuda | muuda lähteteksti]
Ensor hakkas graafikat viljelema 1886. aastal, kui ta oli jõudnud kunstilise küpsuseni. Suurem osa tema graafikast on tehtud oforditehnikas.[12] Tema graafiline looming koosneb 133 gravüürist ja mõnest litograafiast. Kunstniku graafikat on püütud temaatiliselt jaotada, kuid see on pildiainese mitmekesisuse tõttu osutunud tulutuks ettevõtmiseks.[2]
Ensor graveeris intuitiivselt, mõnikord lausa kohmakalt ja eelistas väikesi formaate. Ta tegi tihti riskantseid eksperimente, töötades hallide toonide loomiseks happe ja väävliga otse trükiplaadil. Taolist "vääveldamise" protsessi on raske kontrollida, ent edu korral võib saavutada üllatavalt häid tulemusi. "Uisutajates" ("The Skaters") õnnestus tal seda meetodit kasutades luua talvetaeva jaoks imeline grisaille-toon. Jääl lustimise teema ja lumine talvemaastik pärinevad 16. sajandi Flaami maalikunsti traditsioonist, ent lähemal uurimisel võib vaataja taas avastada muigava Ensori, kes jälgib lõbutsevate inimeste kummalist käitumist. Libedal jääl kukkujaid jälgivad esiplaanil mõned karnevalitegelased.[13]
Ensor hakkas oma graafilisi lehti küll kohe eksponeerima, kuid esimene ametlik tunnustus tuli alles 1893. aastal, mil Brüsseli graafikakabinet ostis tema gravüüride sarja. Järgmisel aastal müüs ta 25 lehest koosneva sarja Dresdeni graafikakabinetile ning 1899. aastal omandas Viini Albertina muuseum talt sadakond graafilist lehte. Pärast 1893. aastat valminud gravüürid olid peamiselt Ensori enda joonistuste ja maalide reproduktsioonid. Varasem rahutus ja pinge olid kunstniku loomingust kadunud.[13]
Muusika[muuda | muuda lähteteksti]
Ensor oli muusikaliselt aktiivne juba 1880-ndatel. Vanim säilinud kompositsioon on aastast 1905 – valss "Enlacements". Pietro Lanciani lõi mõnele Ensori muusikapalale sümfooniaorkestriseade ja kandis need kontserdil ette juba enne I maailmasõda.[14]
1906. aastal kinkisid Albin ja Emma Lambotte kunstnikule harmooniumi. Ensor komponeeris sellel mitmeid muusikapalu, mille ta omakorda kombineeris kuueosaliseks balletiks, mis valmis 1911. aastal (ballett "La Gamme d’Amour").[14]
Nende aastate jooksul esines Ensor kontsertidel ka enda loodud klaveripaladega. Kuna ta ei osanud oma kompositsioone kirja panna, siis mängis ta mälu järgi ning veidi ebatavalisel viisil – väljasirutatud sõrmedega, peamiselt mustadel klahvidel. Teised muusikud (näiteks Michel Brusselmans ja Georges Vriamont) panid tema muusika kirja ja tegid sellele sümfooniaorkestriseade.[14]
Ensor võttis oma muusikaalast tööd väga tõsiselt. Ta soovis väga, et balletti "La Gamme d’Amour" esitataks Champs-Élysées' teatris või La compagnie des Ballets russes'is, mida aga ei juhtunud.[14]
"La Gamme d’Amouri" mängisid esimest korda Oostende muusikaakadeemia õpilased 1917. aastal. Esimest terviklikku balletilavastust, mille jaoks Ensor oli kujundanud lava, kostüümid ja dekoori, rahastas François Franck.[14]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ (vaadatud 09.12.2017) "James Ensor".
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ 2,0 2,1 Abel, Tiina (2011). James Ensor. Tallinn. Lk 9.
- ↑ Hollein, Max (2006). James Ensor. Ostfildern-Ruit. Lk 311.
- ↑ Abel, Tiina (2011). James Ensor. Tallinn. Lk 97.
- ↑ Hollein, Max (2006). James Ensor. Ostfildern-Ruit. Lk 311–312.
- ↑ James Ensor. Ostfildern-Ruit. 2011. Lk 312.
- ↑ 7,0 7,1 Hollein, Max (2006). James Ensor. Ostfildern-Ruit. Lk 316–317.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 "James Ensor". Vaadatud 09.12.2017.
- ↑ Van Gindertael, Roger (1975). Ensor. Lk 114.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Abel, Tiina (2011). James Ensor. Tallinn. Lk 97–98.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Hollein, Max (2006). James Ensor. Lk 311–312.
- ↑ Abel, Tiina. James Ensor. Tallinn. Lk 14.
- ↑ 13,0 13,1 Abel, Tiina (2011). James Ensor. Tallinn. Lk 15–16.
- ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 "James Ensor". Vaadatud 9.12.2017.