Ivo Sillamaa
Ivo Sillamaa (2. november 1955 – 14. juuli 2023) oli eesti pianist ja klavessinist.
Sillamaa lõpetas 1974 klaverierialal Tallinna Muusikakeskkooli (õpetaja Ruuta Taras) ja 1979 Tallinna Riikliku Konservatooriumi (Bruno Luki klass), täiendas end 1979–1981 Moskva konservatooriumi assistentuur-stažuuris (juhendaja Vera Gornostajeva).
Töötas aastatel 1981–1990 ja 2005–2022 Rahvusooper Estonias pianist-repetiitorina, 1981–1993 Tallinna Muusikakeskkoolis ja 1990–1993 Eesti Muusikaakadeemias klaveriõppejõuna.
Oli aastast 1993 ansambli Hortus Musicus klavessinist-organist ning esines sellega paljudes välisriikides, sealhulgas mainekatel festivalidel (nt Pro musica antiqua Regensburgis ja Tage alter Musik Herne’is, Svjatoslav Richteri festival Moskvas, Osterfestival Innsbruckis, Wartburgi festival Eisenachis, Internationales Oleg Kagan Musikfest Kreuthis ja Moskvas).
1974. aastal alustas Ivo Sillamaa soolopianisti karjääri, soleerides Beethoveni, Brahmsi, Chopini ja Mozarti klaverikontsertide ettekandel Neeme Järvi, Eri Klasi, Peeter Lilje, Andres Mustoneni ja Paul Mägi juhatusel.
Sillamaa tegi organisti ja klaverisaatjana koostööd Hendrik Krummi ja Margarita Voitesega, andis kontserte Nõukogude Liidu tähtsamates kontserdisaalides. Esines organisti ja klavessinistina ka ansamblis Eesti Barokksolistid. Pikaajalises koostöös Andres Mustoneni, Neeme Punderi ja Peeter Klaasiga valmisid kontserdisarjad (nt Suur muusikaakadeemia), mille kavas olid kõik Bachi, Beethoveni, Mozarti, Vivaldi ja Händeli viiulisonaadid, Bachi flöödisonaadid ja mitme teise baroki suurmeistri kammermuusika.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1973 – II koht Eesti NSV pianistide konkursil
- 1976 – II koht NSVL liiduvabariikide vahelisel konkursil
- 2015 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (pikaajaline ja mitmekülgne muusikategevus)
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ta oli harfimängija Zvenislava Sillamaa ja automaatikaprofessor Hanno Sillamaa poeg.
Tema ja Kaari Sillamaa tütar on Janika Sillamaa, poeg Virgo Sillamaa.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Brigitta Davidjants, Virgo Sillamaa Ivo ja Kaari poeg ning Janika vend, Eesti Päevaleht, 18. juuni 2005