Jõulutoidud

Allikas: Vikipeedia

Jõulutoidud on jõule tähistavate rahvaste jõuluaja pidustustega seotud ja neil päevil söödavad toidud, mis võivad erinevatel rahvastel aga ka piirkonniti erineda.

Jõulutoidud eesti jõulukombestikus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti talurahva jõulutoidud on olnud sealiha, jõululeib ehk jõuluorikas, verivorstid, hapukapsad; uuema jõulukombestiku järgi ka piparkoogid. Jõulujoogiks on olnud õlu.[1]

Pidulaual pidi kindlasti olema koduõlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad[viide?], herned, naerid, kala ja või.[viide?]

Lihatoidud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lihatoite söödi paljudes taluperedes pühapäeviti ja liha jagas peremees isiklikult ja jaopärast - üksnes jõulude ajal võisis seda süüa kõik isu pärast.

Jõulutoidute hulka kuulus ka sea- ehk põrsapraad.

Seapeast ja seajalgadest (eesjäseme alumisest osast, harvemini tagajäseme alumisest veerandist) ning veest ja lisakoostisainetest (vürts, loorberilehed, sool jt) keedeti sülti ehk 'jaheliha'.

Vasikapeast ja vasikajalgadest ning lisakoostisainetest keedeti samuti sülti.

Saartel (Kihnu, Saaremaa, Hiiumaa jt ) tarbiti söögiks ka hülgeliha, kuid puuduvad andmed selle kohta kas hülgeliha ka jõulumenüü kandvaks koostisosaks oli.

Veretoidud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomaverest valmistati toite mitmeis Eesti paigus aastaringselt. Verest valmistati verileiba, verikooke, verivorstikesi ja verikäkke (käkid). Lõuna-Eestis säilitati soolaga segatud verd ka jõuluvorstide jaoks - veritanguvorst oli neil jõulupühade põline söök. Arvatavasti sealtkaudu levis veritanguvorstide söömine ka Põhja-Eestisse kus eelnevalt söödi peamiselt hapendatud verivorste. Läänemaal oli levinud verikäkkide söömine.

Usukuuluvuse järgi valmistati ja söödi Eesti erinevais paigus ka valgeid vorste.

Koduõlu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õllel oli tähtis roll ka uusaastakombestikus, nii võeti Saaremaal hingekesi uusaastaööl just õllega vastu.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 48