Jägala juga

Video Jägala joast 2022. aasta juulis

Jägala juga on juga Jägala jõe alamjooksul Harju maakonnas Jõelähtme vallas. Asub umbes 5 km^[1] jõe suudmest Soome lahte, umbes 25 km Tallinnast idas ja 1 km Koogi küla keskmest põhjas. Joa paremale kaldale on võimalik jõuda ka Jägala-Kaberneeme tee 3. kilomeetrilt vasakule, Neeme küla suunas keerates.

Koha geograafilised koordinaadid on 59° 26′ 59″ N, 25° 10′ 43″ E.

Joa kõrgus on 7,8 või 8,1 meetrit ja laius üle 50 meetri. Veekardin on tekitanud joa alla kuni 7 meetri sügavuse hiiukirnu. Jägala on kõige kõrgem looduslik juga Eestis. Valaste juga ja teised Ontika paekalda joad on küll kõrgemad, kuid need asuvad kuivenduskraavide suudmeis.^[2]

Joa tagant on võimalik läbi kõndida, astudes libedaile kividele.

Kõige huvitavamat vaatepilti pakub juga kevadise suurvee ajal ning talvel, kui juga on jäätunud.

Jõe lõunakallas joa kõrval on varisemisohtlik.

Jägala juga on aastast 1959 looduskaitse all (Jägala joa kaitseala).^[3]

Geoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Juga langeb Põhja-Eesti pangalt. Joa taga ja kõrval paljanduvad ordoviitsiumi settekivimid. Esindatud on Varangu, Hunnebergi, Billingeni, Volhovi ja Kunda lade. Varangu lademe Türisalu kihistu graptoliitargilliit jääb enamikus veepiirist allapoole, kuid langeva vee poolt lahtimurtud argilliiditükke leidub joa ümbruses rohkesti. Argilliidi peal lasub glaukoniitliivakivi kiht, mis kuulub Hunnebergi lademe Leetse kihistusse. Ülalpool järgneb sellele Volhovi lademe glaukoniitlubjakivi ning seejärel Kunda lademe lubjakivi. Lubjakivis on rohkesti nautiloidide kivistisi.

Joa paljand on Jägala kihistiku stratotüüp, ka on kihistik selle järgi nime saanud.^[4] Samuti on selle järgi nimetatud Joa kihistik, mille stratotüübiks on samuti Jägala joaastangu paljand.^[5]

Juga on klindi astangu, millelt ta langeb, tuhandete aastate jooksul kulutanud, nii et allapoole juga on Jägala jõele tekkinud kitsas kanjonorg, mille põhjas on kärestikuline jõesäng. Oru pikkus on 300 meetrit, sügavus 12–14 meetrit. Kujunema hakkas see umbes 3000 aastat tagasi. Iga aastaga liigub juga lähtele lähemale. Aastail 1688-1931 taandus juga keskmiselt 17 cm aastas.^[6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jägala joa varasem rahvapärane nimi on Joarüngas.

Arvatavasti on sellel kohal olnud muistne kultusepaik. Jägala joa juurest pärinevad esimesed kirjalikud teated vesiveskist Eestis (13. sajandi algus; umbes 1240). Aastast 1688 pärinevatele kaartidele on märgitud joa juurde vesiveski.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

August 2006
Veebruar 2007
Jaanuar 2010
Jaanuar 2010
Jägala kosk
August 2010
Detsember 2011
Jaanuar 2013
Märts 2013

Märts 2013

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Jägala joa kaugus jõesuudmest Maa-ameti kaardil delfi.ee veebis^{[alaline kõdulink]}
↑ "Ida-Viru klindilõik". Põhja-Eesti klint – Eesti looduse sümbol. Keskkonna Investeeringute Keskus (KIK). 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.03.2018. Vaadatud 9.06.2018.
↑ Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 176.
↑ Hiiumaa, Läänemaa ja Harjumaa stratotüüpsete läbilõigete seisundi hindamine Tõnu Meidla, Tavo Ani, Sigrid Soomer, Reelika Helde, Siim Tsarjov, Kaarel Mänd, Tõnn Paiste, Tartu 2014, lk. 15
↑ Stratigraafia info
↑ Kalle Suuroja Põhja-Eesti klint Eesti looduse sümbol, Tallinn 2006, lk. 95

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Avo Miidel. Joad ja maasääred. – Loodusmälestised, 6, Harjumaa: Viimsi, Maardu, Jõelähtme, Tallinn: 2000, lk 14–16.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Jägala juga keskkonnaportaalis
360° aeropanoraam / aerofoto. Aprill 2012.
Virtuaaltuur ja panoraamfoto foto360.ee

[1] Jägala joa kaugus jõesuudmest Maa-ameti kaardil delfi.ee veebis^{[alaline kõdulink]}

[2] "Ida-Viru klindilõik". Põhja-Eesti klint – Eesti looduse sümbol. Keskkonna Investeeringute Keskus (KIK). 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.03.2018. Vaadatud 9.06.2018.

[EE-3] Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 176.

[4] Hiiumaa, Läänemaa ja Harjumaa stratotüüpsete läbilõigete seisundi hindamine Tõnu Meidla, Tavo Ani, Sigrid Soomer, Reelika Helde, Siim Tsarjov, Kaarel Mänd, Tõnn Paiste, Tartu 2014, lk. 15

[5] Stratigraafia info

[6] Kalle Suuroja Põhja-Eesti klint Eesti looduse sümbol, Tallinn 2006, lk. 95

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]