Jakob Friedrich von Abel

Allikas: Vikipeedia
See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Johann Wölffle. Jakob Friedrich von Abel. Kaasaegne litograafia.

Jakob (Jacob) Friedrich von Abel (9. mai 1751 Vaihingen an der Enz7. juuli 1829 Schorndorf) oli saksa filosoof, psühholoog ja pedagoog.

Ta on tuntud eeskätt oma mõju tõttu noorele Friedrich Schillerile.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noorpõlv ja õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jakob Friedrich von Abel sündis 9. mail 1751 Vaihingen an der Enzis vanast arstide suguvõsast pärineva Oberamtmann'i ja valitsusnõuniku Konrad Ludwig Abeli pojana. Tema ema Eva Regina oli Oberamtmann Jakob Gottlieb Bojoni, oma abikaasa eelkäija tütar. Jakob Friedrich Abel pärines seega lugupeetud Württembergi ametnikeperekonnast.

Abeli vennast Christoph Conradin von Abelist sai Landschaftskonsulent.

Pärast õpinguid Vaihingenis ladinakoolis sooritas ta Landexamen'i ning astus 1764, veel alla 14 aasta vanusena, evangeelsesse kloostrikooli Denkendorfis; 1766 läks ta koos oma koolikaaslastega ("kompromotsionaalidega") üle Mailbronni kloostrikooli. Aastal 1768 sooritas ta lõpueksami oma aastakäigu kolmandana. Seejärel läks ta õppima Tübinger Stifti. Ta õppis teoloogiat, filoloogiat ja filosoofiat, et saada kirikuõpetajaks. Aastal 1770 lõpetas ta magistrina.

Schilleri õpetaja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jakob Friedrich von Abel. Kaasaegne tušisiluett.

Württembergi maaisand Karl Eugen oli 1770. aastal asutanud Solitudes eliidile mõeldud õppeasutuse (1781. aastast Hohe Karlschule) ning otsis 1772 Tübingenis isiklikult sinna professoreid. Kui talle öeldi, et Abel ei ole kandidaatide seas, sest ta on liiga lühikest kasvu, teatas hertsog, et ta ei mõõda oma professorite kõlblikkust küünraga. Nõnda sai Abel 1772. aastal 21-aastasena filosoofiaprofessoriks[1], kes õpetas filosoofiat, psühholoogiat ja moraali. Aastal 1786 sai Abel 1775 Stuttgarti üle viidud õppeasutuse prorektoriks (rektor oli hertsog ise). Abelist sai väga armastatud õpetaja, sest ta kasutas maieutikat: ta mässis oma õpilasi vaidlusküsimustesse, et edendada nende iseseisvat mõtlemist ja otsustamist[2].

Abel oli vaid kaheksa aastat nooremat Friedrich Schillerit kõige rohkem mõjutanud õpetaja, kellega teda sidus eluaegne sõprus. Abel tõi Schilleri filosoofia juurde, juhtis esimesena tema tähelepanu William Shakespeare'ile ning geeniuse ja kire tähtsusele[3]:

"Ilma kireta ei ole iial sündinud midagi suurt, midagi kuulsusrikast, ei ole iial mõeldud suurt mõtet ega tegu inimsuse vääriliselt lõpule viidud.[4] […] Viljatus peas on ainult vähesed mõisted korraga, ja suurima õpetatuse juures ei jäta teda kunagi maha rusuv vaesus. Aga geenius! Lugematud tunded voogavad tema hingest läbi, mõtted voolavad mõtete otsa. Tundeküllus, mõtteküllus- ja tugevus, aisting ka loov vaim, kummalised kokkupanud ja suhted, aga ka mõnikord kõige kummalisemad segasused ja narrused, mille ees kõik väikesed hinged tagasi kohkuvad."[2]

Kasvatus saab suurvaimu kujunemisele küll kaasa aidata, kuid ei saa teda luua, eriti kui see ootab temalt üksnes saavutusi olemasoleva korra raames. Seetõttu tuleb reeglid kõrvale jätta.

Peale selle rõhutas Abel oma õpilasele tahtevabaduse tähtsust inimesele:

"see võime teeb ta võimeliseks (...) vooruseks ja paheks, ning annab nõnda õnne ja õnnetuse tema enda võimusesse."

Vabaduse ja enesemääramise idee esineb Schilleri järgnevas loomingus ikka ja jälle.[5] Ka Abeli arusaamast, et voorus on inimese kõigi jõudude edenev areng täiuslikkusele, on Schilleri eluaegne veendumus.[6] Abelilt sai Schiller muu hulgas "Röövlite", "Fiesco" ja "Salakavaluse ja armastuse" idee.

Abel, kes pooldas tüdrukute ja naiste laiahaardelist haridust[7], läks pärast Gottfried Ploucquet' surma omal tahtel 1790 praktilise filosoofia ja retoorika (loogika, metafüüsika, retoorika ja poeetika) korraliseks professoriks Tübingeni ülikooli. Aastal 1792 sai temast peale selle Württembergi lõunaosa ladinakoolide pedagogiarh. Ta püüdis edutult tuua Tübingeni professoriks vahepeal Weimarisse elama asunud Schillerit.[8]

Kiriklikud ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1811 loobus Abel tegevusest ülikoolis ning võttis enda peale kiriklikud ametid: temast sai Schöntali seminari eestseisja ning Öhringeni prelaat ja superintendent. Aastal 1812 sai ta isikliku aadliseisuse ning 1815. aastast oli ta Würtembergi maaseisuste Saadikutekoja liige. 10. jaanuaril 1820 uuendati tema suguvõsa aadliseisust, mis olevat olnud saadud 1634. Ta sai 1823. aastal, 72-aastasena, Urachi superintendendiks ja veel 1823. aastal, pärast ametite reorganiseerimist, Reutlingeni kindralsuperintendendiks. Mõlemas ametis resideeris ta Stuttgardis.

Nime Pythagoras Abderitis all oli Abel illuminaatide ordu liige.

Surm ja mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abel suri Schorndorfis, kus ta oli tütrel külas.

Tema sünnilinnas Vaihingen an der Erzis on tema auks nimetatud kahest gümnaasiumist vanem (Friedrich Abeli gümnaasium, mis on ladinakoolist välja kasvanud) ja üks tänav. Teda kujutab raekoja saali üks piltakendest.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofina otsis Abel tasakaalu valgustusfilosoofia ideede ja kogemushingeteaduse vahel. Kogemushingeteaduse põhiidee, et "kõik hinge jõud ning kõik ideed ja ideede liigid sõltuvad kehast," oli juhtiv tema kirjutises "Über die Quellen der menschlichen Vorstellungen" ("Inimese ettekujutuste allikatest"), mis arendas edasi tema peateose "Einleitung in die Seelenlehre" ("Sissejuhatus psühholoogiasse") keskseid aspekte; seal ja järgnevates töödes püüdis Abel tõestada hinge lihtsust ja hinge surematust.[3]

Erinevalt Immanuel Kantist oli Abel seisukohal, et aeg ja ruum ei ole aprioorsed, vaid on inimese produktid, mis põhinevad empiirilistel andmetel.

Alguses oli Abeli õpetus eklektiline, hiljem püüdis ta kooskõlastada oma õpetuse aluseid Kanti õpetusega.

Kirjanduslik looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abel avaldas 1778 anonüümse romaani "Beyträge zur Geschichte der Liebe aus einer Sammlung von Briefen", tormi ja tungi romaani "Noore Wertheri kannatuste" kiiluvees. Jutuste kogu "Sammlung und Erklärung merkwürdiger Erscheinungen aus dem menschlichen Leben" sisaldab teises köites Friedrich Schwahn loo, mis oli eeskujuks Schilleri jutustusele "Verbrecher aus verlorener Ehre". Abeli isa oli Vaihingeni Amtmann'ina Schwahni ise kinni võtnud ning juhatanud temavastast protsessi.

Abel kirjutas ka tormi ja tungi stiilis luuletusi, näiteks arvatavasti "Fluch eines Eifersüchtigen" ja "An Fanny", mis trükiti anonüümsetena ära Schilleri välja antud antoloogias "Anthologie auf das Jahr 1782".[9]

Tsitaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Schiller Abelile, 3. aprill 1795: "Et ma Teie ja Teie sõprade südamlikku vaevanägemist minu pärast kõige tänulikuma südamega austan ja jään igaveseks austama, seda ei tohi ma Teile üldse kinnitadagi. Võtke veel kord vastu minu siiraim tänu selle eest".[8]

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abel abiellus 1786 Schorndorfi linnakirjutaja tütre Luise Schmidiga. Aastal 1810 abiellus ta Stuttgardi stiftijutlustaja tütre Friederike Beate Riegeriga. Tal oli poeg Karl Gustav von Abel (ülemtribunali prokuraator ja kunstikoguja) ning pojapojad, ajaloolased Otto Abel ja Sigurd Abel.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jakob Friedrich von Abel. "Rede über das Genie". Hertsogliku Sõjaväeakadeemia 6. aastapäeva aruande tiitelleht (1776). Selles väljaandes on ära trükitud ka professor Abeli kõne tekst.
  • "Rede über das Genie. Werden grosse Geister geboren oder erzogen und welches sind die Merkmale derselbigen?" "Kõne geeniusest. Kas suurvaimuks sünnitakse või saadakse kasvatusega ja millised on tema tunnused?" Kõne hertsoglikus sõjaväeakadeemias, Stuttgart 1776.
  • "Beyträge zur Geschichte der Liebe aus einer Sammlung von Briefen" romaan, 1778
  • "Sammlung und Erklärung merkwürdiger Erscheinungen aus dem menschlichen Leben" 3 köidet, Stuttgart, 1784–1790
  • "Einleitung in die Seelenlehre", Stuttgart 1786
  • "Über die Quellen der menschlichen Vorstellungen" Mezler: Stuttgart 1786
  • "Plan einer systematischen Metaphysik", Stuttgart 1787
  • "Versuch über die Natur der speculative Vernunft, zur Prüfung des Kantischen Systems", Frankfurt ja Leipzig: 1787
  • "Erläuterungen wichtiger Gegenstände aus der philosophischen und christlichen Moral, besonders der Ästhetik durch Beobachtungen aus der Seelenlehre", Heerbrandt: Tübingen 1790
  • "Philosophische Untersuchung über die Verbindung der Menschen mit Höhern Geistern", Stuttgart 1791
  • "Ausführliche Darstellung über die Beweise vom Dasein Gottes", Heilbronn 1817
  • "Versuch über die Seelenstärke", Heerbrandt: Tübingen 1804
  • "Philosophische Untersuchungen über die letzten Gründe des Glaubens an Gott", 2. trükk, Stuttgart 1820
  • "Ausführliche Darstellung des Grundes unsers Glaubens an Unsterblichkeit", Frankfurt 1826

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]