Jablonovõi ahelik

Jablonovõi aheliku asend

Jablonovõi ahelik [j'ablonovõi] (vene Яблоновый хребет, burjaadi Яаблан шэлэ) on mäeahelik Aasias Taga-Baikalimaa keskosas põhiliselt Taga-Baikali krai territooriumil, Baikali järvest 400...500 km kaugusel kagus.

Kulgeb edela-kirde suunas Hiloki lisajõest Ungost Malhanski aheliku juurest kuni Oljokma lisajõe Njukža suudmeni. Hargneb kirdes on Dõrõndinski ja Lõuna-Dõrõndinski ahelikuks. Jablonovõi ahelikust kagusse jääb Tšerski ahelik.

Aheliku pikkus on ligikaudu 650 km. Ta ulatub kirdes Stanovoi mäestikuni. Põhja poole jääb ka Vitimi kiltmaa.

Inglis- ja saksakeelses kirjanduses on Jablonovõi aheliku alla arvatud ka teisi ahelikke (Malhanski ahelik, Tšikokonski ahelik).

Mööda Jablonovõi ahelikku kulgeb veelahe Vaikse ookeani ja Põhja-Jäämere basseini vahel. See on osa Suurest veelahkmest. Mogoitui rajooni Kussotši küla geograafiaõpetaja Timur Žalsarain juhtis esimesena tähelepanu sellele, et Jablonovõi ahelikus asub Amuuri, Leena ja Jenissei basseini kokkupuutepunkt. See on ainuke kolme suure jõe basseini kokkupuutepunkt maailmas. Aastal 1982 tegi Tšita kodu-uurijate ekspeditsioon kindlaks täpse koha, kus see asub. Sellele mäele pandi algul nimeks Vodorazdelnaja mägi 'Veelahkmemägi'. Selle nime all kanti ta esimest korda kaardile 1997. aastal ilmunud Tšita oblasti atlases. Nüüd kannab see Peter Simon Pallase järgi Pallase mäe (гора Палласа) nime. Pallas oli 1772. aastal ekspeditsioonil Taga-Baikalimaal ning ületas Jablonovõi aheliku praeguse Domno-Kljutši küla lähedal. Ta pööras esimesena tähelepanu sellele, et Jablonovõi ahelik on tähtis looduslik piir. Mäetipu kõrgus merepinnast on 1236 m.

Ahelik ei ole eriti kõrge, kuid on pikk ja kitsas. Kõrgus ulatub eri andmetel 1706, 1702, 1680 või 1678 meetrini (kõrgeim tipp Kontalakski Golets). Teistel andmetel on kõrgeim tipp Tšingikan (1644 m). Tšitast 75 km kaugusel on Saranakani mägi (голец Саранакан; 1578 m).

Jablonovõi ahelik koosneb graniitidest, kristallilistest kiltadest ja liivakividest. On näha jäätumise jälgi.

Mäenõlvadel on taiga. Põhjanõlvadel kasvavad lehis, kuusk ja seedermänd, lõunanõlvadel mänd. 1200...1400 m kõrguselt algab mägitundra.

Aheliku ümbrus on isoleeritud ja väheasustatud. Peamine asustus on kaevanduste juures. Piirkond on eriti rikas tina poolest. Suurim linn ümbruskonnas on Tšita.

Siberi raudtee kulgeb rööbiti ahelikuga ning läbib viimase tunneli kaudu, jõudes Ingoda orust Hiloki orgu. Raudtee jõudis sinna 19. ja 20. sajand vahetusel. Aheliku harjal Turgutui jaama juures oleva tunneli läänepoolse sissepääsu juurde raiuti kiri "Suure ookeani poole", idapoolse sissepääsu juurde "Atlandi ookeani poole". See on Siberi raudtee kõrgeim punkt.

Üle aheliku viiva maantee kõrgeimasse punkti on püstitatud rist.

Arahlei järve ääres toimub igal aastal autorilaulufestival "Veliki istok" ('suur läte').

Pjotr Beketov ja Afanassi Paškov on kirjeldanud kasakate avastusretke Ingoda ja Hiloki jõe vahelisel mittelaevatataval alal Иргенский волок. Samasse jõudis ka ülempreester Avvakum 1656 pärast viis aastat kestnud teekonda ülesvoolu.

Aastal 1643 ületas Jablonovõi aheliku maadeavastaja Vassili Pojarkov. Aastal 1650 ületas aheliku Ivan Galkin.

Tšita lähedale umbes 1000 m kõrgusele rajatakse talipuhkepiirkonda nimega Võssokogorje ('Kõrgmäed'). Seal püsib kaua lumikate. Sarnane olukord on Arei järvel.

Ingoda jõel Uleta külast allpool kärestike piirkonnas on tekkimas veeturismipiirkond Šum 'Kohin'.