Jānis Jaunsudrabiņš

Jānis Jaunsudrabiņš
Sünniaeg	25. august 1877
Surmaaeg	28. august 1962 (85-aastaselt)

Jānis Jaunsudrabiņš (25. august 1877 Nereta kihelkond, Jaunjelgava kreis – 28. august 1962 Körbecke, Saksamaa) oli läti kirjanik ja kunstnik.

Jānis Jaunsudrabiņš sündis Nereta kihelkonnas Jaunjelgava kreisis (tänapäevase haldusjaotuse järgi Nereta piirkonnas) taluteenijate perekonnas, isa suri, kui poeg oli kolmeaastane. 1886–1892 õppis ta Nereta kihelkonnakoolis, 1892–1893 Panemunise koolis Leedus, kus õppetöö toimus vene keeles. 1893–1895 töötas ta Nereta kihelkonnakoolis abiõpetajana. 1895–1897 õppis Jānis Jaunsudrabiņš Vecsāte põllumajanduskoolis. Ajakirjanduses ilmus tema esimene luuletus 1896. aastal.

1898. aastal töötas ta põllumajanduslikul erialal. 1899–1904 õppis Jānis Jaunsudrabiņš Riias kunstikoolis. 1905. aastal täiendas ta end Münchenis kolm kuud joonistamise alal. 1908–1909 elas ta koos perega Berliinis. Seejärel pöördus ta Riiga tagasi, kus tegeles maalikunstiga, tõlketöödega ja kirjandusliku loominguga.

Esimese maailmasõja ajal evakueerus 1915. aastal Kaukaasiasse, kus elas kuni 1918. aastani. Lätisse tagasi pöördununa oli ta üks Sõltumatute Kunstnike Ühenduse rajajatest 1919. aastal.

1920. aastatel oli Jānis Jaunsudrabiņš üks loetavamaid ja populaarsemaid läti kirjanikke. 1911–1925 avaldas ta jutustustriloogia "Aija". Autobiograafiline lapsepõlve kujutav teos "Baltā grāmata" ("Valge raamat") ilmus 1914–1921 (eesti keeles valik 1929, tervikuna 1975). 1933. aastal avaldas ta romaani "Jaunsaimnieks un velns" ("Asunik ja kurat", eestikeelne tõlge 1992).

1944. aastal põgenes Jānis Jaunsudrabiņš Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale. 1950. avaldas ta seal autobiograafilise teose "Zaļā grāmata" ("Roheline raamat"), mis ilmus Lätis 1959. aastal. 1957. aastal ilmus Rootsis Jaunsudrabiņši mälestusteraamat "Mana dzīve" ("Minu elu").

Jānis Jaunsudrabiņš suri aastal 1962 Körbeckes (praeguse haldusjaotuse järgi Möhnesee vallas Soesti kreisis Nordrhein-Westfaleni liidumaal).