Ja, vi elsker dette landet

Allikas: Vikipeedia

"Ja, vi elsker dette landet" 'Jah, me armastame seda maad' on Norra riigihümn. See on faktiliselt kasutusel ainsa riigihümnina, kuigi staatust riigihümnina pole seadusandlikult sätestatud.

Viisi kirjutas Rikard Nordraak 1864 ning sõnad Bjørnstjerne Bjørnson. Nordraak oli Bjørnsoni nõbu ja kirjutas sõnad paljudele tema luuletustele. Laulu algne pealkiri oli "Norsk Fædrelandssang" ("Norra isamaalaul") ning Bjørnson kirjutas selle 1859 Hopi talus Bergeni lähedal. Laul oli pühendatud "Tema Majesteedile Norra kuningale Carlile". Esimest korda avaldati see ajalehes Aftenbladet, mille kaastoimetaja Bjørnson tollal oli.

Mõnevõrra muudetud kujul Nordraaki meloodiale kohandatuna lauldi seda esmaettekandes põhiseaduse 50. aastapäeva puhul 17. mail 1864 kas Eidsvollis või Christianias (praegu Oslo) kuningalossi ees. Lõplik variant, mida praegu lauldakse, pärineb aastast 1869. Laul sai kiiresti populaarseks ja võeti koolilugemikesse. Seda hakati laulma 17. mai lasterongkäikudel.

Kõiki salme tavaliselt ei laulda. Iga salmi kaht viimast rida korratakse.

Sõnad ja tõlge[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ja, vi elsker dette landet!

Ja, vi elsker dette landet,
som det stiger frem,
furet, værbitt over vannet,
med de tusen hjem.
Elsker, elsker det og tenker
På vår far og mor
Og den saganatt som senker
drømmer på vår jord.


Dette landet Harald berget
med sin kjemperad,
dette landet Håkon verget
medens Øyvind kvad;
Olav på det landet malte
korset med sitt blod,
fra dets høye Sverre talte
Roma midt imot.


Bønder sine økser brynte
hvor en hær dro frem,
Tordenskiold langs kysten lynte,
så den lystes hjem.
Kvinner selv stod opp og strede
som de vare menn;
andre kunne bare grede,
men det kom igjen!


Visstnok var vi ikke mange,
men vi strakk dog til,
da vi prøvdes noen gange,
og det stod på spill;
ti vi heller landet brente
enn det kom til fall;
husker bare hva som hendte
ned på Fredrikshald!


Hårde tider har vi døyet,
ble til sist forstøtt;
men i verste nød blåøyet
frihet ble oss født.
Det gav faderkraft å bære
hungersnød og krig,
det gav døden selv sin ære -
og det gav forlik.


Fienden sitt våpen kastet,
opp visiret for,
vi med undren mot ham hastet,
ti han var vår bror.
Drevne frem på stand av skammen
gikk vi søderpå;
nu vi står tre brødre sammen,
og skal sådan stå!


Norske mann i hus og hytte,
takk din store Gud!
Landet ville han beskytte,
skjønt det mørkt så ut.
Alt hva fedrene har kjempet,
mødrene har grett,
har den Herre stille lempet
så vi vant vår rett.


Ja, vi elsker dette landet,
som det stiger frem,
furet, værbitt over vannet,
med de tusen hjem.
Og som fedres kamp har hevet
det av nød og seir,
også vi, når det blir krevet,
for dets fred slår leir.

Jah, me armastame seda maad!

Jah, me armastame seda maad,
mis kerkib
kortsulise ja tuultest parkununa vee kohal
tuhande koduga.
Armastame, armastame seda ja mõtleme
oma isale ja emale
ja saagade ööle, mis saadab
unenägusid meie maa peale.
ja saagade ööle, mis saadab,
saadab unenägusid meie maa peale.

Selle maa päästis Harald
oma vägilaste reaga,
seda maad kaitses Håkon,
kui Øyvind laulis;
Olav maalis selle maa peale
risti oma verega,
selle kõrguselt rääkis Sverre
Rooma vastu.

Talupoegade härjad ammusid,
kust vägi läks läbi,
välgud sähvisid piki randa,
nii et kodus läks valgeks.
Naisedki tõusid üles ja võitlesid
nagu tõelised mehed;
teised oskasid ainult meelt heita,
aga nad tulid jälle!


Meid ei olnud küll palju,
aga me võitlesime ometi edasi,
kui meid mitu korda proovile pandi
ja palju oli mängus;
sest me oleks ennem maa maha põletanud
kui saagiks andnud;
tuletame meelde kas või ainult seda, mis
juhtus all Fredrikshaldis!


Raskeid aegu oleme kannatanud,
lõpuks meid mõisteti;
Aga suurimas hädas usaldavalt
vabadus meile sündis.
See andis isajõudu, et taluda
näljahäda ja sõda,
See andis surmale endale au –
ja see andis andestuse.


Vaenlane heitis relvad käest,
avas visiiri,
meie ruttasime talle imestusega vastu,
sest ta oli meie vend.
Häbist vabaks saanutena
läksime lõuna poole;
nüüd me seisame, kolm venda koos,
ja jääme nõnda!


Norra mees majas ja hütis,
täna oma suurt Jumalat!
Maad tahtis ta kaitsta,
kuigi see nägi sünge välja.
Kõik, mis isad on võidelnud,
emad on nutnud,
on Issand tasa korda ajanud,
nii et me võitsime oma õiguse.


Jah, me armastame seda maad,
mis kerkib
kortsulise ja tuultest parkununa vee kohal
tuhande koduga.
Ja nagu isade võitlus on tõstnud
selle hädast võidule,
nii ka meie, kui on tarvis,
lööme selle rahu eest leerid üles.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]