Jaan Hargel

Allikas: Vikipeedia
Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestri oboemängija Jaan Hargel, september 1938.

Jaan (Joann) Hargel (30. november 1912 Tallinn30. jaanuar 1966 Tartu) oli eesti dirigent, pedagoog, oboe- ja flöödimängija.

Haridustee ja tegevus orkestrandina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Hargeli muusikutee algas Tallinna Reaalkooli orkestris ja jätkus teistes Tallinna orkestrites pikolot, flööti, oboed või inglissarve mängides. 1940. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumi (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) oboe erialal Mihhail Prokofjevi klassis, olles end õpingute ajal täiendanud ka Helsingi konservatooriumi (praegu Sibeliuse Akadeemia) professori Eero Viiki juhendamisel ning osalenud Soome Raadio sümfooniaorkestri töös. Aastail 1934–1937 ja 1941–1944 töötas ta Estonia teatri (praegu Rahvusooper Estonia) orkestris ning 1937–1941 Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestris (praegu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester).

Tegevus dirigendina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Hargel juhatamas Gustav Ernesaksa ooperi "Tuleristsed" proovi Vanemuise külalisesinemisel Moskvas Kremli teatris, märts 1960.

1944. aastal kutsuti Jaan Hargel tööle Vanemuise orkestrisse, kus tal seoses sõjajärgsete keeruliste aegadega tekkis peagi võimalus ka dirigeerimist proovida. Tema dirigendidebüüdiks sai 1944. aastal esietendunud August Kitzbergi draama „Enne kukke ja koituRichard Ritsingu muusikaga. Peagi järgnes sellele Leo Falli operett „Lõbus talupoeg“ ja seejärel juba esimene ooper – Eugen KapiTasuleegid“ (1945). Nii sai alguse Jaan Hargeli elutööks kujunenud dirigenditegevus Vanemuises, kokku 22 aastat (1944–66), neist kuus hooaega (1946–52) teatri peadirigendi ametis.

Jaan Hargeli juhtimisel jõudis Vanemuises lavale üle 70 ooperi, balleti ja opereti. Tähelepanu väärivad tema teened eesti algupäraste muusikateoste lavaletoomisel: esmaettekandes kõlasid tema juhatusel Nõukogude Eesti esimene operett, Edgar Arro ja Leo Normeti „Rummu Jüri“ (1954), Boris Kõrveri operett „Ainult unistus“ (1955) ja Gustav Ernesaksa ooper „Kosilased Mulgimaalt“ (1960), mida mängiti üle 130 korra. Eriti olulise tähenduse omandas Jaan Hargeli jaoks Evald Aava ooper „Vikerlased“, mis tema uuendatud orkestratsioonis jõudis Vanemuise lavale 1955. aastal ja millest neli aastat hiljem valmis tema käe all ka Eesti esimene ooperi terviksalvestis. Jaan Hargel on orkestreerinud Gustav Ernesaksa ooperi „Kosilased Mulgimaalt“ ning osalenud uute redaktsioonide tegemisel Ernesaksa ooperitest „Tuleristsed“ ja „Käsikäes“ (uue pealkirjaga „Mari ja Mihkel“), millest viimase vabaõhuetendus Hargeli dirigeerimisel lõpetas 1965. aasta üldlaulupeo Tallinna lauluväljakul.

Rohkelt positiivset tagasisidet pälvisid Vanemuises Jaan Hargeli juhatusel lavale jõudnud Rossini ooper „Sevilla habemeajaja“ (1946), MozartiVõluflööt“ (1948), Leoncavallo „Pajatsid“ (1949), Tšaikovski „Jolanthe“ (1951), VerdiAida“ (1961), d'Albert'i „Madalik“ (1963), terve rida ülimenukaks kujunenud operette, näiteks Straussi „Nahkhiir“ (1949), Hervé „Mam'zelle Nitouche“ (1957), Raymondi „Mask sinises“ (1958), Kitzbergi jant Eduard Oja muusikaga „Rätsep Õhk ja tema õnneloos“ (1962), mida Hargeli eluajal mängiti ligi 140 korda, ning üks läbi aegade menukamaid Vanemuise balletilavastusi "Peer Gynt" Griegi muusikale (1959).

Jaan Hargeli viimaseks lavastuseks Vanemuises jäi Nicolai ooper „Windsori lõbusad naised“ (1965), mida ta jõudis enne surma juhatada vaid mõne korra. Lisaks lavamuusikale juhatas Jaan Hargel sümfooniakontserte, jätkates vajadusel ka flöödimängijana teiste dirigentide käe all sümfooniakontsertidel abijõuna või etendustel haigestunud orkestrante asendades.

Tegevus pedagoogina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paralleelselt interpreeditegevusega tegi Jaan Hargel elu lõpuni ka pedagoogitööd. Aastail 1940–1944 töötas ta oboeõppejõuna Tallinna konservatooriumis, kus tema tuntuimaks õpilaseks oli hilisem kauaaegne Eesti Raadio sümfooniaorkestri (praegu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) oboerühma kontsertmeister Herman Talmre, 1946–1949 Tartu Õpetajate Instituudis (praegu Tartu Ülikooli Haridusteaduste instituut) ja 1948–66 Tartu muusikakoolis (praegu Heino Elleri nimeline Tartu muusikakool), kus tema õpilased olid Heldur Värv, Alo Põldmäe (oboe), Jaan Õun, Peeter Rööp (flööt), Ilmar Aasmets (fagott) jt.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Hargeli isa Jaan Hargel, pärast nime muutmist Hargla (1887–1962), oli Tallinna Draamateatri näitleja, peotantsuõpetaja, jalgpalli- ja kergejõustikukohtunik, abikaasa Alvi Hargel, aastani 1947 Tilk (1911–1995), oli Vanemuise laulja (metsosopran), noorem poeg Jüri Hargel (1952) on flötist ja pedagoog.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salvestised[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • LP Evald Aav. Ooper „Vikerlased“. Stseene ja aariaid. Melodija, 1961.
  • CD Evald Aav. Ooper „Vikerlased“. SE & JS, 1997.
  • CD Dirigent Jaan Hargel. Koostanud ja välja andnud Jüri Hargel, 2012.

Arvukalt salvestisi Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis.

Meediakajastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Aare Allikvee. Põhitöö, „kohakaaslus“, kõrvalharrastused. Edasi, 26. mai 1963.
  • Elmar Uuk. ...on lõpuni kirjutatud. Edasi, 2. veebruar 1966.
  • Malle Elvet. „Tal oli täpne avalöök ja suurepärane muusikatunnetus“. Muusikaleht, november 1997.
  • Tiiu Levald. Helisalvestis kui fakt, mälu toetaja ja tulevikusõnum. Sirp, 8. märts 2013.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide: A–M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 129.