Itaalia kuningriik (1861–1946)

	Itaalia kuningriik ; Regno d'Italia (it) 1861–1946
	Lipp Vapp
	██ Itaalia ██ Itaalia kolooniad ██ Teise maailmasõja käigus okupeeritud alad
Valitsusvorm	Konstitutsiooniline monarhia (1861–1922) ; Autokraatlik diktatuur (1922–1926); Fašistlik üheparteiriik (1926–1943); ________________ ; Sõjaväeline diktatuur (Lõuna-Itaalia, 1943–1945) ; Itaalia sotsialistlik vabariik (Põhja-Itaalia, 1943–1945)
Kuningas	Vittorio Emanuele II (esimene, 1861–1878) ; Umberto II (viimane, 1946)
Peaminister	Camillo Benso (esimene, 1861) ; Alcide De Gasperi (viimane, 1945–1946)
Pealinn	Torino (1861–1865) ; Firenze (1865–1871) ; Rooma (1871–1943) ; Salerno (1943–1944) ; Rooma (1944–1946)
Religioon	Kiriku ja riigi eraldamine (1870 – Kirikuriigi lõpp) ; Usuvabadus (1872)
Rahaühik	Liir
Deviis	"Foedere et Religione Tenemur"
Hümn	"Marcia Reale d'Ordinanza" ;
Sardiinia kuningriik ; Lombardia-Veneetsia kuningriik ( Austria keisririigi kroonimaa) ; Kirikuriik ; Mõlema Sitsiilia kuningriik	Itaalia vabariik ; Trieste vaba territoorium

Mitte segi ajada Itaalia kuningriik (keskaegne) ja Itaalia kuningriik (Napoleoni)

Itaalia kuningriik (itaalia keeles Regno d'Italia) oli 1861. aastal Itaalia ühendamise teel Sardiinia kuningriigi juhtimisel loodud riik, mille eelkäija Sardiinia oli. Kuningriik kestis kuni 1946. aastani, kui itaallased valisid vabariikliku põhiseaduse.

Itaalia kuulutas 1866. aastal liidus Preisimaaga Austriale sõja: vaatamata ebaõnnestunud kampaaniale sai ta pärast Bismarcki võitu Veneetsia piirkonna. Itaalia üksused sisenesid 1870. aastal Rooma, lõpetades paavsti rohkem kui tuhandeaastase ilmaliku võimu. Itaalia võttis 1882. aastal vastu Bismarcki ettepaneku ühineda koos Saksamaa ja Austriaga Kolmikliitu, millele järgnesid tugevad erimeelsused Prantsusmaaga koloniaalvallutuste suhtes. Kuid, kui suhted Berliiniga olid väga sõbralikud, jäi liit Viiniga puhtalt formaalseks. Nii nõustus Itaalia 1915. aastal brittide kutsega ühineda Esimeses maailmasõjas Antandiga, kuna lääneliitlased lubasid osalemise korral territoriaalset kompensatsiooni (Austria-Ungari arvelt), mis oli palju soodsam, kui Viini pakutud Itaalia neutraliteet. Võit sõjas andis Itaaliale suurriigi staatuse, koos püsiva kohaga Rahvasteliidu nõukogus.

Rahvusliku Fašistliku Partei valitsemisaegset Itaalia kuningriiki aastast 1922 kuni laialiajamiseni aastal 1943, Benito Mussolini diktatuuri all, on ajaloolased sageli nimetanud "fašistlikuks Itaaliaks". Fašismi ajal oli kuningriik Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaaga liidus kuni aastani 1943. Ülejäänud kahel Teise maailmasõja aastal vahetas Itaalia kuningriik pärast Mussolini peaministri ametist minemakihutamist ning fašistliku partei keelustamist poolt. Fašistlik jäänukriik, mis jätkas liitlaste vastu võitlemist, oli Natsi-Saksamaa nukuriik "Itaalia Sotsiaalne Vabariik", mida ikka juhtis Mussolini ja talle lojaalsed fašistid Põhja-Itaalias. Varsti pärast sõda viis rahva rahulolematus Itaalia konstitutsioonilise referendumini, millel küsiti, kas Itaalia peaks jääma monarhiaks või saama vabariigiks. Itaallased otsustasid monarhia kaotada ja moodustada Itaalia vabariigi, mis on Itaalia täna.

Territoorium[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia kuningriik hõlmas kogu territooriumi, mis tänapäeva Itaaliagi. Kuningriigi territooriumi kiire kasv toimus Itaalia ühendamise käigus kuni aastani 1870. Riik ei omanud pikka aega Triestet või Trentino-Alto Adiget, mis on tänapäeval Itaalia osad, ning omastas need alles aastal 1919. Pärast Versailles' ja Saint-Germaini rahulepingut omastas riik Gorizia, Trieste ja Istria (praegu Horvaatia ja Sloveenia osad) ning väikseid osi tänapäeva Loode-Horvaatias, samuti väikese osa Horvaatia Dalmaatsia provintsist. Teise maailmasõja ajal sai kuningriik veel Sloveenia ja Dalmaatsia territooriume. Pärast Teist maailmasõda kehtestati tänapäeva Itaalia piirid ja kuningriik loobus nende maade nõudmisest.

Itaalia kuningriik omas ka kolooniaid ja protektoraate ning nukuriike, nagu tänapäeva Eritrea, Somaalia, Liibüa, Etioopia (okupeeritud aastal 1936 Itaalia poolt ja siis okupeeritud Teises maailmasõjas Suurbritannia poolt), Albaania, Kreeka (okupeeritud Teises maailmasõjas), Horvaatia (Itaalia ja Saksamaa nukuriik Teises maailmasõjas), Kosovo (okupeeritud Teises maailmasõjas) ja Montenegro (okupeeritud Teises maailmasõjas).

Valitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia kuningriik oli teoreetiliselt konstitutsiooniline monarhia. Täidesaatev võim kuulus monarhile, seda teostati ametisse nimetatud ministrite kaudu. Parlamendi kaks koda – ametisse nimetatav senat ja valitav esindajatekoda – piirasid monarhi võimu. Kuningriigi põhiseadus oli "Statuto Albertino", endine Sardiinia kuningriigi valitsusdokument. Teoreetiliselt olid ministrid vastutavad vaid kuninga ees. Kuid praktikas oli Itaalia valitsusel ilma parlamendi toetuseta võimatu võimule jääda.

Esindajatekoja liikmed valiti majoritaarse valimissüsteemiga valimistel ühetaolistes ringkondades. Kandidaat vajas 50% valinute ja 25% registreeritud valijate toetust, et olla valitud hääletamise esimeses voorus. Kui esimeses hääletusvoorus ei suudetud kõiki kohti täita, toimus varsti pärast seda ülejäänud kohtade täitmiseks teine voor.

Pärast eksperimenteerimist aastal 1882 kehtestati Esimese maailmasõja järel suurte, piirkondlike, mitmekohaliste valimisringkondadega võrdeline valimissüsteem. Sotsialistidest sai suurim partei, kuid nad olid võimetud moodustama valitsust, kuna parlament oli koos kristlike populistide ja klassikaliste liberaalidega kolme erinevasse fraktsiooni jagatud. Valimised toimusid aastatel 1919, 1921 ja 1924: viimasel korral tühistas Mussolini võrdelise valimissüsteemi ja asendas selle Acerbo seadusega, mis andis fašistlikule parteile absoluutse enamuse parlamendis.

Aastatel 1925–1943 oli Itaalia peaaegu de jure fašistlik diktatuur, kuigi põhiseadus jäi ametlikult jõusse ja fašistid ei muutnud seda, kuna monarhia toetas ka fašistlikku poliitikat ja institutsioone. Muutusi poliitikas toimus – aastal 1928 loodi Fašismi Suur Nõukogu kui valitsusorgan, mis kehtestas kontrolli valitsussüsteemi üle, ja esindajatekoda asendati aastal 1939 Kimpude ja Korporatsioonide Kojaga (Camera dei Fasci e delle Corporazioni).

Monarhid[muuda | muuda lähteteksti]

Itaaliat juhtinud Savoia dünastiast monarhid olid

Vittorio Emanuele II (1861–1878) – endine Sardiinia kuningas ja esimene ühendatud Itaalia kuningas.
Umberto I (1878–1900) – astus Kolmikliitu koos Saksamaa ja Austria-Ungariga. Mõrvati anarhisti poolt 1900. aastal.
Vittorio Emanuele III (1900–1946 ) – Itaalia kuningas Esimese maailmasõja ja Benito Mussolini fašistliku režiimi ajal.
Umberto II (1946) – viimane Itaalia kuningas, keda sunniti korraldama referendum selle kohta, kas Itaalia peaks jääma monarhiaks, ja kus itaallased hääletasid vabariigi poolt.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ühendamisprotsess (1848–1870)[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia kuningriigi loomine oli Itaalia rahvuslaste ja Savoia dünastiale ustavate monarhistide ühendatud jõupingutuste tulemus, et luua ühendatud kuningriik, mis hõlmaks terve Apenniini poolsaare.

Pärast 1848. aasta revolutsiooni oli Itaalia ühendamisliikumise tunnustatud juht Itaalia revolutsionäär Giuseppe Garibaldi. Ta oli populaarne lõuna-itaallaste hulgas ja maailmas oli teada tema väga ustavaid järgijaid. Garibaldi juhtis Itaalia vabariiklikku ühendamisliikumist Lõuna-Itaalias, kuid Põhja-Itaalia Savoia dünastiast monarhia Sardiinia kuningriigis, de facto Piemonte riigis, mille valitsust juhtis Camillo Benso, krahv Cavour, omas ka ambitsioone ühendatud Itaalia riigi rajamiseks. Kuigi kuningriigil ei olnud sidemeid Roomaga (mida loeti loomulikuks Itaalia pealinnaks, kuid mis oli veel Kirikuriigi pealinn), esitas kuningriik edukalt väljakutse Austriale Itaalia teises iseseisvussõjas, vabastades Lombardia-Veneetsia Austria võimu alt. Kuningriik lõi ka tähtsad liidud, mis aitasid tal parandada võimalusi Itaalia ühendamiseks, nagu Suurbritannia ja Prantsusmaaga Krimmi sõjas. Sardiinia oli sõltuv Prantsusmaa kaitsest ja aastal 1860 pidi Sardiinia suhete säilitamiseks Prantsusmaale territooriume loovutama, kaasaarvatud Garibaldi sünnikoht Nice.

Cavour esitas väljakutse Garibaldi vabariiklikele ühendamise jõupingutustele, organiseerides populaarseid rahutusi Kirikuriigis. Ta kasutas neid rahutusi ettekäändena rünnata riiki, kuigi rünnak vihastas katoliiklasi, kellele ta rääkis, et rünnak oli jõupingutus kaitsta Rooma katoliku kirikut Garibaldi antiklerikaalsete ilmalike rahvuslastest vabariiklaste eest. Ainult väike osa Kirikuriigist ümber Rooma jäi paavst Pius IX kontrolli alla. Vaatamata erimeelsustele nõustus Cavour liituma Garibaldi Lõuna-Itaaliaga, võimaldades aastal 1860 moodustada liidu Piemonte-Sardiiniaga. Järgnevalt, 18. veebruaril 1861, kuulutas parlament välja Itaalia kuningriigi loomise (ametlikult kuulutati seda 17. märtsil 1861), mis koosnes nii Põhja-Itaaliast kui ka Lõuna-Itaaliast. Piemonte-Sardiinia kuningas Vittorio Emanuele II Savoia dünastiast kuulutati Itaalia kuningaks. Seda tiitlit ei oldud kasutatud pärast Napoleon I taandumist 6. aprillil 1814.

Pärast ühendamist suurenesid pinged monarhistide ja vabariiklaste vahel kogu Itaalias. Aprillis 1861 tuli Garibaldi Itaalia parlamenti ja vaidlustas Cavouri juhirolli valitsuses, süüdistas teda Itaalia jagamises ja rääkis kodusõja võimalusest põhjapoolse kuningriigi ja Garibaldi jõudude vahel lõunas. 6. juunil 1861 Cavour suri. Järgnenud poliitilise ebastabiilsuse ajal muutusid Garibaldi ja vabariiklased üha revolutsioonilisemaks. Garibaldi arreteerimine aastal 1862 põhjustas ülemaailmset poleemikat.

1866. aastal pakkus Preisimaa peaminister Otto von Bismarck Vittorio Emanuele II liitu Preisimaa kuningriigiga Austria-Preisi sõjas. Vastutasuks lubas Preisimaa Itaalial annekteerida Austria kontrollitava Veneetsia. Kuningas nõustus liiduga ja algas Itaalia kolmas iseseisvussõda. Sõjaliselt halvasti organiseeritud Itaalial läks sõjas Austria vastu halvasti, kuid Preisimaa võit võimaldas Itaalial annekteerida Veneetsia. Üheks peamiseks takistuseks Itaalia ühendamisel jäi Rooma.

1870. aastal läks Preisimaa sõtta Prantsusmaaga, algas Prantsuse-Preisi sõda. Et seista suure Preisi armee vastu, tõi Prantsusmaa oma väed – mis kaitsesid Kirikuriigi jäänuseid ja Pius IX – võitluseks preislaste vastu Roomast ära. Itaalia kasutas Preisimaa võitu Prantsusmaa vastu ära, võttes Kirikuriigi prantslastelt üle. Rooma vallutati Itaalia kuningriigi poolt pärast mõnd lahingut ning paavsti zuaavide ja Püha Tooli ametlike vägede sissisõda Itaalia vallutajate vastu. Itaalia ühendamine oli lõpule viidud ja varsti pärast seda sai Itaalia pealinnaks Rooma. Majanduslikud tingimused ühendatud Itaalias olid kehvad: puudusid tööstuse ja transpordirajatised, äärmine vaesus, suur kirjaoskamatus ja ainult väikesel protsendil rikastel itaallastel oli õigus valida. Ühendamisliikumine oli suuresti olnud sõltuvuses välisjõudude toetusest ja jäi nii ka pärast.

Pärast Rooma vallutamist aastal 1870 jäid suhted Itaalia ja Vatikani vahel hapuks järgmiseks kuuekümneks aastaks, kuna paavst kuulutas end Vatikani vangiks. Katoliku kirik protestis sageli Itaalia valitsuste poolt mõjutatud ilmalike ja antiklerikaalsete meetmete vastu, keeldus kohtumast kuninga saadikutega ja kutsus katoliiklasi üles mitte hääletama Itaalia valimistel. See kestis kuni aastani 1929, mil taastati positiivsed suhted Itaalia kuningriigi ja Vatikani vahel pärast Lateraani kokkulepete allkirjastamist.

Liberaalne periood (1870–1914)[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast ühendamist valitses Itaalia poliitikas liberalism: liberaalsed konservatiivid (Destra storica) olid piirkonniti killustatud ja liberaal-konservatiivne peaminister Marco Minghetti hoidis võimu ainult seetõttu, et teostas opositsiooni rahustamiseks revolutsioonilist ja vasakpoolset poliitikat (nagu raudteede riigistamine). Aastal 1876 Minghetti kukutati ja teda asendas liberaal Agostino Depretis, kes alustas pikka liberaalset perioodi. Liberaalset perioodi märgistasid korruptsioon, valitsuse ebastabiilsus, jätkuv vaesus Lõuna-Itaalias ning autoritaarsete meetmete kasutamine Itaalia valitsuse poolt.

Depretis alustas oma ametiaega peaministrina, algatades eksperimentaalse poliitilise idee Trasformismo. Trasformismo teooria oli, et valitsusse tuleb valida erinevaid mõõdukaid ja võimekaid poliitikuid väljastpoolt parteisid. Tegelikult oli trasformismo autoritaarne ja korruptiivne, Depretis sundis piirkondi hääletama tema kandidaatide poolt, kui need soovisid Depretiselt võimul olles tulusaid lepinguid saada. Itaalia 1876. aasta üldvalimistel osutus valituks ainult neli parempoolset esindajat, mis võimaldas Depretisel valitsuses domineerida. Despootlikud ja korruptiivsed toimingud olid arvatavasti võtmetähendusega, kuidas Depretis suutis hoida Lõuna-Itaalia toetust. Depretis viis ellu autoritaarseid meetmeid, nagu avalike koosolekute keelustamine, "ohtlike" isikute saatmine sisepagendusse kaugetele vanglasaartele ümber Itaalia ja militaristliku poliitika elluviimine. Depretis kehtestas ajastule vastuolulisi õigusakte, nagu võlavangistuse kaotamine, tasuta ja kohustusliku põhihariduse kehtestamine, samas kohustusliku usuõpetuse lõpetamine põhikoolides.

Aastal 1887 sai peaministriks Francesco Crispi ja suurendas valitsuse jõupingutusi välispoliitikas. Crispi töötas selle nimel, et teha Itaaliast maailma suurvõim, kuigi sõjalisi kulutusi suurendades, propageeris ekspansionismi ja püüdis võita Saksa keisririigi poolehoidu. Itaalia ühines aastal 1882 koos Saksamaa ja Austria-Ungariga Kolmikliitu ja see jäi ametlikult jõusse kuni aastani 1915. Kuigi aidates Itaaliat strateegiliselt arendada, jätkas ta trasformismo't ja oli autoritaarne, kui võtta sõjaseisukorra kasutamist opositsiooniparteide keelustamiseks. Olenemata autoritaarsusest ajas Crispi liberaalset poliitikat nagu avaliku tervise seadus aastast 1888 ja kohtute loomine hüvitisteks valitsuse omavoli vastu.

Kultuur ja ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia ühiskond pärast ühendamist ja peaaegu läbi kogu liberaalse perioodi oli jagatud teravalt piki klassi-, keele-, piirkonna- ja sotsiaalpiire.

Ühised kultuurilised tunnused selle aja Itaalias olid sotsiaalne konservatism, sealhulgas tugev usk perekonda kui institutsiooni ja patriarhaalsed väärtused. Muus osas oli Itaalia kultuur jagatud. Aristokraatlikud, aadli- ja kõrgema keskklassi pered selle aja Itaalias olid väga traditsionaalsed, ja kõrgemast keskklassist on teada, et sageli lahendasid nad omavahelisi tülisid duellidel. Pärast ühendamist sai arvukalt endise kuningliku aadelkonna järeltulijaid Itaalia kodanikeks, arvuliselt 7 387 aadliperet. Paljud Itaalia eliidist olid rikkad maaomanikud, kes säilitasid feodaalühiskonna seoses suure arvu talupoegade rakendamisega nende põllumajandussüsteemis. Itaalia ühiskond sel perioodil püsis väga jagatuna piirkondlike ja kohalike alamühiskondadeks, mis sageli omasid ajaloolist rivaliteeti üksteisega.

Ühendamise ajal ei olnud Itaalial ühtset riigikeelt; toskaana murret (mida siis tunti itaalia keelena) kasutati ainult Firenzes, samas mujal domineerisid kohalikud murded. Isegi kuningriigi esimene kuningas Vittorio Emanuele II teati rääkivat peaaegu eranditult piemonte murret ja prantsuse keelt, isegi oma valitsuse ministritega. Lisaks sellele oli kirjaoskus sel ajastul äärmiselt vilets. 1871. aasta loenduse järgi oli 61,9% Itaalia meestest ja 75,7% naistest kirjaoskamatud. Selline kirjaoskamatuse määr oli palju suurem kui mujal Lääne-Euroopas samal ajaperioodil. Mõned ajaloolased on väitnud, et selle aja loendus kirjaoskuse kohta oli väga leebe, kuna hinnati vaid, kas osatakse kirjutada oma nime ja lugeda üht silti, mis võib tähendada, et kirjaoskus Itaalias oli hullem, kui loendus näitas. Kirjaoskamatuse taset süvendas asjaolu, et Itaalias oli pärast ühendamist väga vähe riigikoole ning keele murreteks jagunemise tõttu ei olnud üleitaalialist populaarset ajakirjandust. Itaalia valitsus püüdis liberaalsel perioodil vähendada kirjaoskamatust, rajades ametliku itaalia keele õpetamiseks riigikoole. Kirjaoskus ja oskamatus varieerusid tasemelt erinevates Itaalia piirkondades, kus oli erinev riikliku hariduse kvaliteeditase, ning halvim oli Lõuna-Itaalias, mis sai minimaalse rahastuse.

Elustandard oli liberaalsel perioodil madal, eriti Lõuna-Itaalias erinevate haiguste tõttu nagu malaaria ja sel perioodil esinenud epideemia. Tervikuna oli esialgu suur suremus, aastal 1871 suri 30 inimest 1000 inimese kohta, kuigi see vähenes 1890. aastateks 24,2 surmajuhtumini 1000 inimese kohta. Lisaks oli aastal 1871 laste suremus, kes surid esimesel eluaastal, 22,7%, samas laste suremus enne viiendat sünnipäeva oli väga suur, 50%. Aastatel 1891–1900 vähenes laste suremus, kes surid esimesel eluaastal, 17,6%-ni.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Ühendamisega seisis uus kuningriik silmitsi tõsiste majanduslike probleemidega ja majandusliku ebavõrdsusega piki poliitilisi, sotsiaalseid ja piirkondlikke piire. Liberaalsel perioodil jäi Itaalia tugevasse majanduslikku sõltuvusse väliskaubandusest ning söe ja vilja rahvusvahelistest hindadest.

Pärast ühendamist oli Itaalia peamiselt agraarmaa, kus 60% tööealisest elanikkonnast töötas põllumajanduses. Tehnoloogia edendamine, suurte kirikuvalduste müümine, välismaine konkurents koos ekspordi võimalustega muutis põllumajandussektorit kiirelt varsti pärast Itaalia ühendamist. Siiski ei jõudnud need arengud sel perioodil kogu Itaaliasse, kuna Lõuna-Itaalia põllumajandus kannatas kuumadest suvedest ja kuivusest tingitud põllukultuuride kahjustustest, samas malaaria esinemine hoidis ära madalate alade harimise piki Itaalia Aadria mere rannikut.

Välispoliitikale pööratud valdav tähelepanu Itaalias vähendas põllumajanduslikku ühiskonda, mis oli alates 1873. aastast languses. Nii radikaalsed kui ka konservatiivsed jõud Itaalia parlamendis nõudsid, et valitsus uuriks, kuidas parandada Itaalia põllumajandust. Uuring, mida alustati aastal 1877 ja lõpetati kaheksa aastat hiljem, näitas, et põllumajandus ei parane, kuna maaomanikud teenisid oma maadelt tulu ja ei pannud peaaegu mitte midagi maa arendamisse. Alamklassi itaallased olid haavatavad kogukonnamaade tükeldamise pärast rendileandjate kasuks. Enamus põllumajanduses töötajatest ei olnud talupojad, vaid lühiajalised töötajad (braccianti), kes parimal juhul töötasid ühe aasta. Ilma püsiva sissetulekuta talupojad olid sunnitud ära elama nappidest toiduvarudest, kiiresti levisid haigused, oli teateid kahjuritest, sealhulgas suur koolera epideemia, mis tappis vähemalt 55 000 inimest.

Vabrik Torinos, asutatud aastal 1898, varase industrialiseerimise perioodil

Itaalia valitsus ei suutnud olukorraga tõhusalt toime tulla Depretise valitsuse ülekulu tõttu, mis jättis Itaalia suurtesse võlgadesse. Itaalia kandis ka majanduslikku kahju istandustes viinamarjade ületootmise tõttu. 1870. ja 1880. aastatel kandis Prantsuse viinamarjatööstus kahju putukatest põhjustatud haiguste tõttu. Itaalia teenis kasu kui suurim veinitootja Euroopas. Kuid Prantsusmaa taastumine aastal 1888 tekitas Lõuna-Itaalias ületootmise, mis sundis kärbetele, mis tekitas suure tööpuuduse ja pankrotid.

Itaalia valitsus tegi 1870. aastatel suuri investeeringuid raudteede arendusse, rohkem kui kahekordistades raudteeliinide pikkusi aastatel 1870–1890.

Itaalia rahvastik jäi tõsiselt jagatuks rikkaks eliidiks ja vaesunud töötajateks, eriti ääremaadel. 1881. aasta loendus näitas, et üle 1 miljoni lõunapoolse päevatöölise olid krooniliselt alahõivatud ja neist olid saamas tõenäoliselt hooajalised väljarändajad, et end majanduslikult ülal pidada. Lõunapoolsed talupojad, aga ka väikemaaomanikud ja rentnikud olid 19. sajandi lõpul sageli konflikti ja mässu olekus. Lõunapoolsete põllumajandustöötajate üldises vaeses majanduslikus olukorras oli erandeid, mõnes piirkonnas linnade nagu Napoli ja Palermo ümbruses, aga ka piki Türreeni mere rannikut. 1910. aasta uuring näitas, et Itaalia valitsus ei olnud seni leevendanud mitmeid majanduslikke erinevusi ja valimisõiguse piiranguid, mis lubasid valida vaid piisava varandusega rikastel maaomanikel.

Francesco Crispi ja Itaalia kolonialismi tõus[muuda | muuda lähteteksti]

Francesco Crispi edendas Itaalia kolonialismi Aafrikas 1800. aastate lõpul, kuid alandav kaotus Adua lahingus põhjustas tema tagasiastumise

Valitsuse poolt viidi läbi arvukalt koloniaalprojekte. Seda tehti Itaalia rahvuslaste ja imperialistide toetuse saamiseks, kes tahtsid taastada Rooma riiki. Itaalial olid juba suured asundused Aleksandrias, Kairos ja Tunises. Algul püüdis Itaalia saada kolooniaid läbirääkimiste kaudu teiste maailma suurvõimudega koloniaalmöönduste tegemiseks. Need läbirääkimised ebaõnnestusid. Itaalia saatis ka misjonäre koloniseerimata maadesse võimaliku Itaalia kolonisatsiooni uurimiseks. Kõige lootustandvamad ja realistlikumad neist olid Aafrika osad. Itaalia misjonärid olid 1830. aastatel juba loonud tugipunkti Massauas (tänapäeva Eritrea) ja olid sisenenud sügavale Etioopia keisririiki.

5. veebruaril 1885, varsti pärast Egiptuse võimu kukutamist Hartumis, maandas Itaalia sõdurid Massauas. Aastal 1888 annekteeris Itaalia Massaua jõuga, luues Itaalia Eritrea koloonia.

Aastal 1895 hülgas keiser Menelik II juhitud Etioopia aastal 1889 sõlmitud kokkuleppe järgida Itaalia välispoliitikat. Itaalia kasutas seda põhjusena vallutada Etioopia. Etioopia sai abi Venemaalt, kelle huvid Ida-Aafrikas sundisid Nikolai II valitsust saatma etiooplastele suurel hulgal moodsaid relvi Itaalia sissetungi tagasihoidmiseks. Vastuseks otsustas Suurbritannia Venemaa mõju tõrjumiseks Aafrikas toetada itaallasi ja kuulutas, et kogu Etioopia on Itaalia huvisfääris. Sõja eelõhtul jõudsid Itaalia militarism ja rahvuslus haripunkti, itaallased tunglesid sõjaväkke, lootes võtta osa tulevasest sõjast.

Itaalia armee ebaõnnestus lahinguväljal ja oli hämmingus suure Etioopia armee üle Adua lahingus. Itaalia taganes Eritreasse. Ebaõnnestunud Etioopia kampaania tõi Itaaliale rahvusvahelise häbi.

2. novembrist 1899 kuni 7. septembrini 1901 osales Itaalia osana kaheksa riigi liidu sõjajõududest Bokserite ülestõusu ajal Hiinas. 7. septembril 1901 loovutas Qingi dünastia taaliale kontsessiooni Tianjinis. 7. juunil 1902 võeti kontsessioon Itaalia omandisse, mida haldas Itaalia konsul.

Aastal 1911 kuulutas Itaalia sõja Osmanite riigile ning tungis Tripolitaaniasse, Fezzanisse ja Kürenaikasse. Need provintsid moodustasid koosluse, mis sai tuntuks kui Itaalia Liibüa. Sõda kestis vaid aasta, kuid okupatsiooniga kaasnes liibüalaste diskrimineerimine nagu küüditamine Tremiti saartele oktoobris 1911. 1912. aastaks oli kolmandik neist toidu ja peavarju puudumise tõttu surnud. Liibüa annekteerimine julgustas rahvuslasi propageerima Itaalia ülemvõimu Vahemerel Kreeka kuningriigi ja Aadria mere rannikuala Dalmaatsia okupeerimisega.

Giovanni Giolitti[muuda | muuda lähteteksti]

Giovanni Giolitti oli Itaalia peaminister viis ametiaega aastatel 1892–1921

Aastal 1892 sai Giovanni Giolitti esimest korda Itaalia peaministriks. Kuigi tema esimene valitsus kukkus aasta pärast kiiresti kokku, naasis Giolitti aastast 1903 mitmel korral Itaalia valitsuse etteotsa, see kestis kuni aastani 1914. Giolitti oli oma varasema elu veetnud riigiteenistujana, ja siis kuulus Crispi valitsustesse. Giolitti oli esimene pikaajaline Itaalia peaminister palju aastaid, kuna ta õppis ära poliitilise mõiste trasformismo, manipuleerides, sundides ja ostes ära ametnikke oma poolele. Giolitti valitsuse aegsetel valimistel olid valimispettused tavalised ja Giolitti aitas parandada hääletamist ainult heal järjel, toetavatel aladel, püüdes samas isoleerida ja hirmutada vaeseid piirkondi, kus opositsioon oli tugev. Lõuna-Itaalia oli kohutavas seisus enne ja Giolitti peaministrina olemise ajal. Neli viiendikku lõunaitaallasi olid kirjaoskamatud ja olukorra tegid kohutavaks probleemid alates suurest arvust eemalolevatest maaomanikest kuni mässude ja isegi näljani välja. Korruptsioon oli nii suur probleem, et Giolitti ise tunnistas, et oli kohti, "kus seadus ei toimi üldse".

Aastal 1911 saatis Giolitti valitsus väed okupeerima Liibüat. Kuigi edu Liibüa sõjas parandas rahvuslaste seisundit, ei aidanud see üldse Giolitti administratsiooni. Valitsus püüdis summutada kriitikat, rääkides Itaalia strateegilistest saavutustest ja sõjaväe leidlikkusest sõjas: Itaalia oli esimene riik, kes kasutas õhulaevu sõjalistel eesmärkidel ja korraldas õhurünnaku Osmanite vägedele. Sõda radikaliseeris Itaalia Sotsialistlikku Parteid: tulevase fašistliku diktaatori Benito Mussolini juhitud sõjavastased revolutsionäärid kutsusid üles kukutama valitsust vägivaldselt. Giolitti naasis 1920. aastal veel lühikeseks ajaks peaministriks, kuid liberalismi ajastu oli Itaalias lõplikult möödas.

1913. ja 1919. aasta valimised näitasid sotsialistide, katoliiklaste ja rahvuslaste edu traditsiooniliselt domineerinud liberaalide ja radikaalide arvel, kes üha killustusid ja nõrgenesid.

Esimene maailmasõda ja liberaalse riigi lõpp (1915–1922)[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja eelmäng, riigisisene dilemma[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja eelõhtul oli Itaalia kuningriik silmitsi mitmete lühiajaliste ja pikaajaliste probleemidega liitlaste ja eesmärkide määramisel. Itaalia hiljutine edu Liibüa okupeerimisel Itaalia-Türgi sõja tagajärjel tekitas pingeid tema Kolmikliidu liitlastega, Saksamaa ja Austria-Ungariga, kuna mõlemad riigid otsisid tihedamaid sidemeid Osmanite riigiga. Itaalia suhted Prantsusmaaga olid ka halvas seisus: Prantsusmaa tundis end reedetuna, kuna Itaalia toetas Prantsuse-Preisi sõjas Preisimaad, tekitades sõja puhkemise võimaluse kahe riigi vahel. Itaalia suhted Suurbritanniaga olid ka häiritud, kuna Itaalia nõudis pärast Liibüa okupeerimist pidevalt suuremat tunnustust rahvusvahelisel areenil, ja nõudis, et teised riigid nõustuksid tema mõjusfääriga Ida-Aafrikas ja Vahemerel.

Vahemerel süvenesid Itaalia suhted Kreekaga, kui Itaalia okupeeris aastatel 1912–1914 kreeklastega asustatud Dodekaneesid, kaasaarvatud Rhodos. Need saared kuulusid varem Osmanite riigile. Itaalia ja Kreeka olid ka avalikult rivaalid sooviga okupeerida Albaania. Kuningas Vittorio Emanuele III ise oli rahutu seoses Itaalia jätkuvate kaugete koloniaalseiklustega ja ütles, et Itaalia peaks valmistuma itaallastega asustatud maade tagasivõtmiseks Austria-Ungarilt, kui "Risorgimento lõpetamiseks". See idee pani Itaalia vastasseisu Austria-Ungariga.

Peamine takistus Itaalia otsusele, mida teha sõja suhtes, oli poliitiline ebastabiilsus kogu Itaalias aastal 1914. Pärast peaminister Antonio Salandra valitsuse moodustamist märtsis 1914 püüdis valitsus võita rahvuslaste toetust ja liikus poliitiliselt paremale. Samal ajal muutusid vasakpoolsed valitsuse poolt rohkem tõrjutuks pärast kolme sõjavastase demonstrandi tapmist juunis. Paljud vasakpoolsed, kaasaarvatud sündikalistid, vabariiklased ja anarhistid, protestisid selle vastu ja Itaalia Sotsialistlik Partei korraldas Itaalias üldstreigi. Järgnevad protestid said tuntuks kui "Punane nädal", kui vasakpoolsed mässasid ning suurtes ja väikestes linnades toimusid erinevad kodanikuallumatuse aktid nagu raudteejaamade vallutamine, telefoniliinide lõhkumine ja maksuametite põletamine. Siiski lõpetati streik ametlikult vaid kaks päeva hiljem, kuigi rahvarahutused jätkusid. Sõjapooldajatest rahvuslased ja sõjavastastest vasakpoolsed võitlesid tänavatel, kuni sõjavägi taastas jõuliselt rahu pärast tuhandete meeste kasutamist erinevate protestijõudude mahasurumiseks pärast Austria-Ungari sissetungi Serbiasse aastal 1914, Esimese maailmasõja puhkedes. Vaatamata Itaalia ametlikule liidule Saksamaaga ja osalemisele Kolmikliidus jäi ta algul neutraalseks, väites, et Kolmikliit oli loodud vaid kaitse-eesmärkidel.

Itaalias oli ühiskond jagunenud sõja järgi: Itaalia sotsialistid üldiselt vastustasid sõda ja toetasid patsifismi, samas rahvuslased toetasid ägedalt sõda. Pikaaegsed rahvuslased Gabriele D'Annunzio ja Luigi Federzoni ning segane marksistlik ajakirjanik ja uuesti rahvuslusse pöördunud tulevane fašistlik diktaator Benito Mussolini, nõudsid, et Itaalia ühineks sõjaga. Rahvuslaste arvates pidi Itaalia säilitama liidu keisririikidega, et saada koloniaalvaldusi Prantsusmaa arvelt. Liberaalide arvates andis sõda Itaaliale kauaoodatud võimaluse kasutada liitu Antandiga mõnede itaallastega rahvastatud ning muude valduste saamiseks Austria-Ungarilt, mis olid olnud pikka aega Itaalia patriootlike eesmärkide osad alates ühendamisest. Aastal 1915 said Itaalia revolutsionääri ja vabariikliku kangelase Giuseppe Garibaldi sugulased surma lahinguväljal Prantsusmaal, kus nad vabatahtlikena võitlesid. Federzoni kasutas mälestusteenistust Itaalia sõttaastumise tähtsuse kuulutamiseks ja monarhia hoiatamiseks Itaalia jätkuva eemalejäämise tagajärgede eest.

Mussolini kasutas oma uut ajalehte Il Popolo d'Italia ja oma tugevaid oraatorlikke võimeid, sundimaks rahvuslasi ja patriootlikke revolutsioonilisi vasakpoolseid toetama Itaalia astumist sõtta, et saada tagasi itaallastega asustatud alad Austria-Ungarilt. Mussolini väitis, et oli sotsialistide huvides astuda sõtta Saksamaa aristokraatliku Hohenzollernite dünastia kukutamiseks, mis olevat kõigi Euroopa tööliste vaenlane. Mussolini ja teised rahvuslased hoiatasid Itaalia valitsust, et Itaalia peab astuma sõtta või asuma silmitsi revolutsiooniga, ning kutsusid vägivallale patsifistide ja neutralistide vastu. Vasakpoolne rahvuslus puhkes ka Lõuna-Itaalias, sotsialist ja rahvuslane Giuseppe De Felice Giuffrida nägi sõtta astumises olulist leevendust Lõuna-Itaalia leivahinna tõusule, mis põhjustas mässe, ja propageeris "revolutsioonilist sõda".

Koos rahvuslike tunnetega Austria-Ungari alade kindlalt Itaaliale saamiseks alustas Itaalia läbirääkimisi Antandiga. Läbirääkimised lõppesid edukalt aprillis 1915, kui Itaalia valitsusega jõuti Londoni lepinguni. Leping andis Itaaliale õiguse saada Austria-Ungarilt kõik soovitud itaallastega rahvastatud maad, ja isegi maid Balkani poolsaarel ja Saksamaa kolooniatest Aafrikas. Ettepanekud täitsid Itaalia rahvuslaste ja Itaalia imperialismi soovid, ning võeti vastu. Itaalia ühines Antandiga sõjas Austria-Ungari vastu.

Endine peaminister Giovanni Giolitti oli maruvihane Itaalia otsuse üle minna sõtta oma endise liitlase Austria-Ungari vastu. Ta väitis, et Itaaliat ei saada sõjas edu, eeldades suurel arvul mässe, enamiku Itaalia territooriumi okupeerimist Austria-Ungari poolt ja et ebaõnnestumine põhjustab katastroofilise mässu, mis hävitab liberaal-demokraatliku monarhia ja liberaal-demokraatliku ilmaliku riigikorra.

Itaalia sõjalised jõupingutused[muuda | muuda lähteteksti]

Kampaania algus Austria-Ungari vastu oli esialgu Itaalia kasuks: Austria-Ungari armee oli laotatud katma rindeid Serbia ja Venemaaga, ja Itaalial oli Austria-Ungari armee vastu arvuline ülekaal. Siiski ei kasutatud seda eelist kunagi täielikult ära, kuna Itaalia sõjaväe juht Luigi Cadorna nõudis Austria-Ungari vastu ohtlikku otserünnakut püüdega okupeerida Sloveenia platoo ja Ljubljana. See rünnak paneks Itaalia armee mitte kaugele Austria-Ungari keiserlikust pealinnast Viinist. Pärast ühteteist ebaõnnestunud tohutu elavjõu kaotusega rünnakut varises Itaalia kampaania Viini vallutamiseks kokku.

Sõjapidamine oli ka geograafilises mõttes Itaaliale raske, kuna riigi piir Austria-Ungariga kulges piki mägist maastikku. Mais 1915 ületas Itaalia 400 000-meheline vägi piiril Austria ja Saksa väge arvuliselt peaaegu neljakordselt. Siiski oli Austria kaitse tugev isegi alamehitatuse korral ja Itaalia rünnak suudeti tõrjuda. Lahingud Austria-Ungari armeega piki Alpide jalamit kaevikusõjas stabiliseerusid koos pikaajaliste kohustustega, kuid vähese eduga. Itaalia ohvitserid olid võrreldes Austria-Ungari ja Saksa sõjaväelastega kasina väljaõppega, Itaalia suurtükivägi jäi alla Austria kuulipildujatele ja Itaalia vägedel oli ohtlikult napp varustatus laskemoonaga, selline puudujääk takistas pidevalt püüdeid saavutada edu Austria territooriumil. See koos pideva ohvitseride asendamisega Cadorna poolt põhjustas liiga vähese vajaliku kogemuse saamise sõjaliste missioonide juhtimiseks. Sõja esimesel aastal viisid halvad tingimused lahinguväljal koolerapuhanguni, mis põhjustas suure arvu Itaalia sõdurite surma. Hoolimata neist tõsistest probleemidest keeldus Cadorna rünnakut lõpetamast. Merelahingud toimusid Itaalia kuningliku laevastiku (Regia Marina) ja Austria-Ungari laevastiku vahel. Itaalia sõjalaevad jäid Austria-Ungari laevastikule alla ja olukord tehti Itaaliale palju kohutavamaks selle poolest, et ei Prantsuse ega ka Briti kuninglik laevastik ei tulnud Aadria merele. Nende valitsused pidasid Aadria merd liiga ohtlikuks Austria-Ungari laevastiku kontsentratsiooni tõttu.

Moraal langes Itaalia sõdurite seas, kes elasid tüütut elu, kui ei olnud rindel: neil oli keelatud siseneda teatritesse või kõrtsidesse, isegi puhkusel olles. Siiski, kui lahingud olid tulemas, tehti alkohol sõduritele vabalt kättesaadavaks, et vähendada enne lahingut pingeid. Et vabaneda tüütusest pärast lahinguid, ehitasid mõned sõdurite grupid improviseeritud bordelle. Et säilitada moraali, korraldas Itaalia armee propagandaloenguid sõja tähtsusest Itaaliale, eriti Trento ja Trieste Austria-Ungarilt tagasisaamise kohta. Mõne neist loengutest pidas tuntud rahvuslasest sõjapooldaja, näiteks Gabriele D'Annunzio. D'Annunzio ise osales sõja ajal mitmel paramilitaarsel reidil Austria positsioonidele piki Aadria mere rannikut ja kaotas ühes lahingus silma. Silmapaistval sõjapooldajal Benito Mussolinil valitsus aga loenguid pidada ei lubanud, arvatavasti tema revolutsioonilise sotsialistliku mineviku pärast.

Itaalia valitsus ärritus 1915. aastal üha enam seoses Serbia armee passiivsusega, kes ei olnud kuid hõivatud tõsiste rünnakutega Austria-Ungari vastu. Itaalia valitsus süüdistas Serbia sõjaväge passiivsuses, mis võimaldas austerlastel koondada oma armeed Itaalia vastu. Cadorna kahtlustas, et Serbia püüdis Austriaga võitlemise lõpetamise üle läbi rääkida, ja adresseeris selle välisminister Sidney Sonninole, kes siis kohe väitis, et Serbia oli ebausaldusväärne liitlane. Itaalia ja Serbia vahelised suhted muutusid nii külmaks, et teised Antandi liikmed olid sunnitud loobuma ideest moodustada Balkani ühisrinne Austria-Ungari vastu. Läbirääkimistel jäi Sonnino nõusse Bosnia Serbiaga ühendamisega, kuid keeldus arutamast Dalmaatsia saatust, mida nõudsid Itaalia ja panslavistid Serbias. Kui Serbia langes aastal 1915 Austria-Ungari ja Saksa vägede kätte, kavandas Cadorna saata 60 000 meest Thessaloníkisse aitama nüüd Kreekas ja Albaanias paguluses olevaid serblasi, kuid Itaalia valitsuse kibedus Serbia suhtes põhjustas ettepaneku tagasilükkamise.

Pärast 1916. aastat läks olukord Itaalias pidevalt halvemaks, Austria-Ungari armee suutis oma karistusekspeditsiooniga suruda Itaalia armee tagasi Itaaliasse nii kaugele kui Verona ja Padova joonele. Samal ajal oli Itaalia silmitsi sõjalaevade nappusega, kasvasid allveelaevade rünnakud, hüppeliselt kasvanud kaubaveokulud ähvardasid võimet sõdureid toiduga varustada, puudus oli toorainetest ja seadmetest ning itaallased olid silmitsi suurte sõjamaksudega. Austria-Ungari ja Saksa väed olid tunginud sügavale Põhja-Itaalia territooriumile ja lõpuks novembris 1916 lõpetas Cadorna rünnakuoperatsioonid ja asus kaitsele. Aastal 1917 pakkusid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid vägesid Itaaliale appi Keskriikide rünnaku tõrjumiseks, kuid Itaalia valitsus keeldus, kuna Sonnino ei tahtnud, et Itaalia näeks välja kui Antandi marionett, ja eelistas isolatsiooni. Itaalia tahtis ka Kreekat sõjast eemal hoida, kuna Itaalia valitsus kartis, et Kreeka Antandi poolel sõtta astumisel võib see mõelda Albaania annekteerimisele, mida Itaalia endale tahtis. Itaalia õnneks ei läinud Kreeka sõjapooldajatel korda sundida Konstantínos I riiki sõtta viima, ning Itaalia kavatsused Albaanias jäid ohustamata.

Venemaa Keisririik kukkus kokku 1917. aasta Venemaa revolutsiooniga, mille lõpptulemuseks oli Vladimir Lenini kommunistlik bolševike režiim. Toimunud idarinde marginaliseerumine võimaldas tuua rohkem Austria-Ungari ja Saksa vägesid rindele Itaalia vastu. Itaalias kasvas sõjapingete tõttu koos üha kehvemate majanduslike ja sotsiaalsete tingimustega sõjavastasus. Suuremat kasumit sõjast teenisid linnad, samas maapiirkonnad vaesusid. Põllumajanduses töötavate meeste arv vähenes 4,8 miljonilt 2,2 miljonile, kuigi naiste abiga säilitas põllumajandustoodang 90% sõjaeelsest. Paljud patsifistlikud ja internatsionalistlikud Itaalia sotsialistid pöördusid bolševismi ning propageerisid läbirääkimisi Saksa ja Austria-Ungari töölistega aitamaks sõda lõpetada ja teostamaks bolševistlikke revolutsioone. Itaalia Sotsialistliku Partei ajaleht Avanti! kuulutas "Las kodanlus võitleb ise oma sõjas". Vasakpoolsetest naised Põhja-Itaalia linnades juhtisid proteste, mis nõudsid tegusid kõrge elatustaseme vastu ja sõja lõpetamist. 1917. aasta mais organiseerisid bolševistlikud revolutsionäärid Milanos mässe, kutsudes üles sõja lõpetamisele, ja neil õnnestus sulgeda tehaseid ja peatada ühistransport. Itaalia armee oli sunnitud sisenema Milanosse tankide ja kuulipildujatega bolševike ja anarhistide vastu, kes võitlesid ägedalt kuni 23. maini, kui armee saavutas kontrolli linna üle peaaegu viiekümne inimese tapmisega (kellest kolm olid Itaalia sõdurid) ja üle 800 inimese arreteerimisega.

Pärast Caporetto lahingut 1917. aastal olid Itaalia väed sunnitud taganema kaugele Itaalia territooriumile ja see alandus tõi peaministriks Vittorio Emanuele Orlando, kellel õnnestus lahendada mõned Itaalia sõjaaja probleemid. Orlando loobus eelnevast isolatsionistlikust lähenemisest sõjale ning suurendas koostööd liitlastega ja kasutas konvoisüsteemi allveelaevade rünnakute tõrjumiseks, mis võimaldas Itaalial peatada toidunappuse alates 1918. aasta veebruarist, ning Itaalia sai liitlastelt rohkem tooraineid. Aastal 1918 algas ka vaenulike välismaalaste ametlik represseerimine ning Itaalia sotsialistid olid Itaalia valitsuse poolt üha represseeritud. Itaalia valitsus oli raevunud Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni Neljateistkümnest teesist, kuna rahvusliku enesemääramise propageerimine tähendas, et Itaalia võib mitte saada Dalmaatsiat, nagu oli lubatud Londoni lepinguga. Itaalia parlamendis mõistsid rahvuslased Wilsoni neliteist teesi kui Londoni lepingu reetmise hukka, samas sotsialistid väitsid, et Wilsoni teesid kehtivad ja Londoni leping oli rünnak slaavlaste, kreeklaste ja albaanlaste õigustele. Läbirääkimistel Itaalia ja liitlaste vahel, eriti uue Jugoslaavia delegatsiooniga (asendas Serbia delegatsiooni), lepiti Itaalia ja uue Jugoslaavia Kuningriigi vahel kokku, et Dalmaatsia, mida soovis Itaalia, läheb Jugoslaaviale, samas Istria, mida soovis Jugoslaavia, läheb Itaaliale.

Viini kohal Gabriele D'Annunzio poolt aastal 1918 alla visatud Itaalia propaganda

Piave jõe lahingus suutis Itaalia armee Austria-Ungari ja Saksa armeed tagasi hoida. Vastased ebaõnnestusid hiljem korduvalt suurtes lahingutes nagu Asiago lahing ja Vittorio Veneto lahing. Viimases lahingus hävitas Itaalia armee Austria rünnaku. Austria-Ungari lõpetas võitlemise Itaalia vastu vaherahuga 11. novembril 1918, mis lõpetas Esimese maailmasõja.

Sõja kestel suurenes Itaalia kuninglik armee 15 000 mehelt aastal 1914 kuni 160 000 meheni aastal 1918, kokku 5 miljonit väeteenistusse värvatut. See tuli kohutava hinnaga: sõja lõppedes oli Itaalia kaotanud 700 000 sõdurit ning riigieelarve defitsiit oli kaksteist miljardit liiri. Itaalia ühiskond oli jagunenud patsifistidest enamuseks, kes olid Itaalia sõttaastumise vastu, ja sõda pooldavatest rahvuslastest vähemuseks, kes mõistis Itaalia valitsuse hukka, kuna see kohe aastal 1914 Austria vastu sõtta ei astunud.

Itaalia territoriaalsed asualad ja reaktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõja lõppu kohtus Itaalia peaminister Vittorio Emanuele Orlando Suurbritannia peaministri David Lloyd Georgeiga, Prantsusmaa peaministri Georges Clemenceauga ja Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoniga Versailles's, et arutada, kuidas Euroopa piirid ümber defineerida, et tulevikus Euroopas sõda ära hoida.

Kõnelused pakkusid Itaaliale vähe territooriume, kuna Wilson lubas rahukõneluste kestel vabadust kõigile Euroopa rahvustele oma rahvusriikide moodustamiseks. Seetõttu ei andnud Versailles' rahu Dalmaatsiat ja Albaaniat Itaaliale, nagu oli lubatud Londoni lepinguga. Lisaks otsustasid Suurbritannia ja Prantsusmaa jagada Saksamaa kolooniad mandaatidega endale, ja Itaalia ei saanud midagi. Vaatamata sellele allkirjastas Orlando Versailles' rahu, mis põhjustas kära tema valitsuse vastu. Itaalias puhkesid rahvuslaste, kes toetasid sõda ja olid "katkise võidu" vastu, ning vasakpoolsete, kes olid sõja vastu, vahel rahvarahutused.

Maruvihasena rahulepingu suhtes viis Itaalia rahvuslasest revolutsionäär Gabriele D'Annunzio septembris 1919 rahvuslased moodustama Fiume Vaba Riiki. Tema populaarsus rahvuslaste seas andis talle hüüdnime Il Duce ('juht') ning ta kasutas Fiume ründamisel mustades särkides poolsõjaväelist üksust. Tiitel "Duce" ja musta särgiga vormiriietus sai hiljem Benito Mussolini fašistliku liikumise sünonüümiks. Fiume annekteerimist nõudsid kõik poliitilise spektri osapooled, sealhulgas Mussolini fašistid. D'Annunzio segased sõnavõtud viisid Horvaatia rahvuslased tema poolele. Ta hoidis kontakte ka Iiri Vabariikliku Armeega ning Egiptuse rahvuslastega.

Fašism (1922–1943)[muuda | muuda lähteteksti]

Fašismi tõus võimule[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1914 visati Benito Mussolini Itaalia Sotsialistlikust Parteist välja pärast üleskutseid Itaalia sissetungiks Austriasse. Enne Esimest maailmasõda oli Mussolini sõjaväeteenistuse vastu, protestis Itaalia Liibüa okupeerimist ning oli Sotsialistliku Partei ametliku ajalehe Avanti! toimetaja. Aja jooksul ta lihtsalt kutsus üles revolutsioonile, klassivõitlust mainimata. Mussolini rahvuslus võimaldas tal koguda raha Ansaldolt (sõjatööstus) ja teistelt firmadelt, et asutada oma ajaleht Il Popolo d'Italia, et veenda sotsialiste ja revolutsionääre sõda toetama. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venemaa, kes soovisid Itaaliat Antanti, aitasid ajalehte rahastada. Aastaid hiljem sai sellest ajalehest fašistliku Itaalia ametlikult toetatud ajaleht. Sõja ajal teenis Mussolini Itaalia armees ja sai korra haavata. Haav arvati olevat granaadiharjutuse õnnetus, kuigi ta ise väitis selle lahinguhaavaks.

Põrast sõja lõppu ja Versailles' rahu asutas Mussolini aastal 1919 Fasci di Combattimento ehk Võitlusliidu. Algselt domineerisid selles patriootlikud sotsialistide ja sündikalistide veteranid, kes olid vastu Itaalia Sotsialistliku Partei patsifistlikule loomusele. Fašistide platvorm oli algselt väga vasakule kaldu, lubades sotsiaalset revolutsiooni, proportsionaalset esindatust, naiste valimisõigust (alates aastast 1925) ning jagades mõisate valdused eraomandisse.

15. aprillil 1919 tegid fašistid oma debüüdi poliitilises vägivallas, kui grupp Fasci di Combattimento liikmeid ründas Avanti! bürood. Tunnistades fašistide algse revolutsioonilise ja vasakpoolse poliitika ebaõnnestumisi, viis Mussolini organisatsiooni vasakult eemale ja asendas revolutsioonilise liikumise aastal 1921 valimisliikumisega Partito Nazionale Fascista (Rahvuslik Fašistlik Partei). Partei kopeeris D'Annunzio rahvuslaste teemasid ja eitas parlamentaarset demokraatiat, samas siiski hävitamise nimel selle sees tegutsedes. Mussolini muutis oma algset revolutsioonilist poliitikat, nagu antiklerikalismi asendamine katoliku kiriku toetamisega, ja loobus avalikust vastuseisust monarhiale. Fašistide toetus ja vägivald hakkasid kasvama aastal 1921 ning fašiste toetavad armeeohvitserid hakkasid võtma armee relvi ja sõidukeid, et kasutada neid kontrrevolutsioonilisteks rünnakuteks sotsialistide vastu.

Aastal 1920 naasis Giolitti peaministri ametisse püüdega lahendada Itaalia ummikseis. Aasta hiljem oli Giolitti valitsus juba ebastabiilne ja kasvav sotsialistlik opositsioon ohustas veelgi tema valitsust. Giolitti uskus, et fašistid on pehmenenud ja neid saab kasutada riigi kaitsmiseks sotsialistide eest. Ta otsustas lisada fašistid oma valimisnimekirja 1921. aasta valimistel. Valimistel ei saanud fašistid suurt midagi, kuid Giolitti valitsus ebaõnnestus valitsemiseks piisavalt suure koalitsiooni moodustamisel ja pakkus fašistidele kohti oma valitsuses. Fašistid lükkasid Giolitti pakkumise tagasi ja ühinesid valitsuse kukutamiseks sotsialistidega. Arvukalt nende järeltulijaid, kes olid ühendamise aegu Garibaldi revolutsionäärid, võttis üle Mussolini rahvuslik-revolutsioonilised ideaalid. Tema korporatismi ja futurismi propaganda meelitas "kolmanda tee" kaitsjaid. Kuid mis kõige tähtsam, ta edestas Itaalia poliitikuid nagu Facta ja Giolitti, kes ei süüdistanud teda sotsialistide väärkohtlemise pärast mustsärklaste poolt.

Oktoobris 1922 kasutas Mussolini ära töötajate üldstreiki Itaalias ja teatas Itaalia valitsusele oma nõudmisest anda Fašistlikule Parteile poliitiline võim või olla silmitsi riigipöördega. Kui kohe vastust ei saadud, alustas väike arv fašiste pikka rännakut läbi Itaalia Rooma (mida hakati kutsuma Marss Rooma), veendes itaallasi, et fašistid kavatsesid taastada seaduse ja korra. Mussolini ise liitus alles päris marsi lõpus, koos d'Annunzioga tervitati neid kui marsi juhte, kuni viimane aknast välja tõugati ja ebaõnnestunud atentaadis raskelt viga sai, võttes temalt võimaluse juhtida tegelikult riigipööret, mida algselt tema asutatud organisatsioon kavandas. Mussolini juhitavad fašistid nõudsid peaminister Luigi Facta tagasiastumist ja et Mussolini tuleks nimetada peaministriks. Kuigi Itaalia armee oli palju paremini relvastatud, kui fašistide poolsõjaväelised rühmad, seisid Itaalia valitsus ja kuningas Vittorio Emanuele III silmitsi poliitilise kriisiga. Kuningas oli sunnitud valima, kumb kahest rivaalitsevast liikumisest Itaalias peaks moodustama valitsuse: Mussolini fašistid või antimonarhistlik Itaalia Sotsialistlik Partei. Ta valis fašistid.

Fašistlik valitsus Itaalias[muuda | muuda lähteteksti]

28. oktoobril 1922 valis Vittorio Emanuele III Mussolini Itaalia peaministriks, võimaldades Mussolinil ja Fašistlikul Parteil jätkata nende poliitilisi ambitsioone niikaua, kui nad toetavad monarhiat ja selle huve. Mussolini oli väga noor poliitiline juht (39-aastane) võrreldes teiste Itaalia peaministritega ja selleaegsete juhtidega maailmas. Mussolini pooldajad kutsusid teda hüüdnimega Il Duce ("Juht"), mitteametlik tiitel, mida kasutati üldiselt Mussolini seisundi kirjeldamiseks fašistlik ajastu kestel. Arenes isikukultus, mis kujutas teda rahvuse päästjana ja mis andis talle isiklikku populaarsust itaallaste seas niikaua, kui Itaalia seisis silmitsi jätkuvate sõjaliste kaotustega Teises maailmasõjas.

Pärast ametisse astumist moodustas Mussolini seadusliku koalitsiooni rahvuslaste, liberaalide ja populistidega. Siiski tuhmus fašistide heasoovlikkus parlamentaarse demokraatia suhtes kiiresti: Mussolini koalitsioon kehtestas valimisteks 1923. aasta Acerbo seaduse, mis andis kaks kolmandikku kohtadest parlamendis parteile või koalitsioonile, mis sai 25% häältest. Fašistlik partei kasutas vägivalda ja hirmutamist 25% künnise saavutamiseks 1924. aasta valimistel, ja sai juhtivaks poliitiliseks parteiks Itaalias.

Pärast valimisi mõrvati sotsialistlik saadik Giacomo Matteotti pärast üleskutset valimistulemused rikkumiste tõttu tühistada. Pärast mõrva lahkusid sotsialistid parlamendist, võimaldades Mussolinil kehtestada veel autoritaarseid seadusi. Aastal 1925 võttis Mussolini vastutuse fašistide vägivalla eest aastal 1924 ja lubas, et teisitimõtlejatega käitutakse karmilt. Enne kõnet purustasid mustsärklased opositsiooni ajalehetoimetused ja peksid mitut Mussolini vastast. Seda sündmust peetakse varjamatu fašistliku diktatuuri alguseks Itaalias, kuigi see võiks olla ka 1928. aasta, kui Fašistlik Partei kuulutati ametlikult ainsaks seaduslikuks parteiks riigis.

Järgneva nelja aasta jooksul kõrvaldas Mussolini peaaegu kogu kontrolli oma võimu üle. Aastal 1926 kehtestas ta seaduse, mille järgi oli ta vastutav vaid kuninga ees ja kuulutas end ainsaks isikuks, kes määrab parlamendi päevakorra. Kohalik autonoomia likvideeriti ja ametisse nimetatud linnapead (podestad) asendati omavalitsusjuhtide ja nõukogudega. Varsti pärast kõigi teiste parteide keelustamist aastal 1928 asendati parlamendivalimised rahvahääletustega, kus Suur Nõukogu koostas ühe kandidaatide nimekirja.

Mussolini valitsuse ülevõtmise tulemuseks oli diarhia loomine Itaalias, kus Mussolini valitses tohutu poliitilise võimuga kui tõhus Itaalia valitseja, samas jäi kuningas nimeliseks valitsejaks. Talle jäi siiski õigus peaminister tagandada, ehkki ainult Suure Nõukogu nõusolekul – vähemalt teoreetiliselt oli see ainus Mussolini võimu kontroll.

Kultuur ja ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast võimule tõusmist võttis fašistlik režiim Itaalias kursi üheparteilisele riigile ja fašismi integreerimisele kõigi elualadega. Totalitaristlik riik kuulutati ametlikult välja "fašismi doktriinis" aastal 1935. Totalitarismi mõistega võttis Mussolini ja fašistlik režiim päevakorda parandada Itaalia kultuuri ja ühiskonda antiik-Rooma, isikliku diktatuuri ja mõne Itaalia intellektuaali ja kunstniku futuristliku aspekti baasil.

Vastavalt fašismile põhines Itaalia kodakondsuse definitsioon militaristlikul alusel ja fašistliku "uue inimese" ideaalil, mille järgi võivad truud itaallased end vabastada individualismist ja autonoomiast ning näha end Itaalia riigi osana ja olema valmis end selle eest ohverdama. Vastavalt sellisele totalitaristlikule ühiskonnale võisid ainult fašistid määrata, kes on "tõelised itaallased" ning fašistliku partei liikmelisus ja truudus oli inimestele vajalik "täieliku kodakondsuse" saavutamiseks, samas need, kes ei vandunud fašismile truudust, olid avalikust elust pagendatud ega leidnud tööd. Fašistlik režiim püüdles ka välismaal elavate itaallasteni, et need toetaks fašistlikke eesmärke ja samastuks Itaaliaga, mitte asukohamaaga. Hoolimata jõupingutustest kujundada uut fašismi kultuuri, ei olnud fašistliku Itaalia jõupingutused uue kultuuri loomisel nii drastilised või edukad, kui teistel üheparteilistel riikidel nagu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit.

Fašistlikus Itaalias oli Mussolini ülistatud kui riigi kaitsja. Avalikkuses ja propagandas püüdis fašistlik režiim teha teda kõikjal Itaalia ühiskonnas olevaks. Enamus fašismi veetlusest Itaalias põhines isikukultusel Mussolini ja tema populaarsuse ümber. Mussolini kirglikku kõnekunsti ja isikukultust eksponeeriti hiiglaslikel rahvakogunemistel ja mustsärklaste paraadidel Roomas, mis andis inspiratsiooni Adolf Hitlerile ja Natsionaalsotsialistlikule Saksa Töölisparteile Saksamaal.

Fašistlik režiim tegi propagandat kroonikafilmides, raadios ja mõnes mängufilmis, kus teadlikult ülistati fašismi. Aastal 1926 võeti vastu seadus, mis nõudis, et kinodes tuleb enne kõiki mängufilme näidata propaganda kroonikafilme. Need kroonikafilmid olid Itaalia avalikkuse mõjutamisel palju efektiivsemad kui propagandafilmid või raadio, kuna vaid vähestel itaallastel oli sel ajal raadio. Fašistlik propaganda oli sel ajal laialt esindatud plakatitel ja riigi poolt toetatud kunstis. Kunst ja kirjandus fašistlikus Itaalias ei olnud rangelt kontrollitud, ja seda tsenseeriti vaid siis, kui see oli lausa riigi vastu.

Suhted katoliku kirikuga paranesid Mussolini režiimi ajal märgatavalt. Vaatamata varasemale vastuseisule kiriku suhtes tegi Mussolini pärast aastat 1922 liidu kirikumeelse Itaalia Rahvaparteiga (Partito Popolare Italiano). Mussolini pidas lepituse (conciliazione) osana paavstiga läbirääkimisi Vatikani territooriumile iseseisvuse andmise üle. Lateraani kokkulepetega parandas Itaalia ametlikke suhteid kirikuga. Läbirääkimised olid algul siiski pingelised: Vatikan ja fašistlik režiim esitasid teravaid argumente, mida selline leping peaks tähendama ja kuidas seda tuleks interpreteerida. Giovanni Montini (tulevane paavst Paulus VI), kes oli seotud katoliiklike poliitikutega Itaalias, kaheldes lepingu väärtuses Vatikani iseseisvuse kindlustamisel, ütles kord "Kui paavsti vabadust ei ole võimalik tagada vabade inimeste, ja eriti Itaalia inimeste tugeva usuga, siis ei saa seda teha ei territoorium ega leping".

Fašistlik režiim siiski jätkas püüdega lahendada Vatikani iseseisvuse probleem. Märtsis 1929 toimus rahvahääletus, kus itaallastel paluti hääletada valitsuse kavandatavat Vatikani iseseisvuse tunnustamist. Lepinguvastaseid hirmutati fašistliku režiimi poolt: Azione Cattolica partei juhendas Itaalia katoliiklasi hääletama fašistlike kandidaatide poolt, et kujutada neid kiriku positsioonilt; Mussolini väitis, et "ei" hääled olid nendelt "...vähestelt haiglastelt kirikuvastastelt, kes keeldusid tunnistamast Lateraani kokkuleppeid". Prantsuse ajalehes Le Monde kirjutas Guido Miglioni fašistliku režiimi hoiakust ja Lateraani kokkulepete loomusest: "Need kaks aastat on olnud tunnistajaks järkjärgulisele, kuid armutule režiimi nõudmiste esitamisele paavstile". Vaatamata vastuseisule läbirääkimiste loomusele kartsid paljud itaallased, et "ei" hääl võib põhjustada fašistlikke repressioone ja rünnakuid lepingu vastastele. Kui rahvahääletus lõppes, oli 8,63 miljonit itaallast või 90% registreeritud valijatest hääletanud. Sellest vaid 135 761 ütles "ei". Laterani kokkulepped allkirjastati ja Vatikani iseseisvust tunnustati. Vaatamata varasematele hädadele paranesid suhted kiriku ja režiimi ja veel enam Itaalia enda vahel märgatavalt. Lateraani kokkulepped on seniajani kehtivad.

Aastal 1933 oli Itaalial mitmeid tehnoloogilisi saavutusi. Fašistlik valitsus kulutas suuri rahasummasid tehnoloogilistele projektidele nagu uue Itaalia ookeanilaineri SS Rex ehitamine, mis aastal 1933 püstitas Atlandi ookeani ületamise rekordi nelja päevaga. Samuti rahastati vesilennuki Macchi M.C.72 arendamist, millest sai aastal 1933 maailma kiireim vesilennuk ja mis säilitas tiitli ka aastal 1934. Aastal 1933 tegi fašistlik valitsusliige Italo Balbo, kes oli ka aviaator, transatlantilise lennu Chicago maailmanäitusele, mida kutsuti "Century of Progress". Lend sümboliseeris fašistliku juhtimise jõudu ning tööstuslikku ja tehnoloogilist edu, mida riik fašistliku juhtimise all saavutas.

Mis puutub antisemitismi, siis fašistid jagunesid selle järgi, mida teha, eriti pärast Adolf Hitleri tõusu Saksamaal. Mitmed fašistid olid juudid ja Mussolini ise ei uskunud antisemitismi, kuid Hitleri rahustamiseks kasvas antisemitism fašistlikus parteis pidevalt. Aastal 1936 tegi Mussolini oma esimese kirjaliku avalduse juutide koha, väites, et antisemitism on alles tekkinud, kuna juudid on saanud riigi võimupositsioonidel liiga ülekaalukaks, ja väitis, et juudid olid "metsik" hõim, kes tahtis kristlased avalikust elust "täiesti eemaldada". Aastal 1937 kritiseeris fašist Paolo Orano sionistlikku liikumist kui osa Suurbritannia välispoliitikast, mis on loodud kaitsma Briti huve Palestiina alal arvestamata kristlaste ja moslemite kohalolekuga. Itaalia juutide kohta ütles Orano, et nad "ei peaks muretsema millegi muu kui oma religiooni üle" ja mitte hooplema, et on patriootilised itaallased. Aastal 1938 võttis Mussolini režiim Natsi-Saksamaa survel vastu antisemitismi poliitika, mis oli Itaalias ja fašistlikus parteis endaski väga ebapopulaarne. Seaduste tulemusel kaotas fašistlik režiim oma propagandajuhi Margherita Sarfatti, kes oli juut ja Mussolini armuke. Antisemiitliku poliitikaga oli rahul väike osa kõrgemaid fašiste nagu Roberto Farinacci, kes väitis, et juudid olid läbi intriigide võtnud kontrolli võtmepositsioonide üle rahanduses, äris ja koolides, ning ta märkis, et juudid pooldasid Etioopiat Itaalia sõjas sellega ja et juudid pooldasid vabariiklikku Hispaaniat Hispaania kodusõjas. Aastal 1938 sai Farinacci kultuuriministriks ja võttis vastu rassilisi õigusakte eesmärgiga ära hoida rassilist segunemist, mis sisaldas antisemitismi. Kuni vaherahuni liitlastega septembris 1943 oli Itaalia juudi kogukond kaitstud deporteerimise eest natsi-surmalaagritesse idas. Seoses vaherahuga võttis Hitler kontrolli Saksamaa okupeeritud territooriumil põhjas ja alustas jõupingutusi juudi kogukonna likvideerimiseks oma kontrolli all. Kohe pärast Itaalia sõttaastumist loodi arvukalt laagreid vaenulike välismaalaste ja režiimile ohtlike itaallaste vangistamiseks. Erinevalt brutaalsetest natsilaagritest lubati Itaalia laagrites perekondadel koos elada ja seal oli lai sotsiaalse heaolu ja kultuurilise aktiivsuse programm.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Fašistlik valitsus kehtestas Itaalias range hariduspoliitika eesmärgiga likvideerida kirjaoskamatus, mis oli Itaalias sel ajal tõsine probleem, ning parandada itaallaste riigitruudust. Et vähendada väljalangemist, muutis valitsus koolist lahkumise miinimumvanust 12 aastalt 14 aastani ja nõudis rangelt kohalkäimist. Fašistliku valitsuse esimene haridusminister aastatel 1922–1924, Giovanni Gentile soovitas, et hariduspoliitika peab keskenduma õpilaste fašismile suunamisele, ning harima noorust autoriteete austama ja neile kuuletuma. Aastal 1929 astus hariduspoliitika suure sammu õppekava ideoloogiaga täielikult läbiimmutamise suunas. Sel aastal võttis fašistlik valitsus kontrolli alla kõigi õpikute lubamise, kõik keskkoolide õpetajad pidid andma truudusvande fašismile ja lapsi õpetati, et nad oleksid sama truud fašismile, kui nad olid jumalale. Aastast 1933 pidid kõik ülikoolide õppejõud olema Rahvusliku Fašistliku Partei liikmed. 1930. ja 1940. aastatel keskendus Itaalia haridus Itaalia ajaloole, kujutades Itaaliat tsivilisatsiooni jõuna Rooma riigi ajastul, kujutades Itaalia rahvusluse taassündi ja võitlust Itaalia sõltumatuse ja ühtsuse eest Risorgimento ajal. 1930. aastate lõpul kopeeris fašistlik valitsus Natsi-Saksamaa haridussüsteemi kehakultuuri küsimuses ning võttis vastu päevakorra, mis nõudis, et itaallased saaksid füüsiliselt terveks.

Intellektuaalset annet Itaalias premeeriti ja edendati fašistliku valitsuse poolt Itaalia kuningliku akadeemia kaudu, mis loodi aastal 1926 Itaalia intellektuaalse tegevuse edendamiseks ja kooskõlastamiseks.

Sotsiaalhoolekanne[muuda | muuda lähteteksti]

Suur edu fašistliku Itaalia sotsiaalpoliitikas oli "riikliku meelelahutusprogrammi" (Opera Nazionale Dopolavoro ehk OND) loomine aastal 1925. OND oli riigi suurim meelelahutusorganisatsioon täiskasvanutele. Dopolavoro oli nii populaarne, et 1930. aastatel oli kõigis linnades Itaalias Dopolavoro seltsimaja ning Dopolavoro ülesandeks oli 11 000 spordiväljaku, üle 6400 raamatukogu, 800 kino, 1200 teatri ja üle 2000 orkestri loomine ja haldamine. Dopolavoro liikmelisus oli vabatahtlik, kuid omas suurt osalust oma mittepoliitilise olemuse tõttu. 1930. aastatel Achille Starace juhtimisel muutus OND peamiselt puhkeasutuseks, koondades sporti ja muid üritusi. Hinnanguliselt oli OND-sse aastal 1936 organiseerunud 80% palgatöölistest. Ligi 40% tööstustöölistest oli aastaks 1939 Dopolavorosse tööle võetud ning sporditegevus oli populaarne suure arvu tööliste hulgas. OND-l oli suurem liikmete arv kui ükskõik millisel muul fašistlikul massiorganisatsioonil Itaalias. Dopolavoro tohutu edu fašistlikus Itaalias oli peamiseks teguriks Natsi-Saksamaal Dopolavoro oma versiooni, "Tugevus Rõõmu Kaudu" (Kraft durch Freude ehk KdF) programmi loomisel, mis oli isegi palju edukam kui Dopolavoro.

Politseiriik[muuda | muuda lähteteksti]

Režiimi turvalisuseks propageeris Mussolini täielikku riigivõimu ja asutas aastal 1923 Milizia Volontaria per la Sicurezza Nazionale (Rahvusliku Julgeoleku Vabatahtlik Miilits), mis on nende vormiriietuse värvi järgi üldiselt tuntud kui mustsärklased. Enamus mustsärklastest olid Fasci di Combattimento liikmed. Salapolitseid kutsuti Antifašismi Järelevalve ja Karistamise Organisatsiooniks (Organizzazione di Vigilanza Repressione dell'Antifascismo ehk OVRA), see loodi aastal 1927. Arturo Bocchini juhtimisel surus see maha režiimi ja Mussolini (Mussolini elule oli tema valitsemise algusaastatel mitu peaaegu õnnestunud atentaati) vastaseid. See jõud oli efektiivne, kuid erinevalt SS-ist Natsi-Saksamaal või NKVD-st Nõukogude Liidus põhjustas OVRA palju vähem poliitiliste vastaste surmajuhtumeid. Siiski olid fašistide repressioonimeetodid julmad, sealhulgas sunniti fašismivastaseid kastoorõli neelama, mis põhjustas ägedat kõhulahtisust ja dehüdratsiooni, või jäeti ohvrid piinarikkasse ja füüsiliselt kurnatud olekusse, mis mõnikord põhjustas surma.

Organiseeritud kuritegevuse, eiti maffia vastu võitlemisel Sitsiilias ja mujal Lõuna-Itaalias, andsid fašistid aastal 1925 erivolitused Cesare Morile, Palermo prefektile. Need volitused andsid talle võime süüdistada maffiat, sundides paljud mafioosod välismaale põgenema (paljud läksid Ameerika Ühendriikidesse) või riskima vangistusega. Mori siiski vallandati, kui ta hakkas uurima maffia sidemeid fašistliku režiimiga. Ta eemaldati oma ametikohalt aastal 1929, ning fašistlik režiim kuulutas, et maffia oht on kõrvaldatud. Mori tegevus nõrgendas maffiat, kuid ei hävitanud seda. Aastatel 1929–1943 loobus fašistlik režiim täielikult oma varasemast agressiivsest tegevusest maffia vastu ja mafioosod jäid suhteliselt puutumata.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Mussolini ja fašistlik partei lubasid itaallastele uut majanduslikku süsteemi korporatismi. Korporatism oli sotsialismi edasiarendus uueks majandussüsteemiks, kus tootmisvahendid jäid algselt avaliku sektori kätte, kuid neid suunas ja kontrollis riik.

Aastal 1935 avaldati "Fašismi doktriin" Mussolini nime all, kuigi tõenäoliselt kirjutas selle Giovanni Gentile. See kirjeldab riigi rolli korporatiivses majanduses. Selleks ajaks oli fašism pöördunud rohkem turu toetamise suunas olles domineerivam riigi sekkumise suhtes.

Fašistid väitsid, et see süsteem on samaaegselt nii egalitaarne kui ka traditsiooniline. Korporatiivne majanduspoliitika vääratas kiiresti: vasaktiiva fašistid olid töösturite ja maaomanike vastu, kes toetasid parteid, kuna see lubas kaitsta Itaaliat kommunismi ja sotsialismi eest. Selle tulemusel hakkas korporatiivne poliitika tööstuses domineerima. Läbi kogu Mussolini ajastu majanduslik seadusandlus enamasti soodustas tööstuse ja põllumajanduse klasside rikastumist lubades erastamist, rendiseaduste liberaliseerimist ja mittefašistlike ametiühingute laialisaatmist. Kuigi fašistlikud ametiühingud ei kaitsnud töötajaid kõigi majanduslike tagajärgede eest, vastutasid nad sotsiaalkindlustushüvitiste käitlemise eest, lahkumistoetuste nõuete eest ja pidasid mõnikord läbirääkimisi lepingute üle töötajate kaitseks.

Pärast suurt depressiooni, mis tabas maailma majandust aastal 1929, järgis fašistlik režiim teisi riike kaitsetollide kehtestamisega ning püüdis seada majanduse suundi. 1930. aastatel suurendas valitsus nisu tootmist ning tegi Itaalia nisu suhtes isemajandavaks, lõpetades nisu impordi Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest. Kuid põllumajandusliku maa üleminek nisu kasvatamisele vähendas juur- ja puuviljade tootmist. Vaatamata nisu tootmise paranemisele ei paranenud talupoegade endi olukord. 0,5% Itaalia rahvastikust (rikkad) omas 42% kogu põllumajanduslikust maast Itaalias, ning talupoegade sissetulek ei kasvanud, kuna maksud tõusid. Depressioon põhjustas töötute hulga kasvu 300 000 kuni 1 miljonini aastal 1933. See põhjustas ka 10% reaaltulu languse ja ekspordi vähenemise. Itaalial läks depressiooni ajal paremini kui enamikul lääneriikidel: tema hoolekandeteenused vähendasid depressiooni mõju. Tema tööstuskasv aastatel 1913–1938 oli isegi suurem kui Saksamaal samal ajal. Ainult Suurbritannial ja Skandinaavia riikidel oli suurem tööstuskasv samal ajal.

Itaalia koloniaalekspansioon Etioopiasse aastal 1936 avaldas negatiivset mõju Itaalia majandusele. Itaalia Ida-Aafrika koloonia eelarve 1936.–37. eelarveaastal nõudis Itaalialt 19,136 miljardit liiri kolooniale vajaliku infrastruktuuri loomiseks. Sel ajal oli kogu Itaalia aastatulu vaid 18,581 miljardit liiri.

Naised[muuda | muuda lähteteksti]

Fašistid pöörasid erilist tähelepanu naiste rollile, alates kõrgseltskonna naistest kuni töölisnaiste ja talunaisteni välja. Fašistlikud juhid püüdsid "päästa" naisi emantsipatsiooni kogemisest isegi kui nad reklaamisid "uue Itaalia naise" (nuova italiana) tulemist. Poliitika näitas sügavat konflikti modernsuse ja traditsioonilise patriarhaalse autoritaarsuse vahel, kui katoliiklikud, fašistlikud ja ärilised käitumismudelid võistlesid naiste arusaamade kujundamises oma rollist ja ühiskonnast üldiselt. Fašistid tähistasid vägivaldset "virilistlikku" poliitikat ja liialdasid matšolikkusega, samas maksustati ka tsölibaadis mehi laste heaolu programmide tarvis. Itaalia sissetung Etioopiasse aastal 1935 ja sellele järgnenud Rahvasteliidu sanktsioonid kujundasid naistele omistatavad ülesanded fašistlikus parteis. Impeerium ja naiste panus sellesse sai fašistliku propaganda peateemaks. Partei naised mobiliseeriti impeeriumi jaoks nii tootjate kui ka tarbijatena, andes neile uue tähenduse riigis. Fašistlike naiste grupid laiendasid oma rolle sellistele uutele ülesannetele, nagu jooksvad kursused selle kohta, kuidas võidelda olmejäätmetega. Noored Itaalia naised valmistati ette rolliks Itaalia "koht päikese all" läbi erikursuste, mis loodi nende treenimiseks tulevasteks koloniaalnaisteks.

Valitsus püüdis saavutada "seedimise suveräänsust" ehk täielikku iseseisvust toiduvarude suhtes. See uus poliitika oli väga vastuoluline inimeste seas, kes pöörasid tõsist tähelepanu oma toidule. Sihiks seati impordi vähendamine, Itaalia põllumajanduse toetamine ja karmi dieedi julgustamine, mis põhines leival, polental, pastal, värsketel toodetel ja veinil. Fašistlike naiste grupid treenisid naisi "sõltumatus kokanduses" töötama ilma aineteta, mida enam ei imporditud. Toiduainete hinnad kerkisid 1930. aastatel ning piimatoodete ja lihatoodete tarbimine vähenes, ning üha rohkem läks mustale turule. Poliitika demonstreeris, et fašistid nägid toitu – ja inimeste käitumist üldiselt – kui strateegilist ressurssi, mida sai manipuleerida olenemata traditsioonidest ja maitsetest.

Fašistlik välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Benito Mussolini ja fašistlik partei lubasid tuua Itaalia tagasi Euroopa suurriigiks, tehes sellest "uue Rooma impeeriumi". Mussolini lubas, et Itaalia saab võimu Vahemere üle. Propagandas kasutasid fašistid Vahemere kirjeldamiseks antiik-Rooma "Mare Nostrumit" (ladina keeles "meie meri"). Fašistlik režiim suurendas rahastamist ja tähelepanu sõjalistele projektidele ning koostas plaane Itaalia koloniaalimpeeriumi loomiseks Aafrikas ning nõudis tagasi juhtpositsioone Vahemerel ja Aadria merel. Fašistid kavandasid sõdu Dalmaatsia, Albaania ja Kreeka vallutamiseks.

Liibüa[muuda | muuda lähteteksti]

Koloniaaljõupingutused Aafrikas algasid 1920. aastatel, kui Itaalia Põhja-Aafrikat (Africa Settentrionale Italiana ehk ASI) vaevas kodusõda, sest araabia rahvastik keeldus Itaalia koloniaalvõimust. Mussolini saatis marssal Rodolfo Graziani juhtima karistusoperatsiooni Araabia rahvuslaste vastu. Araabia vastupanuliikumist juhtis Omar Al-Mukhtar. Pärast kahtlase väärtusega vaherahu 3. jaanuaril 1928 kasvatas fašistlik poliitika Liibüas brutaalsust. Vahemerest Al-Jaghbub oaasini ehitati okastraataed vastupanuliikumisele tähtsate varustusteede läbilõikamiseks. Kohe pärast seda alustas koloniaaladministratsioon üleüldist Jebel Akhdari inimeste küüditamist mässajatele kohalike elanike toetuse takistamiseks. Rohkem kui 100 000 inimese sunnitud ränne lõppes Suluq ja Al-'Aghela koonduslaagrites, kus kümned tuhanded viletsates tingimustes hukkusid. Arvatakse, et surnud liibüalaste arv – hukkunud kas võitluses või nälja ja haiguste tõttu – oli vähemalt 80 000 ja kuni pooled olid Kürenaika inimesed. Pärast Al-Mukhtari kinnipüüdmist 15. septembril 1931 ja tema hukkamist Benghazis vastupanu hääbus. Piiratud vastupanu Itaalia okupatsioonile tihenes Kürenaika emiiri šeik Idrisi ümber.

Suurbritannia valitsusega toimusid läbirääkimised Liibüa koloonia piiride täpsustamiseks. Esimesed läbirääkimised algasid aastal 1925 piiri määramiseks Liibüa ja brittide valduses oleva Egiptuse vahel. Läbirääkimiste tulemusel sai Itaalia varem määratlemata territooriumi. Aastal 1934 küsis Itaalia valitsus jälle territooriume Liibüale, seekord brittide valduses olevalt Sudaanilt. Suurbritannia võimaldas Itaalial saada mõned territooriumid Sudaanilt Liibüaga liitmiseks. See sai võimalikuks suhteliselt heade Itaalia ja Suurbritannia vaheliste suhete tõttu enne 1935. aastat.

Etioopia[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1935 uskus Mussolini, et on saabunud aeg, et Itaalia tungiks Etioopiasse (ka Abessiinia) selle koloniseerimiseks. Selle tulemusel puhkes Teine Itaalia-Etioopia sõda. Itaalia tungis Etioopiasse Itaalia kolooniatest Eritreast ja Itaalia Somaalimaalt. Itaalia kasutas sõja ajal etiooplaste vastu metsikusi, sealhulgas õhujõudude kasutamine mürkgaasi puistamiseks kaitsvatele Etioopia sõduritele. Etioopia alistus aastal 1936, lõpetades Itaalia kättemaksu ebaõnnestunud koloniaalvallutuse eest 1880. aastatel. Kuningas Vittorio Emanuele III kuulutati varsti pärast seda Abessiinia keisriks. Rahvusvaheliselt sattus Itaalia sõjakuse tõttu Rahvasteliidus isolatsiooni. Prantsusmaa ja Suurbritannia loobusid kiiresti usaldusest Mussolini vastu. Ainus riik, kes toetas Itaalia agressiooni, oli Natsi-Saksamaa. Pärast hukkamõistu Rahvasteliidu poolt kuulutas Fašismi Suur Nõukogu Itaalia otsusest lahkuda 11. detsembril 1937 Rahvasteliidust ja Mussolini nimetas Rahvasteliitu kõigest "kõikuvaks templiks".

Pärast Natsi-Saksamaa poolset survet Itaaliale rassismi edendamiseks liikus fašistlik režiim oma varasemast kolonialismi edendamisest, mis põhines Itaalia kultuuri levitamisel, otsesele rassistlikule kolonialismile. Fašistlik režiim kuulutas, et see hakkab kolooniates edendama massilist Itaalia asustust, mis tähendas fašistliku režiimi mõistes "luua Aafrika mandri südames võimas ja ühtne valgete tuumik, küllalt tugev, et juhtida neid rahvaid meie majanduslikul orbiidil ning meie Rooma ja fašistlikus tsivilisatsioonis". Fašistlik valitsemine Itaalia kolooniates erines regiooniti. Valitsemine Itaalia Ida-Aafrikas (Africa Orientale Italiana ehk AOI), koloonias, mis sisaldas Etioopiat, Eritread ja Itaalia Somaalimaad, oli põlisrahvastele karm, kuna fašistlik poliitika püüdis põliskultuuri hävitada. Veebruaris 1937 käskis Rodolfo Graziani Itaalia sõduritel rüüstata põlisrahva asustuse Addis Abebas, mis tähendas sadade etiooplaste tapmist ja nende elamute maani maha põletamist. Pärast Etioopia okupeerimist kehtestas fašistlik režiim rassieralduse, et vähendada Itaalia kolooniates segaverelisi järglasi, kes väidetavalt "saastavad" Itaalia rassi. Perekonna- ja seksuaalsuhted itaallaste ja aafriklaste vahel kolooniates tehti kriminaalkuritegudeks, kui fašistlik režiim kehtestas 19. aprillist 1937 dekreetseaduse nr 880, mis andis ühe- kuni viieaastase vabadusekaotuse karistuseks itaallastele, kes püüdlesid sellisesse suhtesse. Seadus ei andnud karistusi põlisaafriklastele, kuna fašistlik valitsus väitis, et ainult need itaallased olid süüdi oma rassi häbistamises. Vaatamata rassistlikule keelekasutusele, mida kasutati propagandas, nõustus fašistlik režiim põlisaafriklaste värbamisega, kes tahtsid ühineda Itaalia koloniaalvägedega, ja seda kasutati propagandas.

Itaalia Liibüas Mussolini alahindas rassistliku poliitikat, kui püüdis saavutada Araabia liidrite usaldust siin. Detsembrist 1934 oli liibüalastele tagatud isiklik vabadus, kodu ja vara puutumatus, õigus liituda sõjalise või tsiviiladministratsiooniga ja õigus vabalt jätkata karjääri või tööd. Kuulsal reisil Liibüasse aastal 1937 loodi propagandasündmus, kui 18. märtsil poseeris Mussolini koos araabia aukandjatega, kes andsid talle "islami aumõõga" (mis oli tegelikult tehtud Firenzes), mis pidi sümboliseerima Mussolinit kui muslimitest araabia rahva kaitsjat siin. 1939. aastal võeti vastu seadused, mis võimaldasid muslimitel astuda fašistlikku parteisse ja eriti selle muslimiharusse Associazione Musulmana del Littorio ja 1939. aasta reformid võimaldasid luua Liibüa sõjaväeüksusi Itaalia armee koosseisus.

Korfu, Albaania, Jugoslaavia[muuda | muuda lähteteksti]

Fašistlik režiim tegeles sekkuva välispoliitikaga ka Euroopas. 1923. aastal vallutasid Itaalia sõdurid Kreeka saare Korfu osana fašistide plaanist hõivata lõpuks Kreeka. Korfu anti hiljem Kreekale tagasi ning sõda Kreeka ja Itaalia vahel ei puhkenud.

Aastal 1925 sundis Itaalia Albaania kuningriiki olema de facto protektoraat, mis aitas Itaalial seista Kreeka suveräänsuse vastu. Korfu oli Itaalia imperialismile ja rahvuslusele tähtis kuulumise tõttu endisele Veneetsia vabariigile, mis jättis maha tähtsaid Itaalia kultuurilisi monumente ja mõju, kuigi kreeka rahvastik siin, eriti noorsugu, protestis kõvasti Itaalia okupatsiooni vastu. Suhted Prantsusmaaga olid segased, fašistlikul režiimil oli jätkuvalt kavas kuulutada lõpuks sõda Prantsusmaale, et tagasi saada itaallastega asustatud alad Prantsusmaal, kuid Hitleri tõusuga olid fašistid kohe mures Austria iseseisvuse pärast ja võimaliku Saksamaa-ohu pärast Itaaliale, kui see nõuab sakslastega asustatud alasid Tiroolis. Saksa ekspansionismi kartuses ühines Itaalia Stresa konverentsil Prantsusmaa ja Suurbritanniaga Saksamaa vastu, see toimus aastatel 1935–1936.

Pikemalt artiklis Albaania kuningriik, Albaania kuningriik (1939–1943)

Fašistlik režiim hoidis külmi suhteid Jugoslaaviaga, kuna soovis juba ammu Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi lagunemist, et territoriaalselt laieneda ja suurendada Itaalia võimu. Itaalia jätkas spioneerimist Jugoslaavias, kuna Jugoslaavia ametivõimud avastasid mitmel korral Itaalia saatkonnas Jugoslaavias spioonivõrgu, nagu näiteks 1930. aastal. 1929. aastal andis fašistlik valitsus nõusoleku Horvaatia marurahvuslasele Ante Pavelićile tulla Jugoslaaviast poliitilisse pagulusse Itaaliasse. Fašistid andsid Pavelićile rahalist abi ja väljaõppe võimalusi vastloodud fašistliku miilitsa ja terrorirühmituse Ustaša arendamiseks ja treenimiseks. Sellest organisatsioonist sai hiljem Iseseisva Horvaatia Riigi juhtiv jõud, ja see mõrvas Teise maailmasõja ajal sadu tuhandeid serblasi, juute ja teisi vähemusi.

Hispaania kodusõda[muuda | muuda lähteteksti]

1936. aastal Hispaanias tegi fašistlik režiim oma kõige tähtsama sõjaeelse sõjalise interventsiooni. Hispaania vabariik oli Hispaania kodusõjas jagatud kirikuvastaste sotsialistlike vabariiklaste ja kirikutoetajate monarhistlike rahvuslaste vahel, keda juhtis Francisco Franco oma fašistliku Falange liikumisega. Itaalia saatis Hispaania rahvuslaste abistamiseks lennukeid, relvi ja kokku üle 60 000 sõduri. Sõda aitas treenida Itaalia sõjaväge sõjaks ja parandas suhteid katoliku kirikuga. See oli edu, mis tagas Itaalia laevastikule juurdepääsu Vahemere ja Atlandi ookeani ühendusteedele ning võimaldas jätkata Mare Nostrumi poliitikat ilma Hispaania-poolse vastuseisu hirmuta. Teine suur välistoetaja Hispaania kodusõjas oli Natsi-Saksamaa. See oli esimene kord pärast Austria-Preisi sõda, kui Itaalia ja Saksamaa väed koos võitlesid. 1930. aastatel ehitas Itaalia palju suuri lahingulaevu ja teisi sõjalaevu, et kindlustada Vahemeri Itaalia kontrolli alla.

Albaania[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast seda, kui Saksamaa annekteeris Tšehhoslovakkia, otsustas Mussolini vallutada Albaania, et vältida teljeriikide hulgas teisejärguliseks jäämist. 25. märtsil 1939 esitas Mussolini Albaaniale ultimaatumi, nõudes selle alistumist. Albaania keeldus, 7. aprillil 1939 tungis Itaalia Albaaniasse. Pärast lühikest kampaaniat Albaania okupeeriti ja selle parlament kroonis Vittorio Emanuele III Albaania kuningaks. Albaania annekteerimise ajalooline põhjendus seisnes Rooma riigi iidses ajaloos, kus Albaania ala oli roomlaste varajane vallutus, isegi enne Põhja-Itaaliat. Kuid ilmselt annekteerimise ajaks oli albaanlaste hulgas vähe seoseid Itaaliaga. Tegelikult oli Albaania annekteerimine kaugel sõjalisest vallutusest, kuna maa oli alates 1920. aastatest de facto Itaalia protektoraat ja enamikku selle armeest juhtisid Itaaliast saadetud itaallastest ohvitserid. Kuningas Vittorio Emanuele III ei kiitnud okupatsiooni heaks, kuna kartis Itaalia isolatsiooni veel enamgi, kui sõjas Etioopia vastu.

Pikemalt artiklis Albaania kuningriik, Albaania kuningriik (1939–1943)

Suhted Saksamaaga Hitleri ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP) sai Saksamaal 1933. aastal võimule, näitasid Mussolini ja fašistlik režiim Hitleri režiimile avalikult poolehoidu, Mussolini ütles "Hitleri võit on meie võit". Fašistlik režiim rääkis ka liidu loomisest uue režiimiga Saksamaal. Eraviisiliselt näitasid Mussolini ja Itaalia fašistid natsivalitsuse suhtes vaatamata ideoloogilistele sarnasustele hukkamõistu ja Mussolini oli Hitleri suhtes halvakspanev. Fašistid umbusaldasid Hitleri pangermanismi ideid, mida nad pidasid ohuks Itaalia territooriumitele, mis varem olid olnud osa Austria keisririigist. Kuigi teised natsid taunisid Mussolinit ja fašistlikku Itaaliat, oli Hitler võlutud Mussolini oraatorivõimetest ja isiksusest, ja kasutas enamikku fašistide sümboleid natsiparteis, nagu roomlaste väljasirutatud käega tervitus, dramaatiline kõnekunst, vormiriietuses paramilitaarsete üksuste kasutamine poliitiliseks vägivallaks ja rahvakogunemiste kasutamine liikumise võimsuse demonstreerimiseks. 1922. aastal püüdis Hitler küsida Mussolinilt juhiseid, kuidas organiseerida Marsi Rooma oma versioon, mis oleks olnud "Marss Berliini" (ja millest tuli ebaõnnestunud õllesaali putš aastal 1923). Mussolini ei vastanud Hitleri päringutele, kuna ei tundnud piisavat huvi Hitleri liikumise suhtes ja pidas Hitlerit veidi hulluks. Mussolini üritas lugeda "Mein Kampfi", et teada, mida Hitleri Natsionaalsotsialistlik liikumine endast kujutas, kuid oli kohe pettunud, öeldes, et "Mein Kampf" oli "igav teos, mida ma ei suutnud kunagi lugeda" ja märkis, et Hitleri uskumused olid "veidi rohkem, kui tavalised klišeed". Kuigi Mussolini, nagu Hitlergi, uskus valgete kultuurilist ja moraalset üleolekut värviliste suhtes, oli ta vastu Hitleri antisemiitlikele uskumustele. Arvukalt fašiste olid juudid, sealhulgas Mussolini armuke Margherita Sarfatti, fašistliku kunsti ja propaganda juht, ja itaallaste seas oli antisemitismile vähe toetust.

Hitler ja natsid jätkasid püüdeid meelitada Mussolini nende poolele, ja lõpuks Mussolini andiski natsiparteile rahalist abi ja võimaldas Itaalias natside paramilitaarsete üksuste treenimist usus, et vaatamata erinevustele võiks fašistlik režiim Saksamaal olla Itaaliale kasulik. Kahtlus natside suhtes süvenes pärast 1933. aastat, Mussolini soovis tagada, et Natsi-Saksamaa ei muutuks domineerivaks fašistlikuks riigiks Euroopas. Selleks oli Mussolini vastu Saksamaa jõupingutustele annekteerida Austria pärast fašistliku Austria presidendi Engelbert Dollfussi mõrva 1934. aastal, ja lubas Austriale sõjalist abi, kui Saksamaa peaks sekkuma. See lubadus aitas päästa Austriat annekteerimisest 1934. aastal.

Avalikud esinemised ja propaganda kujutasid pidevalt Mussolini ja Hitleri lähedust ning Itaalia fašismi ja Saksamaa natsionaalsotsialismi sarnasust. Kuigi mõlemad ideoloogiad olid oluliselt sarnased, olid mõlemad fraktsioonid teineteise suhtes kahtlustavad ja mõlemad juhid võistlesid mõju pärast maailmas. Hitler ja Mussolini kohtusid esimest korda juunis 1934, kui Austria iseseisvus oli kriisis. Eraviisiliselt, pärast 1934. aasta visiiti, ütles Mussolini, et Hitler oli just nagu "väike rumal ahv".

Kuna Mussolini oli lubanud Austria kaitseks välja astunud, andis Hitler Itaalia-Etioopia sõja alguses abi Etioopiale, mis pikendas sõda ja nõrgendas Itaalia armeed. Seepeale oli Mussolini sunnitud järele andma: 6. jaanuaril 1936 teatas ta Ulrich von Hasselile, Saksamaa suursaadikule Itaalias, et ei ole vastu iseseisva Austria Saksamaa satelliitriigiks saamisele, ei oma vastuväiteid Reinimaa remilitariseerimisele ja ei austa Locarno konverentsi otsust, kui Saksamaa peaks seda rikkuma. Pärast Itaalia sattumist isolatsiooni aastal 1936 oli valitsusel vähe muid valikuvõimalusi, kui töötada koos Saksamaaga stabiilse positsiooni taastamiseks rahvusvahelistes suhetes ja vastumeelselt loobuda toetusest Austria iseseisvusele Saksamaast. 28. oktoobril 1937 kuulutas Mussolini Itaalia toetust Saksamaale kolooniate tagasisaamiseks, mis see kaotas pärast Esimest maailmasõda.

Ilma olulise vastuseisuta Itaalia poolt teostas Hitler aastal 1938 anšlussi, Austria annekteerimise. Saksamaa nõudis hiljem Sudeedimaad, enamasti sakslastega asustatud Tšehhoslovakkia provintsi. Mussolini tundis, et tal pole muud valikut, kui aidata Saksamaad mitte isolatsiooni sattumast. Seoses Austria annekteerimisega Saksamaa poolt aastal 1938 hakkas fašistlik režiim muretsema etniliste sakslaste enamuse pärast Lõuna-Tiroolis, ja kas nad tahavad ühineda Suursaksamaaga. Tegelikult ei huvitanud Lõuna-Tirool Hitlerit, juba Mein Kampfis mainis ta, et tema arvamuse kohaselt olid sakslased Lõuna-Troolis (koos Trentinoga) "väike ja tähtsusetu vähemus" ja tunnustas Lõuna-Tirooli Itaalia osana. Fašistid olid ka mures, et kas Itaalia peaks järgima natside antisemiitlikku poliitikat, et saada poolehoidu nendelt natsidelt, kel olid Itaalia kui liitlase suhtes segased tunded. 1938. aastal survestas Mussolini fašistlikke kaasliikmeid toetama antisemiitliku poliitika jõustamist, kuid seda ei võetud hästi vastu, kuna arvukalt fašiste olid juudid ja antisemitism ei olnud Itaalias aktiivne poliitiline mõiste. Siiski surus Mussolini antisemiitlikud seadused läbi, kuigi isegi tema väimees ja prominentne fašist krahv Galeazzo Ciano isiklikult mõistis sellised seadused hukka. Äärmiselt ebapopulaarsete antisemiitlike seaduste jõustamiseks nõudsid Mussolini ja fašistlik valitsus omakorda Hitlerilt ja natsidelt kontsessiooni. Aastal 1939 nõudsid fašistid Hitlerilt, et tema valitsus nõustuks lahkelt Itaalia valitsuse plaaniga, et kõik sakslased Lõuna-Tiroolis kas lahkuvad Itaaliast või on sunnitud nõustuma italiseerimisega. Hitler nõustus ja seega oli oht Itaaliale Lõuna-Tirooli sakslastelt neutraliseeritud.

Kui sõda 1939. aastal lähenes, kiirendas fašistlik režiim agressiivset pressikampaaniat Prantsusmaa vastu, väites, et Itaalia rahvas Prantsusmaal kannatab. Liidule oli oluline, et mõlemad režiimid esitasid Prantsusmaale nõudeid, Saksamaa nõudis sakslastega asustatud Elsass-Lotringi ja Itaalia nõudis itaalia ja prantsuse segaasustusega Nizzat ja Korsikat. Mais 1939 loodi ametlik liit. Liitu teati kui Teraspakti, mis kohustas Itaaliat võitlema Saksamaa kõrval, kui puhkeb sõda Saksamaa vastu. Mussolini tundis kohustust sõlmida liit vaatamata murele, et Itaalia ei suudaks lähitulevikus sõda pidada. See kohustus kasvas välja tema lubadusest itaallastele, et ta saab neile impeeriumi ehitada ja tema isiklikust soovist mitte lubada Hitleril saada domineerivaks liidriks Euroopas. Mussolini tõrjuti kõrvale Molotovi-Ribbentropi paktiga, kus Saksamaa ja Nõukogude Liit nõustusid Poola jagamisega Saksa ja Nõukogude tsoonideks eelseisvas invasioonis. Fašistlik valitsus nägi selles Kominterni-vastase pakti reetmist, kuid ametlikult otsustas vaikida.

Itaalia Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Itaalia Teises maailmasõjas, Teine maailmasõda

Kui Saksa väed 1. septembril 1939 Poolasse tungis, alustades Teist maailmasõda, kuulutas Mussolini 24. septembril 1939 avalikult, et Itaalia võib astuda sõtta või jääda neutraalseks, mis tähendab riigile rahvusliku väärikuse kaotust. Siiski, vaatamata oma agressiivsele poosile, hoidis Mussolini Itaaliat mitu kuud sõjast eemal. Mussolini ütles oma väimehele, krahv Cianole, et ta oli isiklikult kade Hitleri edu üle ja lootis, et Hitlerit aeglustab liitlaste vasturünnak. Mussolini läks Saksamaa edu vähendamiseks Euroopas nii kaugele, et andis Belgiale ja Hollandile teada ähvardavast Saksamaa sissetungist, millest Saksamaa oli Itaaliat informeerinud.

Koostatud sõjaplaanides otsustasid Mussolini ja fašistlik režiim, et Itaalia eesmärgiks on lisada oma koloniaalimpeeriumile suuri osasid Aafrikast ja Lähis-Idast. Kõhklevaks jäid kuningas Vittorio Emanuele III ja armeejuht Pietro Badoglio, viimane hoiatas Mussolinit, et Itaalial on pika sõja pidamiseks liiga vähe tanke, soomukeid ja lennukeid ja rääkis Mussolinile: "See on enesetapp" Itaalia jaoks võtta osa konfliktist Euroopas. Mussolini ja fašistlik režiim võtsid nõuks oodata, kuni Saksamaa tungib Prantsusmaale, et siis kaasa lüüa.

Sõda Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Prantsusmaa oli Saksamaa välksõjas kokku kukkunud, kuulutas Itaalia Prantsusmaale ja Suurbritanniale 10. juunil 1940 sõja, täites Teraspakti kohustused. Itaalia lootis Prantsusmaalt kiiresti vallutada Savoia, Nizza, Korsika ning Aafrika-kolooniad Tuneesia ja Alžeeria, kuid see lõpetati kiiresti, kui Saksamaa sõlmis vaherahu Prantsusmaa väejuhi Philippe Petainiga, kes rajas Vichy Prantsusmaa, mis säilitas kontrolli Savoia, Nizza, Korsika, Tuneesia ja Alžeeria üle. Selline Saksamaa otsus vihastas fašistlikku režiimi.

Sõda Vahemerel[muuda | muuda lähteteksti]

Üks Itaalia tugevusi, mis pani liitlased muretsema, oli Itaalia kuninglik laevastik Regia Marina, selle aja suuruselt neljas laevastik maailmas. Aastal 1940 korraldas Suurbritannia kuninglik laevastik Royal Navy üllatusõhurünnaku Itaalia laevastikule Tarantos, mis halvas Itaalia suured sõjalaevad. Kuigi Itaalia laevastik ei kandnud tõsiseid kahjustusi nagu kardeti, hoidis see olulisi Briti Rahvaste Ühenduse merejõude Vahemerel. See laevastik pidi võitlema Itaalia laevastikuga, et hoida ära Briti Rahvaste Ühenduse jõudude Egiptuses ja Lähis-Idas äralõikamine Suurbritanniast. Aastal 1941 suutsid Itaalia-kontrollitaval Kastelorizo saarel Türgi ranniku lähedal Itaalia väed tagasi tõrjuda Briti ja Austraalia vägede katse operatsiooni Abstention käigus saar vallutada. Detsembris 1941 leidis aset Itaalia vägede varjatud rünnak Aleksandrias, Egiptuses, kus Itaalia sukeldujad panid lõhkeainet Briti sõjalaevadele, põhjustades kahe Briti lahingulaeva uppumise. Aastal 1942 tekitas Itaalia laevastik tõsist kahju Briti konvoilaevastikule, mis püüdis jõuda Maltale operatsiooni Harpoon käigus, uputades mitu Briti laeva. Aja jooksul põhjustasid liitlaste laevastikud Itaalia laevastikule tõsist kahju, hävitades Itaalia ühe eelise Saksamaa jaoks.

Kreeka-Itaalia sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Jätkuvad märgid Itaalia teisejärgulisest olemusest Saksamaale tekkisid Kreeka-Itaalia sõja ajal (28. oktoobrist 1940 kuni 6. aprillini 1941), mis oli kehvalt relvastatud Itaalia armeele hävitav. Mussolini kavatses sõjaga Kreeka vastu Saksamaale tõestada, et Itaalia ei ole väike jõud liidus, vaid võimekas impeerium, mis suudab hoida oma kaalu. Mussolini uhkustas oma valitsuse ees, et ta võiks isegi itaallusest lahti öelda, kui keegi leiab, et kreeklaste võitmine on raske. 28. oktoobril algas sõjategevus, Itaalia vägede koosseisu kuulus 565 000 meest, millele Kreekal oli vastu panna 300 000 sõdurit. Kreekasse tungimise päevadel surus Kreeka armee Itaalia armee tagasi Albaaniasse ja pani Itaalia alandavasse kaitsesse. Hitler ja Saksamaa valitsus olid Itaalia ebaõnnestunud kampaanias pettunud, kuid samuti oli Mussolini.

Pikemalt artiklis Kreeka-Itaalia sõda

Balkani kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

Kreekalt valduste tagasisaamiseks alustas Saksamaa Itaalia kõrval vastumeelselt Balkani kampaaniat, mille tulemusel hävitati aastal 1941 ka Jugoslaavia Kuningriik ning Dalmaatsia anti Itaaliale. Mussolini ja Hitler hüvitasid Horvaatia rahvuslastele, kinnitades Iseseisva Horvaatia Riigi loomise marurahvuslaste Ustaša juhtimisel. Et saada Itaalia toetust, nõustus Ustaša loovutama Dalmaatsia peamise keskosa, samuti mitmed Aadria mere saared Itaaliale, kuna Dalmaatsias elas olulisel arvul itaallasi. Aadria mere saarte loovutamine Horvaatia poolt oli nende valitsusele väike kaotus, kuna vahetuskaubana lubati Horvaatial annekteerida kogu tänapäeva Bosnia ja Hertsegoviina ja taga kiusata sealset serbia elanikkonda, et teha ruumi tulevasele horvaatia elanikkonnale seal. Horvaatia oli ametlikult kuningriik ja Itaalia protektoraat, mida valitses Itaalia Savoia dünastia liige Tomislav II, kes siiski kunagi isiklikult jalga Horvaatia pinnale ei tõstnud, ning valitsust juhtis Ustaša liider Ante Pavelić. Itaalia hoidis siiski sõjalist kontrolli piki kogu Horvaatia rannikut, mis koos Itaalia kontrolliga Albaanias ja Montenegros andis Itaaliale täieliku kontrolli Aadria mere üle, täites seega fašistide poliitika Mare Nostrum võtmeosa. Ustaša liikumine osutus Itaaliale ja Saksamaale väärtuslikuks, kui vahend võitluseks tšetnikutega (kuigi nad tegid nendega koostööd, kuna neile tegelikult ei meeldinud Ustaša liikumine, mille nad jätsid sakslastele) ja Josip Broz Tito juhitud kommunistlike Jugoslaavia partisanidega, kes olid Jugoslaavia okupeerimise vastu.

Egiptuse kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1940 tungis Itaalia Liibüaga kolooniaga piirnevasse Egiptusse, kuid tõrjuti varsti Briti Rahvaste Ühenduse vägede poolt tagasi kaugele Liibüasse. Saksa armee saatis Itaalia armeele Liibüas täiendust, et kaitsta kolooniat brittide eest. Saksa armeeüksused kindral Erwin Rommeli juhitavast Aafrika korpusest olid põhijõud kampaanias suruda britid aastatel 1941–1942 Liibüast välja ja kuni Kesk-Egiptuseni. Võidud Egiptuses olid peaaegu täielikult tänu Rommeli strateegilisele geniaalsusele. Itaalia väed said Põhja-Aafrikas tänu sõltuvusele Rommeli vägede paremast relvastusest ja kogemusest vähe meedia tähelepanu.

Sõjategevus idarindel[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia väed osalesid sõjategevuses Saksa-Nõukogude idarindel Wehrmachti Väegrupp Süd koosseisus, võitlustes Sevastopoli pärast ning Stalingradi lahingus, kus talvel 1942–43 sai Itaalia armee (u 210 000 meest) Doni keskjooksul purustavalt lüüa. Itaalia saatis Wehrmachti liitlastena idarindele 60 000 Itaalia Ekspeditsioonikorpuse (C.S.I.R.) võitlejat. Nimetatud korpus koosnes kolmest diviisist: Pasubio, Torino ja Principe Amedeo Duca dAosta ja mustsärklaste 63. leegion Tagliamente. 1942. aasta märtsis saadeti idarindele 2. korpuse jalaväediviisid Sforcesca, Ravenna, Cosseria ning eliit-alpikorpuse jalaväediviisi Vicenza ja alpidiviisid Tridentina, Julia ja Kuneenze. Samuti saadeti Itaaliast idarindele mustsärklaste üksused "3. jaanuar" ja "23. märts".

Itaalia ekspeditsioonikorpus formeeriti 35. korpuseks. Korpuses oli 227 000 meest. Koondväekoondis hakkas kandma Itaalia 8. armee nime. 1942. aasta augustis hoidis 8. armee rinnet piki Doni jõge Stalingradist põhja pool Bogutšari piirkonnas. Detsembris alanud Punaarmee pealetungis hävitati itaallaste 2. ja 35. armeekorpus peaaegu täielikult.

1942. aasta[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aastal kontrollis Itaalia ametlikult suurt territooriumi Vahemere kallastel. Koos Vichy Prantsusmaa kokkukukkumisega saavutas Itaalia kontrolli Korsika (kus oli prantsuse ja itaalia segaasustus), Nizza ja teiste Kagu-Prantsusmaa osade üle. Itaalia teostas ka sõjalist okupatsiooni olulisel osal Lõuna-Prantsusmaast. Kuid vaatamata ametlikele territoriaalsetele saavutustele oli niinimetatud "Itaalia impeerium" aastal 1942 pabertiiger: see oli takerdunud, kuna majandus ei suutnud kohaneda sõjaaja tingimustele ning liitlased pommitasid Itaalia linnu.

Liitlasvägede Põhja-Aafrika kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia vägede kontrolli all oelvad alad 1942. aasta suvel. Itaalia alad piiritletud rohelise, Briti alad punasega

Vaatamata Rommeli edule 1941. aastal ja 1942. aasta algul hakkas kampaania Põhja-Aafrikas 1942. aasta lõpuks kokku kukkuma.

Pikemalt artiklis Põhja-Aafrika kampaania (1941–1943)

1942. aasta 23. oktoobrist 5. novembrini kestnud Egiptuses Vahemere rannikul Aleksandriast sadakond kilomeetrit läänes asuva Al-‘Alamayni piirkonnas teises El Alameini lahingus õnnestus liitlastel, Bernard Montgomery juhtimisel kindralleitnant Erwin Rommel ja tema väed taganema sundida. Täielik kokkukukkumine toimus 1943. aastal, kui Saksamaa ja Itaalia väed tõmbusid Põhja-Aafrikast Sitsiiliasse. Viimased Saksa-Itaalia väed Põhja-Aafrikas alistusid mais 1943.

Pikemalt artiklis Teine El Alameini lahing

1943. aasta[muuda | muuda lähteteksti]

1943. aastal ebaõnnestusid Itaalia ettevõtmised igal rindel, jaanuaris hävitati Stalingradi lahingutes pool Itaalia idarinde vägedest, Aafrika kampaania oli kokku kukkunud, Balkan jäi ebastabiilseks ja itaallased soovisid sõja lõppu. Kuningas Vittorio Emanuele III keelitas krahv Ciano astuma Mussolini vastu, et proovida alustada kõnelusi liitlastega.

Liitlasvägede invasioon Itaalias[muuda | muuda lähteteksti]

Liitlasvägede invasioon Itaaliasse 1943. aastal

1943. aasta keskel algatasid liitlased sissetungi Sitsiiliasse eesmärgiga Itaalia sõjast välja lüüa ja luua tugipunkt Euroopas. Liitlaste väed randusid Sitsiilias vähese vastupanuga Itaalia vägedelt. 9. juuli maabusid liitlasväed Sitsiilias, Itaalia kuningas tagandas 25. juulil Benito Mussolini ja ta vangistati ning uus valitsus sõlmis vaherahu liitlastega. Saksa väed pidasid mõnda aega vastu, enne kui liitlased Sitsiilia lõplikult vallutasid.

1943. aasta sügisel jõudsid liitlasväed ka Itaalia lõunapiirkondadesse. 3. septembril maabusid Briti väed Lõuna-Itaalias Salernos. Itaalia sõlmis salaja liitlastega relvarahu. Saksa väed Albert Kesselringi juhtimisel hõivasid vastukaaluks Põhja- ja Kesk-Itaalia, moodustades seal 23. septembril Mussoliniga eesotsas fašistliku vabariigi.

Pikemalt artiklis Itaalia kampaania (1943–1945)

Itaalia kuningriik aga kuulutas 13. oktoobril Saksamaale sõja ning algas Itaalia kodusõda (1943–1945). Sissetung tegi Mussolini sõltuvaks Saksa armeest (Wehrmacht), et kaitsta oma režiimi. Liitlased liikusid ühtlaselt läbi Itaalia vähese vastupanuga demoraliseeritud Itaalia sõduritelt, kohates samas tõsist vastupanu Saksa vägedelt.

Pikemalt artiklis Operatsioon Avalanche

1944. aasta[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Talveliin, Gooti liin, Bernhardti liin, Hitleri liin ja Monte Cassino lahing

Kodusõda (1943–1945)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastaks 1943 oli Mussolini kaotanud katastroofiliste sõjaraskuste tõttu Itaalia rahva toetuse. Maailma jaoks nägi Mussolini välja kui "saepuru tseesar", kes juhtis oma maa sõtta, halvasti varustatud ja halvasti treenitud relvajõududega, kes kaotasid lahingutes. Piinlik olukord, millesse Mussolini oli Itaalia pannud, viis kuningas Vittorio Emanuele III ja isegi fašistliku partei liikmed soovini Mussolini kukutada. Esimene etapp sellest leidis aset, kui fašistliku partei Suur Nõukogu Dino Grandi juhtimisel hääletas Mussolini partei juhi kohalt eemaldamise poolt. Päev hiljem, 26. juulil 1943 eemaldas Vittorio Emanuele III Mussolini ametlikult peaministri ametikohalt ja asendas ta marssal Pietro Badoglioga. Pärast eemaldamist arreteeriti Mussolini kohe. Uus "Badoglio valitsus" eemaldas viimased fašistliku valitsemise elemendid, keelustades fašistliku partei. Siis sõlmis Itaalia liitlaste sõjajõududega vaherahu ning Itaalia kuningriik ühines liitlastega sõjas Natsi-Saksamaa vastu. Uus Vittorio Emanuele III ja marssal Badoglio rojalistlik valitsus asutas uue armee, laevastiku ja õhujõud. Bagdolio valitsus püüdis luua mitteparteilist administratsiooni ja arvukalt poliitilisi parteisid lubati jälle tegutseda pärast aastaid keelamist fašismi ajal. Parteisid oli liberaalidest kuni kommunistideni, mis kõik olid valitsuses osalised. Itaallased tähistasid Mussolini langemist ja mida rohkem Itaalia territooriumi liitlased hõivasid, seda rohkem tervitati liitlasi kui vabastajaid itaallaste poolt, kes olid Saksa okupatsiooni vastu.

Siiski ei olnud Mussolini valitsemine Itaalias läbi. Otto Skorzeny juhitud Saksa eriüksus päästis Mussolini mägihotellist, kus teda vahi all hoiti. Hitler julgustas Mussolinit looma Saksamaa valduses olevas Põhja-Itaalias Itaalia Sotsiaalne Vabariik. Itaalia Sotsiaalne Vabariik oli Saksamaa nukuriik. Fašistliku riigi relvajõud olid kombineeritud Mussolinile ustavatest fašistidest ja Saksa relvajõududest. Siiski oli Mussolinil vähe võimu, Hitler ja Saksa relvajõud juhtisid kampaaniat liitlaste vastu ja ei näinud Itaalia hoidmises muud huvi, kui puhvertsoon liitlaste sissetungi vastu Saksamaale.

Itaallaste elu Saksa okupatsiooni all oli eriti raske Roomas. Rooma kodanikud olid aastaks 1943 sõjast väga väsinud ja pärast vaherahu sõlmimist Itaalia ja liitlaste vahel 8. septembril 1943 tulid Rooma kodanikud tänavatele hõigetega "Viva la pace!" ("Elagu rahu!"), kuid vaid mõne tunniga rüüstasid Saksa väed linna ning ründasid antifašiste, rojaliste ja juute. Rooma kodanikke sunniti andma Saksa sõduritele toitu ja kütust ning Saksa võimud arreteerisid kogu opositsiooni ja paljud saadeti sunnitööle. Rooma kodanikud teatasid pärast vabastamist, et Saksa okupatsiooni esimesel nädalal Roomas leidsid aset kuriteod Itaalia kodanike vastu, kui Saksa sõdurid rüüstasid ladusid ja röövisid Rooma kodanikke relva ähvardusel. Saksa võimude poolt kehtestati Roomas sõjaseisukord, mis nõudis kõigilt kodanikelt allumist keelutunnile, mis keelas inimeste kodust väljumise pärast kella 9 õhtul.

1943. aasta talvel ei võimaldatud Rooma kodanikele piisavalt toitu, küttepuid ja sütt, mis olid Saksa võimude poolt ära võetud ja antud Saksa sõduritele, kes elasid hõivatud hotellides. Need toimingud jätsid Rooma kodanikud elama karmi külma kätte nälja äärele. 4. juunil 1944 lõppes Saksa okupatsioon Roomas, kui Saksa väed taganesid liitlaste edu tõttu.

Mussolini tabati 27. aprillil 1945 kommunistlike Itaalia partisanide poolt Šveitsi piiri lähedal, kui ta püüdis Itaaliast põgeneda. Järgmisel päeval ta hukati riigireetmise eest, nagu see on sõnastatud tagaselja CLN tribunali poolt. Seejärel viidi Mussolini, tema armukese ja veel umbes 15 fašisti surnukehad Milanosse, kus neid avalikult näidati. 2. mail 1945 andis Saksa armee Wehrmacht Heer Itaalias alla.

Badoglio valitsus jäi võimule üheksaks kuuks. 9. juunil 1944 asendas teda peaministrina 70-aastane antifašist Ivanoe Bonomi. Juunis 1945 asendas Bonomit omakorda Ferruccio Parri, kes omakorda andis 4. detsembril 1945 teed Alcide de Gasperile. See oli de Gasperi, kes korraldas üleminekut vabariigile pärast Vittorio Emanuele III troonist loobumist 9. mail 1946; ta tegutses lühikest aega riigipeana, samas ka peaministrina 18. juunist 1946, kuid loovutas kümme päeva hiljem koha ajutisele presidendile Enrico de Nicolale.

Itaalia vabariigi sünd (1946)[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja lõpp jättis Itaaliale hävitatud majanduse, jagatud ühiskonna ja viha monarhia vastu toetuse pärast fašistlikule režiimile eelneval kahekümnel aastal. Viha kasvas ka Itaalia häbi pärast seoses okupeerimisega sakslaste ja siis liitlaste poolt.

Isegi enne fašistide tõusu suhtuti monarhiasse halvasti, kuna ühiskond oli jagunenud rikka põhja ja vaese lõuna vahel. Esimene maailmasõda andis Itaaliale väheke kasu ning huviga oodati, mida toob fašismi tõus. Need pettumused tihendasid Itaalia vabariikliku liikumise ridu.

Pärast Vittorio Emanuele III troonist loobumist aastal 1946 survestati tema poega, kuningas Umberto II, kodusõja ohuga korraldama referendum otsustamaks, kas Itaalia peaks jääma monarhiaks või saama vabariigiks. 2. juunil 1946 võitis vabariiklaste pool 54% häältest ja Itaaliast sai ametlikult vabariik. Tulemuste tabel näitab mõningaid olulisi erinevusi erinevates Itaalia osades. Poolsaar näib olevat jagatud järsult kaheks alaks: põhi vabariigi poolt (66,2%), lõuna kuningriigi poolt (63,8%), nagu seal oleks kaks erinevat, vastavalt homogeenset riiki. Mõned monarhistid väitsid, et tulemusi manipuleeriti põhja vabariiklaste ja sotsialistide poolt. Teised väitsid, et Itaalia oli aastal 1946 veel liiga kaootiline, et korraldada korralik referendum. Sellele vaatamata loobus Umberto II Itaalia kodusõja ärahoidmiseks troonist ja uus vabariik oligi sündinud koos mõru rahulolematusega uue valitsuse poolt Savoia dünastia vastu. Kõigil Savoia perekonna meessoost liikmetel oli aastast 1948 keelatud Itaaliasse siseneda. See keeld tühistati aastal 2002.

22. detsembril 1947 võeti vastu Itaalia uus põhiseadus, mis jõustus 1. jaanuaril 1948. Põhiseaduse 12. lisa keelab fašistliku partei taasloomise:

È vietata la riorganizzazione, sotto qualsiasi forma, del disciolto partito fascista. (Fašistliku partei taasloomine igasuguses vormis on keelatud.)

Sõjaline struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia kuningas – Itaalia kuningliku armee, laevastiku ja hiljem õhujõudude kõrgeim juht, aastatel 1861–1938 ja 1943–1946.

Impeeriumi esimene marssal – Itaalia kuningliku armee, laevastiku, õhujõudude ja vabatahtliku rahvusliku julgeoleku miilitsa kõrgeim juht, aastatel 1938–1943 fašistlikul ajastul, tiitlit kandsid Vittorio Emanuele III ja Benito Mussolini.

Regio Esercito (kuninglik armee)
Regia Marina (kuninglik laevastik)
Regia Aeronautica (kuninglikud õhujõud)
Milizia Volontaria per la Sicurezza Nazionale (vabatahtlik rahvusliku julgeoleku miilits, tuntud ka kui "mustsärklased") Benito Mussolinile ustav miilits fašistlikul ajastul, saadeti laiali 1943. aastal

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]