Jakovlev Jak-12

Jakovlev Jak-12 (vene keeles Як-12; NATO koodnimi Creek) on Nõukogude Liidus Jakovlevi konstrueerimisbüroos loodud neljakohaline mitmeotstarbeline tiivatugedega ülatiivaline väikelennuk. 1947. aastal esmalennu teinud ühemootorilist Jak-12 hakati kasutama NSV Liidu lennuväes sidelennukina ning tsiviillennunduses sanitaar- ja põllumajanduslennukina.

Ajalugu ja kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast mitmekülgseid katselende 1947. aastal hakati 5-silindrilise tähtmootoriga M-11 (160 hj) varustatud Jak-12 1949. aastal sarjana ehitama.

1950. aasta suvel tehti moderniseeritud Jak-12-ga esimesed proovilennud täiesti uue 9-silindrilise 260-hobujõulise tähtmootoriga M-14R. Lennuk sai lisaks uue muutuvsammuga kahelabalise puitpropelleri V-530 ja täiustatud mehhaniseeritusega tiiva, mille puitstruktuur asendati tervenisti duralumiiniumist sõrestikkonstruktsiooniga. Tugevdati ka kere mõlemal poolel olevaid V-kujuliselt hargnevaid tiivatugesid.

Üldiselt oli aga Jak-12 kogu konstruktsioon juba tol ajal aegunud tehnoloogiaga ja vastas lääneriikide 1930. aastate alguse tehnilisele tasemele. Taolised töömahuka tehnoloogiaga, õhukeseseinalistest terastorudest keresõrestiku ning kahetalalise, ribidevahelises ruumis diagonaalpingutitega ja riidekattega tiivaga lennukid (nagu näiteks kahepinnalised sõjalennukid Hawker Hart) olid kasutusel Eesti lennuväes 1930. aastate teisel poolel.

1951. aastal otsustas NSV Liidu juht J. Stalin oma puhkuse ajal kontrollida, kui hästi tema soov uuest, väga väikese maandumismaaga lennukist, on täidetud. Ta mõõtis mägedes oma villa kõrval oleval platsil välja 50 sammu ja käskis Jak-12-ga tuua sellele improviseeritud lennuväljale kiripost. Ülesande saanud lendur ei riskinud siiski villa juures maanduda, sest mägedes nii väikesele "lennuväljale" lähenemine ei olnud ohutu. Postisaadetis toimetati ikkagi kohale, muidugi helikopteriga ^[1]

Jak-12 saatus muutus pärast sellist läbikukkumist keeruliseks, sest samal päeval sattus Moskva sõjaväeringkonnas õhkutõusmisel avariisse üks teine Jak-12, kahe kindraliga pardal. Lennukikonstruktor Jakovlev kutsuti Moskvas valitsuse ette "vaibale", kus talle pandi süüks valitsuse (loe: Stalini) petmist. Jak-12 sarjana ehitamine tehases lõpetati, kuid taastati 1954. aastal pärast Stalini surma Leningradis uuesti.^[2]

Pärast Jak-12R moderniseerimist 1955. aastal, nüüd tähisega Jak-12M, sai lennuk peale muude väiksemate täiustuste tugevama teliku ja 60 cm pikema kere koos kiilu sujuva ettepoole üleminekuga n-ö eelkiiluga.^[3] Jak-12M leidis laialdast kasutust NSV Liidu sõjaväe abiorganisatsioonis DOSAAF õppe, langevarjuhüpete ja tubli töölennukina purilennukite sleppimisel.

Viimane Jak-12 moderniseerimine võeti ette 1957. aastal. Lennuk sai – varasematest seerialennukitest erinevalt – plaanvaates trapetsikujulise tiiva ja automaatselt väljanihkuva eeltiiva. Tiiva peamiseks väändele töötavaks elemendiks sai põhitalast tiiva esiservani ulatuv duralumiiniumplekk-kattest moodustunud kessoon, ülejäänud tiiva pind jäi endiselt immutatud riidega kaetuks. Vaatevälja avardamiseks suurendati kabiini klaaspindu ja paigaldati mugavamad istmed. Veidi võimsamaks forsseeritud mootoriga M-14FR oli Jak-12A varasematest "12" modifikatsioonidest 30 km/h võrra kiirem.

Kokku ehitati NSV Liidus 3801 Jak-12, neist 3013 Jak-12R, M ja A. Alates 1955. aastast Poolas litsentsi alusel 1054 Jak-12M ja 137 Jak-12A lennukit. Alates 1958. aastast ehitati Poolas veel 325 Jak-12 arendust PZL-101 "Gawron".