Jakov Zeldovitš

Allikas: Vikipeedia


Jakov Borissovitš Zeldovitš (vene keeles Яков Борисович Зельдович; 8. märts 1914 Minsk2. november 1987 Moskva) oli Vene füüsik, keemik ja kosmoloog.

Zeldovitši teadushuvid haarasid väga laia spektrit teadusmaastikul. Ta on teinud silmapaistvaid uurimusi keemilises füüsikas, põlemise teoorias, teoreetilises astrofüüsikas ja kosmoloogias, lööklaine ja detonatsiooni füüsikas, füüsikalise keemias, tuumafüüsikas ning osakestefüüsikas.

Ta oli aatomi- ja vesinikupommi loojaid Nõukogude Liidus.

Jakov Zeldovitš lõi nõukogude astrofüüsikute ja kosmoloogide koolkonna[1].

Ta juhtis kuni surmani kahte teadusnõukogu: põlemisprobleemide ja kosmoloogia alal.

Jakov Zeldovitš on maetud Moskvas Novodevitšje kalmistule.([1])

Haridustee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jakov Zeldovitš oli teaduse imelaps[2]. Kaheksateistaastaselt asus ta tööle Leningradis asuvasse NSVL TA Keemilise Füüsika Instituuti. Üheksatestkümneaastaselt hakkasid trükist ilmuma tema esimesed teadustööd[2].

Zeldovitš on õppinud kaugõppes Leningradi Riikliku Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonnas ja Leningradi Polütehnilise Instituudi füüsika-mehaanika teaduskonnas, kuid kumbagi neist ta ei lõpetanud. Kõrgkooli diplomi puudumine siiski ei saanud takistuseks pääseda tal 1934. aastal Keemilise füüsika instituudi aspirantuuri.

Jakov Zeldovitš kaitses füüsika-matemaatikateaduste kandidaadi kraadi 1936. aastal. Kolm aastat hiljem (1939) kaitses ta edukalt füüsikamatemaatikadoktori kraadi doktoriväitekirjaga "Lämmastiku oksüdeerumine põlemisel"[2].

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jakov Zeldovitš omandas professori kutse 1946. aastal.

Aastal 1964. aastal asus ta juhtima NSVL TA Rakendusmatemaatika Instituudi astrofüüsika osakonda. Aastail 1983–1987 juhatas Zeldovitš NSVL TA Füüsikaprobleemide Instituudi teooriaosakonda.

Ühtlasi oli ta Moskva Riikliku Ülikooli professor alates 1965. aastast kuni oma surmani (1987).

Teadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne tuumapommi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samal ajal doktoritööga põlemise teoorias jõudis Zeldovitš fundamentaalsete tulemusteni uraanituumade lagundamise alal. Koos Juli Haritoniga lõid nad aastail 1939–1940 tuumade ahelreaktsiooni teooria. Muuhulgas väitsid nad oma oma arvutuste põhjal, et ahelreaktsiooni esilekutsumiseks aeglastel neutronitel on vaja 2,5 tonni uraani ja 15 tonni rasket vett[3]. Kurioosumina kõlab, et need põhjapanevad tööd sündisid plaaniväliselt, see tähendab uraani lagunemist uuriti pärast tööd.[1]

Põhitööna uuris Zeldovitš adsorptsiooni, katalüüsi, faasisiirdeid, hüdrodünaamikat ja kõige tähtsama uurimisalana põlemise ja detonatsiooni teooriat ning selle rakendamist rakettide ballistikas[1].

Põlemise ja detonatsiooni teooria-alaste tööde eest autasustati teda 1943. aastal Stalini preemiaga. See oli noorele teadlasele tähelepanuväärne autasu, sest ta sai selle üksiklaureaadina, mitte nii nagu paljudel juhtudel, kus riigikaitsealaste tööde eest määrati preemiad teadlaste-konstruktorite grupile.

Põlemise ja detonatsiooniteooria uuringutele järgnesid lööklainete ja kõrge temperatuuri hüdrodünaamika uuringud ja sellekohased katsed. Praeguseks on need teadustööd saanud teaduse klassikaks.[1]

Tuumapomm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1943 formeeriti Moskvas täiesti salajane laboratoorium nr 2, mida asus juhtima Igor Kurtšatov. Eksperimentaalsete uuringute ja arendustöö baasiks valiti välja Nižni Novgorodi oblastis paiknev Sarovi väikelinn. Algul mõnekümne töötajaga aatomilinnakusse hakati 1946. aastal koondama riigi väljapaistvaimaid füüsikuid. Siia tuli üle Kurtšatovi laboratooriumi nr 2 põhikoosseis, sealhulgas Zeldovitš. Sarov oli välismaailma jaoks kinnine linn. Ka Sarovi sees olid suletud laboratooriumid ja tootmisüksused. Eriti vastutusrikkal kohal töötajatele, nagu Juli Hariton ja Jakov Zeldovitš, olid määratud asendajad-dublandid, kes pidid õnnetuse korral tööd jätkama. Neil endil oli keelatud lennukit kasutada, kõikjal saatsid neid KGB ihukaitsjad.[3]

Esimese Nõukogude Liidu aatomipommi katsetamine toimus Semipalatinski polügoonil Kazahstanis 29. augustil 1949. aastal. 22 kilotonnine pomm lõhati 30-meetrise metalltorni otsas.

Samal katsepolügoonil lõhati ka esimene nõukogude vesnikupomm – 12. augustil 1953. 400 kilotonnine pomm oli lõhkamiseks kinnitatud terastorni külge 30 meetri kõrgusel maapinnast.

Esimene kaheastmeline termotuumapomm katsetati 22. novembril 1955. aastal, samuti Semipalatinski polügoonil. Kolme megatonnise nominaalvõimsusega pomm visati alla 12 kilomeetri kõrguselt 870 kilomeetrise tunnikiirusega lendavalt pommitajalt. Langevarjuga varustatud pomm lõhkes ettenähtud 1500 meetri kõrgusel.

Kõigi kolme eelpool mainitud tuumakatsetuse eduka läbiviimise eest autasustati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi salajase otsusega suurt hulka projektis osalenuid kõrgete riiklike autasudega. Nende salajaste otsuste alusel on kõigil kolmel korral Jakov Zeldovitš pälvinud Sotsialistliku töö kangelase aunimetuse (1949, 1954 ja 1956). Ning kõigil kolmel juhul oli otsuses lakooniline märkus: "erakordsete teenete eest riigi ees eriülesande täitmisel"[4].

Pärast tuumapommi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osakestefüüsika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba 1950. aastatel kaldusid Jakov Zeldovitši teaduslikud huvid osakestefüüsika valdkonda. Ta oli üks esimesi, kes formuleeris täpselt barüonarvu mõiste ja barüonide jäävuse seaduse. Tal on teadustöid nii nõrga kui ka tugeva vastastikmõju füüsikas. Aastast 1959 pärineb Zeldovitši töö, milles ta uuris võimalusi tugeva ja nõrga vastatikmõju teooria esitamiseks ühtsetest alustest lähtudes.[1] (Kaht vastastikmõju ühendav elektronõrk vastastikmõju teooria loodi kümmekond aasta hiljem)

Astrofüüsika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 1960. aastate algusest hakkas Zeldovitš tulemusrikkalt tegelema teoreetilise astrofüüsika ja kosmoloogia valdkonnas. Ta on uue teadusharu – relativistliku astrofüüsika – üks alusepanijaid. Relativistlikus astrofüüsikas rakendatakse üldrelatiivsusteooriat astrofüüsikalistele objektidele.[5]

Zeldovitš on uurinud tähtede evolutsiooni katastroofistaadiume ja kvasareid.[1]

Ta on arendanud ülisuure massiga tähtede vananemise teooriat ja uurinud igakülgselt musti auke, mis tekivad kui ülisuure massiga täht raskusjõu mõjul kokku variseb. Seejuures kollabeerumisel tekkinud kuum gaas kiirgab röntgenkiirgust, mis osaliselt langeb auku. Zeldovitš juhtis ka tähelepanu selle nähtuse kasutamisvõimalustele mustade aukude avastamiseks.[1]

Aastal 1962 näitas Zeldovitš, et mitte ainult massiivne täht vaid ka väike masskeha võib kollabeeruda, kui see keha omab küllalt suurt tihedust. 1970. aastal jõudis Zeldovitš järeldusele, et pöörlev must auk on võimeline spontaalselt kiirgama elektromagnetalaineid. Mõlemad need tulemused aitasid kaasa Stephen Hawkingi mustade aukude kvantaurustumise nähtuse avastamisele.[5]

Kosmoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Zeldovitš uuris Universumi evolutsiooni väga varajast aega ning Universumi praeguse struktuuri kujunemist. Ta lõi paisuva Universumi kuuma plasma ja kiirguse vastastikuse mõju teooria ning reliktkiirguse väikese ulatusega fluktatsioonide teooria[1].

Zeldovitš on oma ideedega rikastanud galaktikate, galaktikaparvede ja superparvede tekkimise teooriat.

Zeldovitši kõige olulisemaks kosmoloogia-alaseks tööks sai Universumi suuremastaabilise struktuuri tekkimise mittelineaarse teooria loomine, mis on tuntud ka kui "pannkoogiteooria". Ta osutas võimalusele, et esimesed mittelineaarsed objektid, mis tekkisid Universumis, olid tasandilised "pannkoogid", mille edasine dünaamika viiski praegu vaadeldava struktuurini.[1]

Zeldovitš on esitanud ka kaalukaid ideid Universumi varajase evolutsiooni ja tekke kohta. Ülivarajase Universumi ja ülisuurte tiheduste uurimisel on Zeldovitšit aidanud tema intuitsioon ja teaduslik metodoloogia, millele on kindla aluse pannud töö laboratoorselt kontrollitava füüsikaga.[1]

Zeldovitš ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude astronoomid Jakov Zeldovitš (paremal) ja Iossif Šklovski, kes mõlemad valiti 1970. aastail USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks

Zeldovitš naasis tsiviilteadusesse 1960. aastate algul. Alates 1962. aastast oli ta sagedane külaline Eestis. Juba esimesel külastusaastal juhtis ta Tõraveres toimunud kosmoloogia suvekooli, mis tollal oli esimene paljude seesuguste seminaride reas. Moskva teoreetikud tulid meelsasti Eestisse, siinne vabam õhkkond ja läänelikum keskkond oli neile suureks vahelduseks Moskva saginaga võrreldes. Nii oli sagedane külaline ka Jossif Šklovski, paljude originaalsete ideede autor ja üks nüüdisaegse astrofüüsika rajajaid.[6]

1972. aastal algas Jakov Zeldovitšil tihe koostöö Jaan Einasto töögrupiga Tõravere observatooriumist. Einasto uurimisrühma töö seisnes Zeldovitši poolt ennustatud Universumi struktuuri olemasolu kinnitamine või ümberlükkamine välisgalaktilise vaatlusliku astronoomia abil.[7]

Konverents Tallinnas: "Universumi makrostruktuur"[muuda | redigeeri lähteteksti]

1975. aastal arutasid Jaan Einasto ja Jakov Zeldovitš ulatuslikuma konverentsi läbiviimise võimalikkust kosmoloogia uute probleemide arutamiseks, milles osaleksid ka ingliskeelse teadusmaailma esindajad. Konverentsi teemaks valiti "Universumi makrostruktuur". Sellise konverentsi idee leidis Rahvusvahelise Astronoomia Liidu heakskiidu. Zeldovitši ettepanekul sai konverentsi kohaks Tallinn.[6]

Nagu hiljem selgus, oli see konverents läbimurdeks Eesti astronoomide tegevusele rahvusvahelises ulatuses.[6]

Nature: "Suured tühikud universumis"[muuda | redigeeri lähteteksti]

1982. aastal ilmus ajakirjas Nature Jakov Zeldovitši, Jaan Einasto ja Sergei Šandarini ühisartikkel "Suured tühikud universumis". Artiklis esitati kõik seni tuntud argumendid rakustruktuuri ja galaktikakettide kasuks, ka hiljutised tulemused, mis olid saadud klasteranalüüsi abil. Edasi käsitleti struktuuri tekke erinevaid mudeleid, välja sai toodud kõigi mudelite probleemsed kohad, kaasa arvatud Zeldovitši enda pannkoogimudeli omad. Einosto on hiljem (2001) meenutanud oma "Tumeda aine loos", et eriti raske oli autoritel kirjutada seda osa artiklist, mis puudutas pannkoogiteooriat, sest tollal Zeldovitš veel ei jaganud Einasto ja tema Tõravere töögrupi poolt pannkoogimudeli suhtes tehtud kriitilisi märkusi.[6]

Artikli kokkuvõtvas osas kirjutasid autorid, et "pole õige küsida, milline teooria on õige; peaksime hoopis küsima, millised protsessid viisid struktuuri tekkeni." Tagantjärele hindab Einasto artikli kordaläinuks, mida tõendab ka rohkearvuline tsiteeringute arv.[6]

"Minu Universum"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Zeldovitši erilisest suhtumisest Eestisse kinnitab ka fakt, et 1990. aastal ilmunud raamat "Minu Universum" anti välja ainult eesti keeles. Autor põhjendab seda raamatu eessõnas nii: "seda minu otsust tuleb lugejal võtta eelkõige sügava lugupidamise avaldusena minu Eesti kolleegide vastu."[8].

Kui Jakov Zeldovitš suri detsembris 1987, oli raamatu käsikiri juba kirjastusse antud. Kirjastus Valgus andis käsikirja ladumisele 1988. aastal. Möödus veel aasta, enne kui kirjastus laotud teksti trükikotta saatis. Lugejateni ilmus raamat alles 1990. aastal. Trükiti 8000 eksemplari ja neid müüdi hinnaga 55 kopikat.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valitud akadeemiatesse ja õpetatud seltsidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Huvitavad faktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1961. aasta Nobeli preemia laureaat Rudolf Mössbauer tahtis esitada Jakov Zeldovitšit Nobeli auhinna saamiseks, kuid ta polnud kindel, kas teha seda füüsika- või keemiapreemia kategoorias, sest Zeldovitš oli hiilgav teadlane mõlemas valdkonnas.[5][9]

Briti füüsik Stephen Hawking arvas, enne kui ta Zeldovitšiga isiklikult tuttavaks sai, et "Zeldovitš" on teadlasgrupi pseudonüüm nagu Pariisis tegutsenud matemaatikute grupp Bourbaki varjunime all; niivõrd rohkearvuline oli Zeldovitši nimega seotud teadussaavutuste hulk.[10]. Kohtumisel Zeldovitšiga Hawking nentis, et "nüüd ma näen, et erinevalt Bourbakist, olete teie reaalne inimene, aga mitte terve rühma koondnimetus"[1].

Vene füüsik Lev Landau on rääkinud, et kui Enrico Fermi välja arvata, siis pole talle teada teist niivõrd ideedest pakatavat füüsikut kui seda on Zeldovitš.[10]

1982. aastal pidas Zeldovitš Ateenas Rahvusvahelise Astronoomia Liidu kongressil loengu universumi struktuurist ja selle tekkest. See oli esimene kord, kui tal võimaldati sõita mõnda lääneriiki.[6]

Publikatsioone[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Зельдович Я.Б. К теории распространения пламени // Журнал физической химии. - 1948. - Т. 22. - № 1. - С. 27-48.
  • Зельдович Я.Б. Цепные реакции в горячих пламенах - приближенная теория скорости пламени // Кинетика и катализ. - 1961. - Т. 2. - № 3. -С. 305-316.
  • Zeldovich, Ya. B., J. Einasto, S. F. Shandarin. Giant voids in the universe // Nature, 1982, pp 407-413

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Зельдович Я. Б., Райзер Ю. П. Физика ударных волн и высокотемпературных гидродинамических явлений. М., 1966.
  • Зельдович Я. Б., Новиков И. Д. Строение и эволюция Вселенной. М., 1975.
  • Зельдович Я. Б., Баренблатт Г. И., Либрович В. Б., Махвиладзе Г. М., Математическая теория горения и взрыва. М., Наука, 1980 г., 478 с.
  • Я. Б. Зельдович, И. М. Яглом, Высшая математика для начинающих физиков и техников. М., Наука, 1982 г., 512 с.
  • Зельдович Я.Б. Избранные труды. Химическая физика и гидродинамика. - М.: Наука, 1984. - 374 с.
  • Я. Б. Зельдович, М. Ю. Хлопов, Драма идей в познании природы. М., Наука, 1988 г., 240 с.
  • Jakov Zeldovitš. Minu Universum, Tallinn, Valgus, 1990.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Яков Борисович Зельдович (воспоминания, письма, документы) / Под ред. С. С. Герштейна и Р. А. Сюняева. — изд. 2-е, доп. — М.: ФИЗМАТЛИТ, 2008. — 416 с. — ISBN 978-5-9221-1009-9.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Jakov Zeldovitš. "Minu Universum", Tallinn, Valgus, 1990. Lk 10–14.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Universum". "Jakov Zeldovitš", autorid Jaak Jaaniste ja Mihkel Jõeveer. Lk 354-355
  3. 3,0 3,1 Uno Veismann. Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost eurozine.com
  4. 4,0 4,1 Герои страны. Зельдович Яков Борисович (vene keeles)
  5. 5,0 5,1 5,2 Зельдович Яков Борисович (vene keeles)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Jaan Einasto "Tumeda aine lugu" – "Akadeemia". 2001, nr 8
  7. "Universum". "Universumi rakustruktuur", autorid Jaan Einasto jt. Lk 43
  8. Jakov Zeldovitš. "Minu Universum", Tallinn, Valgus, 1990. Lk 8.
  9. Preface (inglise keeles)
  10. 10,0 10,1 Яков Борисович Зельдович (воспоминания, письма, документы) (2008) (vene keeles)