Jaapanlaste viisakuskõne

Allikas: Vikipeedia

Jaapani viisakuskõnet nimetatakse keigo-ks (敬語). Ebamäärast kõnet peetakse Jaapanis vooruseks, parem on olla kooskõlaline kui õige (vältida vastuolu). Näiteks hoolimata toidust öeldakse sööma lõpus alati "go-chisōsama deshita" (御馳走様でした), mis otsetõlkes tähendab „tänan peosöögi eest“. Kui tahetakse öelda, et toit oli hea, peab inimene koka pärast sööki üles otsima ja isiklikult ütlema (kui inimesed ei ole tuttavad). Sumimasen (すみません) tähendab 'vabandust', aga kasutatakse tihti tänuna – inimene vabandab, et sai midagi teenimatult. Arigatō (ありがとう), mis on tavaline tänuavaldus, näiteks kingituste vastuvõtmisel, tähendab otsetõlkes, et raske on olla (aru gatai/katai). Raske olla, kuna inimesed teavad, et nad on võlgu ja neile ei meeldi võlakoorem.

Keigo muutused ajaloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on viisakuskõne palju lihtsam, kuigi muu emakeelega inimestele võivad jaapani keele austusliited tunduda keerulised. Pärast Teist Maailmasõda toimus Jaapani demokratiseerimine ja loobuti suurest osast viisakuskõnest:

  • loobuti keisri ja tema perekonna väljendamiseks eri teriminitest. Ülevoolav viisakuskõne asendus minimaalse viisakuskõnega;
  • enda väljendamist lihtsustati. Kui varem kasutati enda väljendamiseks sõnu watakushi, atakushi, atashi, atai, ore, washi, wagahai, temae, shoosee, kochitora jne, siis nüüd on aktiivses kasutuses selle kohta vähem sõnu, näiteks watashi, boku ja ore;
  • varem kasutasid erinevad ühiskonnaklassid (poemüüja ja klient, direktor ja alluv jne) erinevat viisakuskõnet. Sellest on suuresti loobutud ja kasutatakse elementaarset moodsat viisakuskõnet. Inimeste vahel on tekkinud keeleline võrdsus;
  • loobutud on paljudest fraasidest ja sõnadest, mis olid omased ühele sugupoolele. Näiteks just naistele omaseid fraase Shiranakute-yo ('ma ei tea') ja Dekinai koto-yo ('ma ei saa seda teha') ei kasutata enam peaaegu kunagi. Mehed on aga hakanud panema sõnade ette silpi o, mis oli muidu omane naistele, näiteks osake (originaalsõna 酒, lisatakse ette viisakuse pärast o, お酒), ocha (tee, お茶), okashi (komm お菓子), obentoo (Jaapani lõuna karbis, お弁当);
  • kõige vähem on muutunud vanuserühmadevaheline viisakussuhtlus. Ajaloolised endaga võrreldes eriealiste poole pöördumise ja kõnes nendele viitamisel kasutatavad viisakusvormid on tänapäeval enamasti säilinud. Näiteks õpilased kasutavad viisakuskõnet pöördumisel teiste õpilaste poole ja nende kohta, kes on nendest vähemalt üks aasta ees.

Vanusevahe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nooremad räägivad vanematega viisakalt, kuid vanemad ei kasuta viisakuskõnet noorematega.

Alla teatud vanuse lapsed kasutavad ainult familiaarset kõnet. Algklassides kasutavad lapsed omavahel veel familiaarset kõnet (6 aastat Jaapanis), selles vanuses kujuneb välja viisakuskõne. Näiteks isa hakatakse kutsuma otoosan (お父さん) asmel chichi (父), ema kutsutakse okaasan (お母さん) asemel haha (母).

Sõnaga kōhai (後輩) kutsutakse kaasõpilasi, kes on kõnelejast vähemalt üks aasta taga. nNoremad kasutavad vanematega viisakuskõnet. Senpai (先輩) kasutatakse inimese kohta, kes on samal alal kaugemale jõudnud või on vanem. Viimast liiki suhted on Jaapani õpilaste seas väga tugevalt juurdunud ja sama põhimõte kehtib ka vanuserühmades, kus kōhai peab alluma senpai-le. Vanemas eas kehtib see kolleegide vahel.

Sotsiaalsed suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alluv, sarariiman (tavaline ärimees) kasutab alati viisakat kõnet töökohal juhi suhtes. Sarnane suhe on müüja ja kliendi vahel, kus müüja kasutab viisakuskõnet kliendi suhtes. Erinevalt tööalastest suhetest on müüja ja kliendi vahelises viisakuskõnes muidki tegureid. Näiteks võib selliseks teguriks olla kauba hind: mida kallimat toodet või teenust müüakse, seda viisakamalt müüja suhtleb. Naabruskonnas igapäevaste ostude tegemine samade inimeste vahel muudab kõne familiaarseks. Ka laste vastu kasutavad müüjad familiaarset kõnet.

Elukutse on oluline. Pankur kasutab klientidega suheldes alati viisakat kõnet, samas postitöötaja reeglina familiaarset. Restoranide ja kohvikute hinnaklass mõjutab kelnerite viisakuskõnet: mida kallim koht, seda viisakam ollakse.

Sotsiaalne staatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiselt koheldakse inimesi võrdselt (v.a keiser ja tema perekond), kuid mõningaid töökohti austatakse rohkem kui teisi, näiteks on au sees arstid, kõrged ametnikud, professorid jne. Tavaline on kutsuda õpetajat ja eespool nimetatud auväärseid ameteid austusnimetusega sensei (先生, せんせい, otsetõlkes õpetaja). Sotsiaalse staatuse mõju jõuab kaudselt paljudesse perekondadesse, ennekõike jõukamatesse. Nendes perekondades õpetatakse lapsi rääkima võõrastega (külalistega) alati viisakalt ning külalise juuresolekul kasutab naine viisakuskõnet ka mehe suhtes.

Sugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mehed ja naised kasutavad tihti erinevaid viisakusväljendeid. Tavaline on kasutada viisakuskõnet eri sugupoolte vahel, kuid samasooliste suhtlus on familiaarsem. Familiaarsus on eriti tugev juhul, kui suhtluspooled on üles kasvanud ühesoolises koolis.

Austusnimetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapanis kasutatakse erinevaid austusnimetusi sõltuvalt sellest, kellega räägitakse. Siin on toodud vajalikumad Jaapani ühiskonnas.

Perekonnasisesed väljendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanemaid inimesi kutsutakse järgmiste sõnadega: otoosan (isa), okaasan (ema), oniisan (vanem vend, お兄さん), oneesan (vanem õde, お姉さん), viisakas: otoosama, okaasama, oniisama, oneesama, familiaarne: otoochan, okaachan, oniichan, oneechan. Nooremat adresseerides (näiteks nimed Yoshio ja Kazuko): viisakas: Yoshio-san Kazuko-san, familiaarsem Yoshi-chan, Kazuko-chan. Chan väljendit võidakse kasutada ka siis, kui inimesed on väga lähedased või kui laps pole jõudnud ikka, kus eeldatakse võimet eristada austusnimetusi. Oma perekonnast rääkimisel tuleb väljenduda nagu endast rääkimisel (perekonna tegevused, mida teevad, kus on jne). Näiteks (minu) haha ema, ani (兄) vanem vend, ane (姉) vanem õde, otooto (弟) noorem vend, imooto(妹) noorem õde.

Töökoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesed suhtuvad oma firma (töökoha) töötajatesse ja võõrastesse erinevalt. Kui keegi võõras tuleb ja küsib Yamada-san, siis firmas võib alluv öelda Yamada, ilma san-ita või shachoo, 社長. Sarnaselt perekonna kohta rääkimisega viitab firma töötaja oma firmale nagu endale, kuid väiksemas ulatuses ja sõltuvalt organisatsioonilistest suhetest (kool või väike kontor, kui kaua koos töötatud jne).

Situatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühe vestluse või suhtlusseansi käigus võib familiaarne kõne muutuda viisakaks ja vastupidi. Familiaarseks muutumist peetakse lihtsakoelise inimese väljenduseks (vihapursked jms). Haritumad inimesed lähevad familiaarsest viisakaks. Familiaarselt kõnelt viisakuskõnele üleminek tähendab, et rääkijad pole enam lähedased. Eriti naised, kes on lingvistiliselt teadlikumad, hakkavad vihastudes tihti rääkima väga viisakalt.

Mitteverbaalne ja verbaalne viisakus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viisakukskõne on ainult osa jaapani viisakusetiketist. Jaapanis eeldatakse, et inimene käitub vastavalt viisakuskõnele. Jaapanlased kasutavad tihti väljendeid Sumimasen (ma vabandan), Shitsureeshimata (vabandust, ma olin jäme/tahumatu/ebaviisakas) ja Gomen-kudasai (vabandust), kui avastavad, et on teinud käitumises viisakusvea. Viisakat lähenemist peetakse tihti tähtsamaks kui verbaalset viisakuskõnet. Lähenemisel võõrale inimesele on rida kehakeele viisakusväljendeid, mida peab järgima, näiteks kummardamine, asjade üleandmine ja distantsi hoidmine on viisakuse seisukohalt eriti tähtsad. Nende mittejärgimine, isegi kui ei ole suhtlust või korrektse kõne korral, võib kedagi solvata. Kõne toon on väga tähtis, kõhklev toon näitab reserveeritust. Kui jaapanlased räägivad omavahel enesekindlalt, võib see mõne muu kultuuri esindajatele jätta agressiivse suhtluse mulje.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • How to be polite in Japanese, Osamu Mizutani and Nobuko Mizutani, 1987, The Japan Times, Tokyo, Japan ISBN 4-7890-0338-9