Jaapanlaste viisakuskõne

Allikas: Vikipeedia

Jaapani viisakuskõnet nimetatakse keigo-ks (敬語). Ebamäärast kõne peetakse Jaapanis vooruseks, parem on olla kooskõlaline kui õige (vältida vastuolu). Näiteks, hoolimata toidust öeldakse sööma lõpus alati go-chisōsama deshita (御馳走様でした), mis otsetõlkes tähendab „tänan peosöögi eest“. Kui tahetakse öelda, et toit oli hea, peab inimene koka pärast sööki üles otsima ja isiklikult ütlema (kui inimesed ei ole tuttavad). Sumimasen (すみません) tähendab vabandust, aga kasutatakse tihti tänuna, inimene vabandab, et sai midagi teenimatult. Arigatō (ありがとう), mis on tavaline tänuavaldus, näiteks kingituste vastuvõtmisel, tähendab otsetõlkes, et raske on olla (aru gatai/katai). Raske olla, kuna inimesed teavad, et nad on võlgu ja neile ei meeldi võlgnevuse koorem.

Keigo muutused ajaloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on viisakuskõne palju lihtsam, kuigi teise emakeelega inimestele võib tunduda jaapani keele austusliited keerulised. Pärast Teist Maailmasõda toimus Jaapani demokratiseerimine ja loobuti suurest osast viisakuskõnest:

  • Loobuti keisri ja tema perekonna väljendamiseks eri teriminitest. Asendus minimaalsete viisakuskõnega.
  • Terminid enda väljendamiseks lihtsustati. Watakushi, atakushi, atashi, atai, ore, washi, wagahai, temae, shoosee, kochitora, jne kasutati enda väljendamiseks, kuid nüüd on asendunud mõne üksiku teriminiga, nagu watashi, boku ja ore.
  • Varem erinevad ühiskonna klassid kasutasid erinevat viisakuskõne. Poemüüja ja klient, direktor ja alluv jne. See on suuresti eemaldatud ja kasutatakse elementaarset moodsat viisakuskõne. Tekkinud on keeleline võrdsus inimeste vahel.
  • Paljudest fraasidest ja sõnadest, mis olid omased ühele sugupoolele on loobutud. Näiteks naistele omane Shiranakute-yo (ma ei tea) ja Dekinai koto-yo (Ma ei saa seda teha) enam ei kasutata peaaegu kunagi. Sarnaselt meestele. Mehed on hakanud panema sõnade ette o mis oli omane naistele, näiteks osake (originaalsõna 酒, lisatakse ette viisakuse pärast o, お酒), ocha (tee, お茶), okashi (komm お菓子), obentoo (Jaapani lõuna karbis, お弁当).
  • Kõige vähem on muutunud vanusevaheline viisakus. Tänapäeval on suuresti säilinud ajaloolised vanusevahelised viisakuvormid. Näiteks õpilased kasutavad viisakat kõned teiste õpilaste vastu kes on nendest vähemalt üks aaste ees.

Vanuse vahe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nooremad räägivad vanematega viisakalt, kuid vanemad ei kasuta viisakat kõnet noormatega.

Alla teatud vanuse lapsed kasutavad ainult familiaarset kõnet. Algklassides veel kasutavad lapsed omavahel familiaarset kõne (6 aastat Jaapanis), selles vanuses kujuneb välja viisakuskõne. Näiteks isa hakkatakse kutsuma otoosan(お父さん)asmel chichi (父), ema kutsutakse okaasan (お母さん)asemel haha(母).

Sõna kōhai (後輩) kutsutakse kaasõpilasi, kes on vähemalt üks aasta taga ning nooremad kasutavad vanematega viisakat kõne. Senpai (先輩) kasutatakse inimese kohta, kes on samal alal kaugemale jõudnud või on vanem. Viimased suhted on väga tugevad Jaapani õpilaste seas ja kehtib ka sama vanusegrupi rühmades, kus kōhai peab alluma senpai-le. Vanemas eas kehtib see kollegide vahel.

Sotsiaalsed suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alluv, sarariiman (tavaline ärimees) kasutab alati viisakat kõnet töökoha juhi suhtes. Sarnane suhe on müüja ja kliendi vahel, kus müüja kasutab viisakat kõned kliendi suhtes. Erinevalt tööalastele suhetele on müüja ja kliendivahelises viisakuskõnes teisi faktoreid. Hind, mida kallimat toodet või teenust müüakse, seda viisakam reeglina müüja on. Naabruskonnas muudavad igapäevased ostud samade inimeste vahel kõne familiaarseks. Lapse vastu kasutavad müüjad familiaarset kõne.

Elukutse on oluline. Pankur kasutab alati viisakat kõne klientidega, samas postitöötaja reeglina familiaarset. Restoranide ja kohvikute hinnaklass mõjutab kelnerite viisakuskõnet, mida kallim koht, seda viisakam ollakse.

Sotsiaalne staatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiselt inimesi koheldakse võrdselt (va Keiser ja tema perekond), kuid mõningaid töökohti austatakse rohkem kui teisi, näiteks arstid, kõrged ametnikud, professorid jne. Tavaline on kutsuda õpetajat ja eelnevaid auväärseid ameteid austusnimetusega sensei (先生, せんせい, otsetõlkes õpetaja). Sotsiaalse staatuse mõju jõuab kaudselt paljudesse perekondadesse, ennekõikke jõukamatesse. Nendes perekondades lapsi õpetatakse rääkima võõrastega (külalistega) alati viisakalt ning naine kasutab viisakat kõne mehe suhtes külalise juuresolekul.

Sugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mehed ja naised tihti kasutavad erinevaid viisakusväljendeid. Tavaline on kasutada viisakat kõne erinevate sugude vahel, kuid sugude siseselt familiaarset. Viimane on eriti tugev, kui on üles kasvataud ühesoolises koolis.

Austusnimetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapanis kasutatakse erinevaid austusnimetusi, sõltuvalt, kellega räägitakse. Siin on toodud vajalikumad Jaapani ühiskonnas.

Perekonna sisesed terminid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanemaid inimesi kutsutakse järgmiselt: otoosan (isa), okaasan (ema), oniisan (vanem vend, お兄さん), oneesan (vanem õde, お姉さん), viisakas: otoosama, okaasama, oniisama, oneesama, familiaarne: otoochan, okaachan, oniichan, oneechan. Nooremat adresseerides (näiteks nimed Yoshio ja Kazuko): viisakas: Yoshio-san Kazuko-san, familiaarsem Yoshi-chan, Kazuko-chan. Chan väljendit võidakse kasutada ka, kui inimesed on väga lähedased või kui laps pole jõudnud ikka, kus eeldatakse võimet eristada austusnimetusi. Kui rääkida enda perekonnast, siis peab väljendama nagu ennast (perekonna tegevused, mida teevad, kus on jne). Näiteks (minu) haha ema, ani (兄) vanem vend, ane (姉) vanem õde, otooto (弟) noorem vend, imooto(妹) noorem õde.

Töökoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesed suhtuvad teisiti oma firma (töökoha) inimestesse kui võõrastesse. (keegi võõras tuleb ja küsib Yamada-san, siis firma alluv võib öelda Yamada, ilma san-ita või shachoo, 社長). Sarnaselt perekonnaga, firma töötaja viitab oma firmale nagu endale, kuid vähemas ulatuses ja sõltub organisatsioonist (kool või väike kontor, kui kaua koos töötatud jne).

Situatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühe vestluse või suhtluse sessiooni käigus võib familiaarne kõne muutuda viisakaks ja vastupidi. Familiaarseks minemist peetakse lihtsakoelise inimese väljenduseks (vihapursked jms). Haritumad inimesed lähevad familiaarsest viisakaks. Familiaarseks viisakasse kõnesse üleminek tähendab, et rääkijad pole enam lähedased. Naised, kes on lingvistiliselt teadlikumad, tihti vihastudes hakkavad rääkima väga viisakalt.

Mitteverbaalne ja verbaalne viisakus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viisakas kõne on ainult osa viisakusetikettist Jaapanis. Jaapanis eeldatakse, et inimene käitub vastavalt viisakale kõnele. Jaapanlased kasutavad tihti väljendeid Sumimasen (ma vabandan), Shitsureeshimata (vabandust, ma olin jäme/tahumatu/ebaviisakas) ja Gomen-kudasai (vabandust), kui avastavad, et on teinud käitumises viisakusvea. Viisakat lähenemist peetakse tihti tähtsamaks kui verbaalset viisakuskõnet. Lähenedes võõrale inimesele on rida kehakeelelisi viisakusväljendeid mida peab järgima nagu kummardamine, asjade üle andmine, distantsi hoidmine on tähtis viisakusel. Nende mittejärgimine, isegi kui ei ole suhtlust või korrektse kõne korral, võib kedagi solvata. Kõne toon on väga tähtis, kõhklev toon näitab reserveeritust. Rääkides enesekindlalt, võib kergelt jääda agressiivne mulje.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • How to be polite in Japanese, Osamu Mizutani and Nobuko Mizutani, 1987, The Japan Times, Tokyo, Japan ISBN 4-7890-0338-9