Jaan Märtson

Allikas: Vikipeedia
Jaan Märtson
Jaan Martson.jpg
Nimi Jaan Märtson
Sündinud 28. märts, 1884
Vana-Tänassilma vald, Eesti
Surnud 7. veebruar, 1942
Saransk, Venemaa
Teenistused Vene tsaariarmee 19171918
Eesti Rahvavägi 19181920
Auaste Nooremallohvitser (1919)
Nooremseersant (1940)
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusrist II/3
Püha Georgi risti IV järk

Jaan Märtson VR II/3 (28. märts (vkj 16. märts) 1884 Vana-Tänassilma vald7. veebruar 1942 Saransk) oli Eesti sõjaväelane, nooremallohvitser (1919), nooremseersant (1940).

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis 28. märtsil (vkj 16. märtsil) 1884 Viljandimaal Viljandi kihelkonnas Vana-Tänassilma vallas Rebaste karjamõisas töölise peres. Õppis Vana-Tänassilma vallakoolis, Viljandi kihelkonnakoolis ja Viljandi linnakoolis.[1]

Sõjaväeline teenistuskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

19171918 võttis suurtükiväes osa Esimesest maailmasõjast. Pärast demobiliseerimist asus 1918 tööle Koorküla mõisa mehaanikuna.

Osales Eesti Vabadussõjas 6. jalaväepolgus detsembrist 1918. Langes Taagepera mõisas punaväe kätte vangi, saadeti koju Koorküla valda. Astus jaanuaris 1919 taas teenistusse 6. jalaväepolku. Viidi veebruaris 1919 üle suurtükiväe tagavarapatareisse, kust mõni päev hiljem määrati 2. suurtükiväepolgu 1. patareisse. Alates märtsist 1919 teenis Soomusautode kolonni 1. rühmas soomusauto "Kalevipoeg" ülema kapten Einar Lundborgi abina.[1]

Kahurväelaseks sain ma 38-aastase allohvitseri ja talumehe Jaan Märtsoni, kes oli hiiglasliku kasvuga, tugev ja laiaõlgne nagu mõni raskekaalumaadleja. Ka tema jäi "Kalevipojale" kogu minu teenistusajaks, ta mängis paljudes lahingutes silmapaistvat osa, eriti aga olukorris, kus olime sattunud raskustesse või kui oli vaja päästa meie soomusmasin.

Einar Lundborg[2]

Paistis lahinguolukordades silma julguse, vapruse ja suure rahulikkusega. Oli laialdase silmaringiga mees ning kõneles soravalt vene ja saksa keelt.[3] Nimetati augustis 1919 rühma nooremfeierverkeriks. Septembris 1919 ülendati kapraliks. Pälvis Loodearmeelt Georgi risti IV järgu. Ülendati nooremallohvitseriks oktoobris 1919 ja nimetati vanemfeierverkeriks. Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Võrumaal, Põhja-Lätis ning Pihkva, Ostrovi ja Narva rindel. Demobiliseeriti märtsis 1920. Senine aukraad nimetati juunis 1940 ümber nooremseersandiks.

Autasustati 24. augustil 1920 Vabadusristi II liigi 3. järguga nr 770:

Soomusauto "Kalewipoeg" nooremale alamohwitserile Jaan MÄRTSON'ile hinnates wahwust, mis ülesnäitanud lahingus 24. augustil 1919 a. Wassiljewi küla juures.

[1]

Vabadusristile lisandusid 12 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, Vabadussõja Mälestusmärk ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal.[1]

Hilisem elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Autasumaa suurusega 18,52 hektarit eraldati mais 1921 Valgamaa Tõlliste valla Tõlliste mõisast. Koht sai nimeks Kuuste talu. Ehitas elumaja ning majandushooned, kinnistati tema nimele septembris 1931. Soetas lisaks 13,6-hektarise Lepiku talu, mis oli samuti eraldatud Tõlliste mõisa maadest. Oli talunik, Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Valga osakonna liige.

Nõukogude repressiivorganid arreteerisid ta 10. aprillil 1941 Kuuste talus. Peeti kinni Valga ja Pihkva vanglates, kust juulis 1941 viidi Venemaale. 27. detsembril 1941 mõisteti Mordva ANSV prokuratuuri otsusega surma. Jaan Märtson lasti maha 7. veebruaril 1942 Saranskis. Matmispaik teadmata.

Tema nimi on 23. aprillil 2004 Tori kirikus avatud Teise maailmasõja ohvritena hukkunud Vabadusristi kavaleridele pühendatud mälestustahvlil.[4]

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abiellus 9. augustil 1914 Tänassilma apostliku õigeusu kirikus Johanna Schultsenbergiga (18911940).

Lapsed: Anna (19161917), Maria (19161917), Jaan (1920), Arnold (19221923), Johannes (1924), Osvald (19281933) ja Hans (19301994).[1]

Auastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1919 – kapral
  • 1919 – nooremallohvitser
  • 1940 – nooremseersant

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
II/3

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Pihlak, J (2008). Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat, lk 222
  2. Lundborg, E (1968). Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, lk 113
  3. Lundborg, E (1968). Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, lk 266
  4. Pihlak, J (2008). Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat, lk 222–223