Jõgi-kõõlusleht

Jõgi-kõõlusleht
	; Jõgi-kõõlusleht Sagittaria sagittifolia
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Üheidulehelised Liliopsida;
Selts	Konnarohulaadsed Alismatales;
Sugukond	Konnarohulised Alismataceae;
Perekond	Kõõlusleht Sagittaria;
Liik	Jõgi-kõõlusleht;
Binaarne nimetus
	Sagittaria sagittifolia;

Jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia L.) on konnarohuliste sugukonda kõõluslehe perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Jõgi-kõõluslehe rahvapärased nimetused on kooreleht, konnalusikas, noolelill, ressahain ja veeuba.

Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Jõgi-kõõlusleht kasvab Euraasia parasvöötme soodes kuni 500 m kõrgusel merepinnast, samuti Põhja-Ameerikas. Eesti mandriosas on taim tavaline, aga saartel väga harv.

Ta eelistab kasvada lubja- ja toitainerikastes vetes. Kõige paremini sobib talle seisva või vähemalt väga aeglaselt voolava veega kasvukoht.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Taim kasvab 10–50 cm sügavuses vees nii, et osa taimest jääb alati veest välja. Taimel võib leida nii veepealseid kui ka veesiseseid lehti. Lehed on väga erineva kujuga. Veepealsed lehed on tipust teravad ka alusel kahe hõlmaga. Lehelaba on 15–25 cm pikk ja 10–22 cm lai ning pikk leheroots hoiab seda kuni 45 cm kõrgusel vee kohal. Veesisesed lehed on kuni 80 cm pikad ja 2 cm laiad ning hõljuvad vee all nagu laiad lindid. Veepinnal ujuvad lehed on ovaalsed.

Valged õied sirutuvad kolmekandilise varre otsas vee kohale kolmekaupa männastes. Õisiku alumises otsas on väikesed puhasvalged emasõied. Nendest kõrgemal on pikema varre otsas isasõied, mis on 2–2,5 cm läbimõõduga, 3 väikese tupplehe ja 3 valge kroonlehega. Tolmukad on punased ja neid on palju. Taim õitseb juunist augustini. Viljastatud õites arenevad tiivulised ja terava tipuga pähklid, mis suudavad levida nii tuule abil kui vooluveekogude poolt kantuna (vesilevi).

Jõgi-kõõlusleht talvitub mugulates. Tõrukujulised sinised mugulad sisaldavad palju tärklist. Enne talve eralduvad mugulad emataimest ja kevadel kasvab igast mugulast uus taim. Seda nimetatakse vegetatiivseks paljunemiseks.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Jõgi-kõõluslehe mugulad on ümmargused ja söödavad, sisaldavad palju tärklist. Hiinas nimetatakse jõgi-kõõluslehte "heatahtlikuks seeneks" ja selle mugul on uusaasta puhul söödav pidulik roog. See maitseb mahedalt, umbes nagu kartul, ainult krudiseb hamba all, isegi pärast keetmist.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Jõgi-kõõlusleht andmebaasis eElurikkus