Ivar Aasen

Allikas: Vikipeedia
Ivar Aasen
Sünniaeg 5. august 1813
Surmaaeg 23. september 1896 (83-aastaselt)
Christiania
Amet kirjanik, botaanik
Autogramm
Ivar Aasen

Ivar Aasen ['iivar 'oosen] (ristitud Iver Andreas Aasen; 5. august 1813 Sunnmøre, Ørsta vald23. september 1896 Oslo) oli norra keeleuurija ja luuletaja, rahvapärase norra kirjakeele looja.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ivar Aasen sündis 1813 Lääne-Norra rannikul Sunnmøres tollases Ørsta külas Åseni talus. Ta oli vaese talupoja poeg. Tal oli seitse õde-venda. Isa, väiketalunik Ivar Jonsson, suri 1826. Ka ema suri varakult. Ta kasvas üles üksikus maakohas ja tal ei olnud mängukaaslasi. Koolis käimise võimalused olid väga kehvad. Poiss oli õppimisest väga huvitatud ja omandas lugedes ise suured teadmised, alustades Piiblist. Leeris paistis ta silma ja kirikuraamatus on tema kohta kiitus.

Pärast 1831. aastat, mil ta hakkas kodukihelkonnas (praeguses Volda vallas rändavaks algkooliõpetajaks, kellena ta töötas mitu aastat, hakkas ta vähehaaval saama koduõpetajakohti, sealhulgas praost Hans Conrad Thoreseni (kirjanik Magdalene Thoreseni abikaasa) juures Herøy vallas (tollal Herø). Ta sai praostilt mõne aasta ka õpetust. Siis oli tal võimalik süveneda oma põhilistesse huvialadesse botaanikasse (ta koostas kohalike taimede täieliku kogu) ja eriti grammatikasse. Samuti õppis ta iseseisvalt võõrkeeli: ladina, saksa, vanapõhja ja teisi keeli).

Selleks, et teada saada taimede norrakeelseid nimesid, hakkas ta uurima Sunnmøre talupoegade keelt. See viiski teda tema tulevasele uurimisalale.

Norras käis 1830. aastatel vaidlus keelereformi üle (Henrik Wergeland, ajaloolane Peter Andreas Munch), mis Aasenit tõenäoliselt mõjutas. 1836 pani ta endale kirja plaani luua Norras kirjakeelena käibel olnud taani keele asemele "iseseisev ja rahvuslik keel", mis põhineb murretel. Ta pidas seda tähtsaks nii rahvuslikel kui ka sotsiaalsetel põhjustel.

Alates 1837. aastast reisis ta Sunnmøre läbi ja koostas süstemaatilise ülevaate selle murdest ("Den søndmørske Dialekt"). Ta pidi minema ajas 400 aastat tagasi, Taani võimu eelsesse aega. Ta läks 1841 Bergenisse, et anda oma töö piiskop Jacob Neumannile hindamiseks. Piiskopile avaldas see sügavat muljet ja töö osi trükiti Bergens Tidstidende kahes numbris. Uurimus avaldati 1841. Piiskopi juurde võttis ta kaasa ka taimekogu, kuid selle vastu ei ilmutanud piiskop erilist huvi.

Piiskop Neumann võttis ühendust Frederik Moltke Buggega, kes juhatas Norra Kuninglikku Teaduste Seltsi (Det Kongelige Norske Videnskabers Selskab) Trondheimis. Nimetatud töö põhjal sai Aasen 1842. aastal (29-aastaselt) Trondheimi teadusliku seltsi stipendiumi Vestlandeti murrete uurimiseks, millega ta sai mööda Norrat ringi käia, et uurida murdeid, plaanides nende alusel rajada "üldise ja ehtsa norra kirjakeele". Vanast muinaspõhja kirjakeelest ei olnud midagi alles jäänud: see oli 14. sajandil katku tõttu välja surnud. Murretes leidus siiski palju vanapõhja keelele lähedasi vorme. Kõik ametlikud dokumendid olid taanikeelsed, mistõttu taani keele rääkimine oli prestiižne. Aasen leidis, et norralased vajavad oma kirjakeelt, et tunda end vabana. See keel pidi ühendama kõikide murrete jooned. Kui ta kõhkles, millist vormi valida, siis ta lähtus vanapõhja keelest, sest ta oli mõjutatud tollasest romantilisest hoiakust ja Peter Andreas Munchi seisukohast. Arhailisemat ainest leidus Vestlandeti murretes. Kirjakeelseks taimenimeks valis ta selle nime, mis taime kõige paremini kirjeldab, kuigi see ei pruukinud olla kõige tavalisem nimi.

Et rahvas õpiks tundma vanapõhja keelt, andis ta hiljem välja lugemiku "En liden Læsebog i gammel norsk" ("Väike vana norra keele lugemik", 1854).

Aastatel 1842–1847 käis ta läbi kogu Norra ja uuris murdeid, eriti Vestlandetis ja Østlandeti sisemaal, hiljem ka põhja pool mägedes, sest need murded olid taani keelest kõige vähem mõjutatud. Linnade keelt ta vältis ning Østlandeti lõunaosa ja Skagerraki lõunaranniku murdeid käsitles ta vähem põhjalikult, sest pidas neid taani keele poolt liiga rikutuks. Ta pidi proovima läbi käia suurema osa Norrast, kuid raha oli tal vähe. Viie aastaga läbis ta 403 miili. Ta omandas unikaalsed teadmised norra rahvakeelest ja norra rahvakultuurist. Tema reiside kirjeldustel põhineva raamatu "Reise-Erindringer og Reise-Indberetninger 1842–47" andis välja Halvdan Koht 1917.

Oma uurimistöö tulemused esitas ta teostes "Det norske Folkesprogs Grammatik" ("Norra rahvakeele grammatika", 1848, ümbertöötatud trükk 1864 pealkirjaga "Norsk grammatik" ("Norra keele grammatika")) ja "Ordbog over det norske Folkesprog" ("Norra rahvakeele sõnaraamat", 1850). Sõnaraamatus oli üle 25 000 sõna ja Peter Andreas Munch nimetas seda rahvuslikuks meistriteoseks. 18711873 ilmus sõnaraamatu parandatud ja täiendatud trükk pealkirja all "Norsk ordbog med dansk forklaring" ("Norra keele sõnaraamat taanikeelse selgitusega"). Meie teadmised norra rahvakeelest põhinevadki nendel teostel.

Sellele materjalile tuginedes lõi ta standardiseeritud uusnorra kirjakeele (landsmål) alused. Oma ettepanekud esitas ta esimest korda raamatus "Prøver af Landsmaalet i Norge" (1853, 3. trükk 1985). Ta esitas seal murdeproove Norra kantidest ja mõned palad uues kirjakeeles. Selles raamatus on esimest korda kasutatud uue keele nime. Esimest teksti sellest raamatust esitles ta juba 1849.

1847 asus Aasen elama Kristianiasse, et oma märkmeid läbi töötada. Alates 1851. aastast sai Aasen Stortingilt raha (algul 1200 krooni, lõpuks 3000 krooni aastas). Selle rahaga sai Aasen katkestamatult nii kodust uurimistööd teha kui ka uurimisreisidel käia.

Aasen tegi uurimisreise kokku 20 aastat. Ühel reisil jõudis ta Tromsøni välja (kaugemale põhja poole ta ei jõudnud). Ta käis rohkem kui pooltes valdades. Kui ta parajasti uurimisretkel ei olnud, elas ta Kristianias. Peale sõnavara ja grammatika kogus Aasen ka rahvaluulet. 1921–1923 anti selle põhjal välja "Norske Minnestykke". Samuti kogus ta taimi ja taimede nimesid. Et ta kandis vaeseid riideid, peeti teda mõnikord hulguseks ja viidi isiku kindlakstegemiseks külavanema juurde. Juhtus ka seda, et tema nimi oli juba tuttav.

Ivar Aasen

Järgnevatel aastatel jätkas ta tööd keelestandardi väljatöötamisel. Hiljem järgnes mitu sõnaraamatut ja grammatikat. Peale seniste tööde täiendatud uustrükkide ilmusid "Norske ordsprog" ("Norra vanasõnad", 1856), "Norske plantenavne" ("Norrakeelsed taimenimed", 1860) ja "Norsk navnebog" ("Norra nimeraamat", 1878). 1850. aastatel kirjutas Aasen palju keelealaseid artikleid ajalehtedesse ja ajakirjadesse.

Aasen ei sallinud võõrsõnu ja tihti pidi ta looma uusi sõnu taani keelest tulnud saksa laenude asemele. Noored kippusid pidama tema keelt liiga rangeks ja eelistama traditsioonilist kirjakeelt.

Uue kirjakeele väljatöötamisel aitasid Aasenit Olaf Vinje, Kristofer Janson, Henrik Krohn ja teised.

Uurijana oli Aasen väsimatu ja hoolikas, omakasupüüdmatu ja vähenõudlik. Tagasihoidlikkuse tõttu ei võtnud ta vastu norra rahvakeele professori kohta. Tema tööd norra murrete alal olid alustrajavad. Ivar Aaseni keelealane töö oli tingimusi arvestades suurepärane.

Aasen kirjutas landsmål'is ka luuletusi ja jutustusi, millel oli uue kirjakeele leviku seisukohast lihtrahva seas suurem tähtsus kui sõnaraamatutel ja grammatikatel. Ta ei kirjutanud ilukirjandust küll palju, kuid ta oli esimene, kes uues keeles luuletas. Mitmed tema luuletused on viisistatud ja tänini populaarsed laulud, näiteks "Mellom bakkar og berg ut med havet".

Ta andis välja ka ilukirjandust, sealhulgas muinasjuttude ja laulude kogu, laulumängu "Ervingen" ("Pärija", 1855) ja luulekogu "Symra" (1863). Viimane ilmus anonüümselt alapealkirjaga "Tvo Tylfter med nya Visor" ("Kaks tosinat uute lauludega"). Seda kogu iseloomustab rahvalikult kokkusurutud ja ühtlasi musikaalne vorm. Aasen kirjutas ka meeleolukaid ja humoorikaid laulukesi ja luuletusi. Samuti avaldas ta uues kirjakeeles õpikuid ja tõlkeid, millest kõige märkimisväärsem on Fridtjofi saaga (1858).

Aasem osales vähe vaidlustes uue keele ümber.

Aastal 1885 (veel Aaseni eluajal) võrdsustas Storting landsmål'i kooli- ja ametikeelena taani-norra riksmål'iga, mida rääkis linnakodanlus. Ent Aaseni plaan taani-norra keel välja tõrjuda ei saanud teoks. Kahe keele olemasolu hakkas norra rahvast lõhestama, sest suur osa Norra eliidist ei tahtnud uut keelt kasutada.

Ivar Aasen suri oma kodus Kristianias (ehk Oslos) 1896.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Den søndmørske Dialekt" (1841, käsikiri)
  • "Det norske Folkesprogs grammatik" (1848)
  • "Ordbog over det norske Folkesprog" (1850)
  • "Prøver af Landsmaalet i Norge" (1853)
  • "En liden Læsebog i gammel norsk" (1854)
  • "Ervingen" (1855)
  • "Norske ordsprog" (1856)
  • "Norske plantenavne" (1860)
  • "Symra" (1863)
  • "Norsk Grammatik" (1864)
  • "Norsk ordbog med dansk forklaring" (18711873)
  • "Norsk navnebog" (1878)
  • "Reise-Erindringer og Reise-Indberetninger 1842–47" (1917).
  • "Norske Minnestykke" (1921–1923)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Aasen" - Nordisk Familjebok, 2. tr, 1. kd A-Armati, lk 13, Stockholm 1904.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]