Jack Johnson
|
See artikkel räägib poksijast; muusiku ja profisurfari kohta vaata artiklit Jack Johnson (muusik); jäähokimängija kohta vaata artiklit Jack Johnson (jäähokimängija). |
Jack Johnson (31. märts 1878 – 10. juuni 1946) oli USA profipoksija, esimene mustanahaline raskekaalu maailmameister.
Maailmameistriks tuli ta 1908. aastal, alistades kanadalase Tommy Burnsi, tiitli kaotas 1915 ameeriklasele Jess Willardile. Tema võimulolemist nimetatakse poksiajaloos Valgete Lootuste ajajärguks, sest üksteise järel kerkis esile poksijaid, kes soovisid maailmameistritiitli valgele rassile tagasi tuua, kuid Johnson võitis neid kõiki järgemööda.
Johnsonile kuulus täiustatud mutrivõtme patent.[1]
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Jack Johnsoni vanemad olid endised orjad. Ta noorus möödus Texase osariigis ajal, kui neegritel oli keelatud kasutada sama kõnniteed koos valgetega. Enne elukutseliseks poksijaks saamist, osales ta valgete poolt korraldatud nn Battle Royali võitlustes. See oli brutaalne vaatemäng, kus kolm või rohkem neegrit võitlesid omavahel ilma poksikinnasteta. Kes viimasena vastu pidas, sellele viskasid pealtvaatajad münte.[2]
Johnson Jeffriesi vastu[muuda | muuda lähteteksti]
Oma elukutselise poksija karjääri jooksul pidas Johnson 123 matši, millest võitis 89. Kuulsaim neist oli kohtumine endise maailmameistri James Jeffriesiga 4. juulil 1910 Renos 22 tuhande pealtvaataja ees.
Jeffries oli läinud võitmatuna erru 1905. aastal ja mõned pidasid teda läbi aegade parimaks raskekaallaseks[3]. Maailmameistrina polnud Jeffries Johnsoniga kohtunud, sest pidas neegriga poksimist alandavaks. Poksiringi tuli ta tagasi avalikkuse survel, et tuua maailmameistritiitel valgele rassile tagasi. Isegi kirjanik Jack London pidas seda vajalikuks, ning osa tema loomingust on sellele teemale pühendatud. On andmeid, et Jeffriesele pakuti 120 000 dollarit (2012. aasta seisuga ligikaudu 2,8 miljonit USA dollarit), kui ta poksiringi tagasi tuleb.[4]
Matši toimumispäeval oli õhkkond kohapeal rassistlik. Korraldajad ärgitasid pealtvaatajaid hüüdma: "Tapa neeger!" Johnsoni hirmutamiseks tulistati kuuenda raundi ajal tribüünilt revolvriga,[5] kuid sellest hoolimata võitis ta 15. raundis tehnilise nokaudiga, kui oli Jeffriesi kaks korda nokdauni löönud. Johnson teenis matšiga 65 000 USA dollarit (2012. aasta seisuga ligikaudu 1,5 miljonit USA dollarit).[4]
Pärast seda elas USA üle ajaloo suurimad rassirahutused. See poksimatš äratas ülemaailmset tähelepanu, sest koloniaalimpeeriumide ajastul olid valgesse rassi mittekuuluvad inimesed kõikjal alla surutud.
Abielud[muuda | muuda lähteteksti]
Johnson oli kolm korda abielus. Kõik tema naised olid valged, mis tekitas rassistidele suurt meelepaha. Ühestki abielust tal lapsi ei olnud.
1911. aasta jaanuaris abiellus ta New Yorgi seltskonnategelase Etta Terry Duryeaga, kes oli varem abielus olnud ärimehe Charles Duryeaga. Abielu ebaõnnestus, Johnson peksis oma naist korduvalt ja 1912. aasta septembris laskis naine end revolvrist maha.
Teist korda abiellus Johnson 4. detsembril 1912 noore prostituudi Lucille Cameroniga. Johnson oli enne seda vahistatud inimkaubitsemise süüdistusega (naise viimine üle osariigi piiri ebamoraalsel eesmärgil), kuid Cameron keeldus tema vastu tunnistamast ja hoopis abiellus temaga. Nii tuli Johnson vabaks lasta. Cameron lahutas temast 1924. aastal truudusetuse tõttu.
1925. aastal abiellus Johnson Irene Pineauga ja see abielu kestis kuni mehe surmani.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Patent Drawings For A Wrench[alaline kõdulink]. About.com. Kasutatud 25.08.2009 (inglise)
- ↑ http://www.ibhof.com/pages/about/inductees/oldtimer/johnsonjack.html
- ↑ http://www.cyberboxingzone.com/boxing/callis-rankings.htm
- ↑ 4,0 4,1 James J. Jeffriesi elulugu andmekogus IMDb
- ↑ Valeri Šteinbahh. "Suur äri". Eesti Raamat, 1986, lk 69.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Sissekanne saidil Cyber Boxing Zone
- Jack Johnson veebisaidil BoxRec (inglise)