Jäävihm
- Mitte segi ajada jäätuva vihmaga
Jäävihm on omapärane laussaju liik, mille teke on seotud sooja frondi, harvem ka külma frondi lähenemisega. Seda esineb hilissügisel, talvel või varakevadel, kui ilm muutub pärast külmaperioodi soojemaks.
Jäävihma moodustavad peenikesed tugevad läbipaistvad jääterad diameetriga 1–3 mm.[1]
Vihmapiisad langevad kihtsajupilvedest läbi külma õhu, kus nad külmuvad täielikult või osaliselt. Kui külmub ainult veepiisa pealmine kiht, siis säilib südamikus vesi. Need terakesed kukuvad maapinnale ja purunevad ning maapinnale jäävad pähklikoori meenutavad jäätükid.[2]
Jäävihm tekib ka juhul, kui lumi langeb läbi sooja õhukihi ja sulab. Pärast satub ta jälle külma (alla null kraadi) õhku. [3]
Mõnikord võib jäävihm olla päris tihe ning maapinnale tekib väga libe läbipaistvatest jääteradest kate.
Meteoroloogid tunnevad jäävihma ära kuulmise järgi, sest jääterade langemist saadab omapärane sahisev-krabisev-sisisev heli.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Atmosfäärinähtused, EMHI.ee
- ↑ 2,0 2,1 Milvi Jürissaar. Kihtsajupilved., Eesti Loodus, 1997, nr 11/12
- ↑ J.Kamenik. II klass: keskmised pilved. Nimbostratus – kihtsajupilved, Ilm.ee, 17.09.2009