Jaapani mänd

Allikas: Vikipeedia
Jaapani mänd
Pinus parviflora.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Jaapani mänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus parviflora
Siebold et Zuccarini (1842)
Sünonüümid
  • Pinus cembra Thunb. (1784)
  • Pinus cembra var. japonica E.J. Nelson (1866)
  • Pinus heterophylla C. Presl (1851)
  • Pinus himekomatsu Miyabe & Kudô (1920)
  • Strobus parviflora (Siebold & Zucc.) Moldenke (1952) [2]

Jaapani mänd (Pinus parviflora) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide alamperekonda Strobus.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad ja pungad
Jaapani männi käbid

Jaapani mänd kasvab kuni 25 m kõrgeks, tüve läbimõõt on kuni 1,0 m. Tüvi on massiivne ja tavaliselt sirge, kuid võib hargneda ka kaheks-kolmeks haruks. Võra on lameda ja ebakorrapärase kujuga.[3]

Korp on noores eas sile ja hall, vananedes tuhmhall, rõmeline ja kestendav. Pungad on punakaspruunid, 5–15 mm pikad. Võrsed on hallikasrohelised kuni kollakaspruunid ja siledad. Okkad on viiekaupa kimbus, 3–6 cm pikad, kõverdunud, terava tipuga, kolmnurkse ristlõikega, tumerohelised ja kahe marginaalse vaigukäiguga.[3]

Isasõisikud on silinderja kujuga, punakaspruunid ja 5–6 mm pikad. Käbid on alamperekonda Strobus kuuluvate mändide seas ühed väiksemad, 6–8 cm pikad ja 3–3,5 cm läbimõõduga, munajad või ellpsoidsed ning vaiguste kattesoomustega. Seemned on mustjad ja 8–10 mm pikad.[3] Põhiteisendi seemnetel on lühikesed, 2–9 mm pikkused tiivakesed, teisendil pentaphylla aga pikemad, 8–19 mm pikkused tiivakesed.[4]

Jaapani mänd talub külmakraade kuni −23...–29 °C.[5]

Teisendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani männil eristatakse kahte teisendit:

Teisendite peamised erinevused on järgmised:[4]

Erinevus Põhiteisend parviflora Teisend pentaphylla
Seemne kogupikkus 11,5–18 mm (10,6–19 mm) (16–) 18–28 mm
Seemne kesta % kogupikkusest 50,9–83,5%, keskmine 67,1% 32,7–53,8%, keskmine 43,8%
Seemne tiivakese pikkus 2,0–9,1, keskmiselt 4,96 mm 7,7–18,9, keskmiselt 12,15 mm

Levila ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiteisend (Pinus parviflora var. parviflora) kasvab Honshūl, Kyushul ja Shikokul 200–1800 m kõrgusel üle merepinna. Teisend Pinus parviflora var. pentaphylla kasvab tavaliselt avatud nõlvadel, Hokkaidol 60–800 m kõrgusel ning Honshūl 300–2500 m kõrgusel üle merepinna. Eelistatud kasvukohtadeks on täisvalgus ja poolvari. Jaapani mänd talub põuda, kuid ei talu kõrget pinnasevee taset.[3]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani männi levilas valitseb niiske ja jahe kliima. Jaanuaris langevad minimaalsed temperatuurid Hokkaidol kasvava asurkonna levilas kuni −16 °C, Honshūl kuni −14,7 °C. Keskmine sademete hulk aastas on 1000–3000 mm.[7]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnastest domineerivad jaapani männi kasvukohtades õhukesed leetmullad, mille lähtekivimiteks on andesiit, basalt, graniit, moondekivimid, liivakivi ja tuff.[7]

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani mänd moodustab harva puhaspuistuid ja kasvab segametsades peamiselt koos järgmiste puuliikidega: korea seedermänd (Pinus koraiensis), jaapani elupuu (Thuja standishii), Sieboldi tsuuga (Tsuga sieboldii) ja kääbus-seedermänd (Pinus pumila). Viimasega hübridiseerub jaapani mänd looduslikult (Pinus x hakkodensis).[7]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani mänd bonsaina

Jaapani männi puitu kasutatakse mõnel määral puutöödel ja ehitusmaterjalina. Oluliselt rohkem kasutatakse teda Jaapanis ja Hiinas haljastuses ja bonsaina. Seetõttu on temast aretatud mitu kultivari. Jaapani mändi kasutatakse ka hübriidide saamiseks. Laboritingimustes ristub jaapani mänd rumeelia männiga, pisarmänniga, valge männiga ja läänemänniga.[7]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani mänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Tolmlemine toimub tuule abil alates mai algusest. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta oktoobris ja levivad samuti peamiselt tuule abil. Pärast seemnete varisemist jäävad käbid puule tavaliselt mitmeks aastaks. Seemikute arenguks on soodsad varjulised ja niisked kasvukohad.[7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Pinus parviflora." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. 2,0 2,1 Conifer database: "Pinus parviflora var. parviflora".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 03.05.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Pinus parviflora". www.conifers.org. Kasutatud 03.05.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 Roman Businsky. "A revision of the Asian Pinus subsection Strobus (Pinaceae)", Berlin-Dahlem, 2004. ISSN 0511-9618
  5. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  6. Conifer database: "Pinus parviflora var. pentaphylla".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 03.05.2010. (inglise)
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 F.A. Andersson. "Coniferous Forests, Volume 6 (Ecosystems of the World)", Elsevier Science, 2005. ISBN-13: 978-0444816276; ISBN-10: 0444816275

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]