Itaalia 1629.–1631. aasta katkuepideemia
Itaalia 1629.–1631. aasta katkuepideemia oli rida Itaalia põhja- ja keskosa laastanud muhkkatku puhanguid. See epideemia, mille kohta sageli kasutatakse nimetust Milano suur katk, võis nõuda miljon inimelu ehk tappa ligikaudu 25% sealsest rahvastikust.[1] Seda episoodi peetakse üheks musta surmaga alanud sajanditepikkuse teise muhkkatku pandeemia hilisemaks puhanguks.
Puhangud[muuda | muuda lähteteksti]
Kolmekümneaastase sõja (1618–1648) käigus toimunud vägede liikumise tulemusena kandsid Saksamaa ja Prantsusmaa väed katku aastal 1629 Mantova linna. Haigusega nakatunud Veneetsia väed taganesid Itaalia põhja- ja keskossa, levitades nakkust ka seal.
1629. aasta oktoobriks jõudis katk Lombardia suurde kaubanduslikku keskusse Milanosse. Kuigi linn käivitas tõhusad rahva tervisega seotud meetmed, kehtestades sealhulgas karantiini ja piiras elanike kokkupuuteid saksa sõdurite ja kaupadega, hõõgus katkunakkus edasi. 1630. aasta märtsis aset leidnud suur puhang oli seotud karnevalihooaja alguses vähendatud hügieenimeetmetega. Sellele järgnes teine laine 1631. aasta kevadel ja suvel ning Milano 130 000 elanikust suri ligikaudu 60 000.
Lombardiast ida pool jõudis nakkus Veneetsiasse aastatel 1630–1631. Katk tabas Veneetsia linna rängalt ja sealsest 140 000 elanikust suri 46 000. Mõned ajaloolased arvavad, et see drastiline elanike arvu vähenemine ja selle mõju kaubandusele tõi lõpuks kaasa Veneetsia kui olulise majandusliku ja poliitilise jõu tähtsuse languse. Kirikuriigi valduses olnud Bologna linn kaotas hinnanguliselt 15 000 elanikku katkule ning katk mõjutas rängalt ka selle naabruses asunud Modenat ja Parmat. See katkupuhang levis aga ka põhja poole Tirooli maakonda ja Austria lääneosa ning Itaalia põhjaosa Alpidesse.
Hilisemad muhkkatkupuhangud Itaalias olid näiteks Firenzes aastatel 1630–1633 ning Napolit, Roomat ja Genovat ümbritsevatel aladel aastatel 1656–1657.
Katkuohvrite arv[muuda | muuda lähteteksti]
Mõne linna elanike arv enne ja pärast katku:[1]
| Linn | Elanike arv (1630) |
Surnuid (hinnanguliselt; 1631) |
Ohvreid elanikkonnast |
|---|---|---|---|
| Verona | 54 000 | 33 000 | 61% |
| Milano | 130 000 | 60 000 | 46% |
| Veneetsia | 140 000 | 46 000 | 33% |
| Firenze | 76 000 | 9000 | 12% |
Kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]
Milanos 1630. aastal möllanud katk saadab Alessandro Manzoni romaani "Kihlatu" (itaalia keeles I promessi sposi) mitut peatükki. Kuigi tegemist on ilukirjandusliku teosega, on seal leiduvad katkust laastatud Milanos toimunu ja sealsete olude kirjeldused täiesti ajaloolised ja ulatuslikult dokumenteeritud autori poolt läbi töötatud tähtsaimate allikate põhjal.
Raamatust algselt välja võetud osa, mis kirjeldas kolme väidetava "katkulevitaja" ajaloolist kohtumõistmist ja hukkamist, avaldati hiljem pamfletis "Autuse samba ajalugu" ("Storia della colonna infame").
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Epideemiate loend
- Santa Maria della Salute – Veneetsias asuv kirik, mis ehitati kui pühendatud ohvriand linna katkust vabastamiseks
- Lazzaretto Vecchio – väike saar Veneta laguunis, mida kasutati katkuohvrite surnuaiana
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Hays, J. N. "Epidemics and pandemics their impacts on human history", lk 103. ABC-CLIO, Santa Barbara, California. 2005. ISBN 978-1851096589.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Cipolla, Carlo M. "Fighting the Plague in Seventeenth Century Italy". Madison, University of Wisconsin Press, 1981.
- Prinzing, Friedrich. "Epidemics Resulting from Wars". Oxford, Clarendon Press, 1916.