Isiksuse kõlbelise palge rollist ajaloolise kollektiivi elus

Allikas: Vikipeedia

"Isiksuse kõlbelise palge rollist ajaloolise kollektiivi elus" (vene keeles "О роли нравственного облика личности в жизни исторического коллектива") on Grigori Pomerantsi ettekanne (diskussiooniline esinemine NSV Liidu Teaduste Akadeemia Filosoofia Instituudis 3. detsembril 1965.

Selle esinemise tekst, mis anti välja samizdatis, äratas tähelepanu Nõukogude Liidus ja välismaal.

Asjaolud[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnev põhineb Grigori Pomerantsi jutustusel.

Teadmised Hiinast, mida Pomerants selles esinemises ilmutab, võlgneb ta Vitali Rubinile.

Niisugune esinemine Filosoofia Instituudis (mille võimalikkust KGB hiljem ei tahtnud uskuda) sai võimalikuks tänu Juri Levadale. Kui Levada kutsus Pomerantsi esinema konverentsile "Isiksus ja ühiskond", siis Pomerants küsis ettevaatlikult: "Aga kas Stalinit võib puudutada?" ning sai poolnaeratava vastuse: "Et Keskkomitee on võtnud kursi Stalini rehabiliteerimisele, siis võib." Muus osas oli esinemise tekst kooskõlastamata.

Pärast esinemist helistas KGB juht Semitšastnõi Levadale ming nõudis selle nõukogudevastaseks kuulutamist, kuid instituudi parteiorganisatsioon sellega ei nõustunud. Levada kutsuti välja Teaduste Akadeemia presiidiumi, kus ta kinnitas, et ettekanne on välja peetud NLKP 20. kongressi vaimus.

5. veebruaril oli Jessenin-Volpini poolt organiseeritud demonstratsioon Puškini mälestussamba juures ning pärast seda helistas Semitšastnõi jälle Teaduste Akadeemia Presiidiumisse ning nõudis jälle sedasama ning Levada ei andnud ikka järele. Pärast saadeti esinemise tekst ajakirja Novõi mir, mille toimetaja Aleksandr Tvardovski oli veel NLKP Keskkomitee liige. Tvardovski nõustus selle teksti vastu võtma toimetuse portfelli, just nagu ta kavatseks seda avaldada. Semitšastnõi andis järele.

Kui autor oleks mitu korda niimoodi esinenud, oleksid järgnenud repressioonid.

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Esinemine on suunatud arusaama vastu, et kui ajalooline isik täitis ajalooliselt progressiivset rolli, siis tema kõlbeline pale ei oma tähtsust.

Näiteks võiks öelda, et Tšingis-khaan oli küll vastik ja alatu inimene, kuid ta võimaldas mahajäänud rahvastel, sealhulgas vene rahval, osa saada eesrindlikust hiina kultuurist...

Võrdleme India ühendajat kuningas Ašokat ja Hiina ühendajat keiser Shi Huangdid. Mõlema progressiivseks ülesandeks oli oma maa ühendamine. Ašoka ei tulnudki sellega lõpuni toime, sest ta kaldus valesse kaastundesse ja humanismi, mida praegu nimetataks väikekodanlikuks: ta ei osanud vahet teha progressiivsetel ja reaktsioonilistel sõdadel!

Shi Huangdi oli aga tõeline humanist: kui vaenlane andis alla, siis ta hävitas vaenlase; kui andis alla, siis samuti hävitas![küsitav] Tõsi küll, ta ei armastanud sõna "humanism" (ren), vaid käskis hävitada kõik raamatud, kus on juttu ren 'ist ning üldse kõik raamatud peale põllumajandust ja sõjandust käsitlevate ning ennustusraamatute. Ja ka intelligendid, kes raamatuid uurisid ja ren'ist rääkisid, koguti kokku ning uputati käimlasse või karistati neid muul häbiväärsel moel. Neid oli kõigest 400, nii et ülesanne oli lihtne!

Pärast ebaõigest humanismist lahtisaamist rajas Shi Huangdi ühtse Hiina riigi, mis püsis karmidel põhimõtetel: peale kaebamata jätmise eest hukati, pealekaebuse eest edutati või premeeriti muul viisil. Pandi alus Hiina müürile.

"Sellel suurepärasel riigil oli ainult üks puudus: elada polnud seal võimalik. Isegi Qin Shi Huangdi, süsteemi looja, ei kannatanud seda välja – ta haigestus seda tüüpi progressiivsete tegelaste kutsehaigusesse – jälitusmaaniasse." Ka rahvas ei kannatanud välja. Shi Huangdi poeg tõugati troonilt ning pärast lühikest segaduste aega hakkas valitsema Hani dünastia, mis rehabiliteeris intelligentsi ja intelligentsuse. Sest ajast saadik nimetavad hiinlased end han. Järgmised 2100 aastat häbenesid Hiina valitsejad sõjaväevormi selga tõmmata. Shi Huangdi tegevus rajanes rangelt teaduslikul teoorial, mille oli rajanud Mo Di, kellelt pärineb põhimõte "kõik rahva heaks". Et kunst ja teadus ei olnud rahvale arusaadavad, siis tuli need hüljata. Shang Yang asendas ebamäärase "rahva" täpsema terminiga "riik". Riigi nimel tuli hävitada kõik arhailised instituudid, näiteks perekond, et perekonnasidemed ei takistaks ustavust valitsejale. Han Feizi kirjutas hiilgava traktaadi, milles inimest valitsuse käes võrreldi puutükiga käsitöölise käes. Teda võib pidada küberneetika eelkäijaks: kui masinad oleksid olemas olnud, oleks ta inimest võrrelnud masinaga!

Nii Ašoka kui ka Shi Huangdi olid utopistid. Esimene nägi inimeses ainult vaimset olendit, teine – masinat, mida saab premeerimise ja karistamise teel programmeerida. Esimest utoopiat saab nähtavasti nimetada reaktsiooniliseks, sest ta tugines religioonile (mis on alati reaktsiooniline!), ja teist progressiivseks, sest ta tugines eesrindlikule teaduslikule teooriale!

Nüüd on mõlemad kõdunenud, ja alles jäänud on esimesest Hiina müür, teisest kivisse raiutud sõnad: "Mina, Ašoka, olin vallutamas Kalinga kuningriiki, ja veendusin, et selleks on tarvis tappa 100 000 inimest, ja mu süda võpatas."

Mitte et müüre poleks tarvis ehitada. Ent mälestus Ašoka murtud südamest on seda sorti asi, milleta ei jää püsima ükski rahvas.

Teoreetiline mudel, millest me alustasime, põhineb kahel eeldusel: 1) inimese kõlbelisel palgel ei ole erilist tähtsust, tähtsad on üksnes teod; 2) progress kannab kõik maha.

Mõlemad eeldused saab kummutada. Peale tegude järjepidevuse on olemas kõlbelise informatsiooni järjepidevus, milleta ei saa läbi ükski traditsioon. Tapetud vennad Gracchused ärkasid ellu 2000 aastat hiljem Prantsusmaal ning nende pale sai Prantsuse revolutsiooni ajal rahvahulki kaasa haaravaks jõuks. Ei žirondiinid ega jakobiinid ei taastanud maa peal õiglust. Ent peast ilma jäänud varjud ärkasid 1871. aasta kommunaaridena (Pariisi Kommuun) ja kommunaaride varjud vallutasid Talvepaleed (Oktoobrirevolutsioon).

Kui rahvas ei saa laulda kaotatust, ei jää ta püsima. Kui rahval on, millest laulda, tõuseb ta jalule ja koondub pärast sajanditepikkust rõhumist ja laialepillatust. Aga suur Assüüria riik pudenes laiali pärast esimest kaotust, sest assüürlastel polnud hinge taga midagi peale sõdalasejõu.

Teiseks. Mis on progress? Progressi sisu on diferentseerumine. Koos hulkraksete organismidega, milles rakud on diferentseerunud, tuli surm. Somaatilised rakud ei saa mitte surra. Nii et progress on seotud kaotustega.

Nii ka ühiskonnas. Primitiivsed kollektiivid on hämmastavalt stabiilsed, tsivilisatsioonid aga muudkui kukuvad kokku. Sellepärast ei ole hea mitte igasugune diferentseerumine, vaid ainult selline, mis ei vii lagunemisele, "võitlevate klasside ühisele hukule". Hea on ainult niisugune diferentseerumine, mille käigus korralduvad ümber ja uuenevad integraatorid (ühendavad mälestused, ideed, kujundid, asutused). Muidu leiab aset "kommete langus", mis pole progressiivsem kui progresseeruv paralüüs süüfilis.

Michel Montaigne on öelnud: "...lihtsad talupojad on suurepärased inimesed ja suurepärased inimesed on filosoofid, kõik halb aga tuleb poolharitusest". Ta pidas silmas kõlbelist poolharitust. Talupojal on tabude süsteem, mis sarnaneb hõimu omaga. "See tabude süsteem – kollektiivi kõlbeline kogemus – hoiab arutlusvõimetut üksikinimest kõlbelise olendina. Filosoof on intellektuaalselt ja kõlbeliselt arenenud inimene. Vanaajal öeldi: "Targal pole seadust tarvis, tal on mõistus," ehk keskaegses sõnastuses: "Armasta Jumalat ja tee, mida tahad," aga poolharitus on see, mida Piiblis on nimetatud sõnaga "Ham"." "Ham" ("mats") on inimene, kes on natuke haridust saanud, nii et ta ei karda tabusid rikkuda, kuid oma aru ja kogemusega ta kõlbeliste tõdedeni veel ei jõua. 20. sajandil on matslusest saanud väga terav probleem, ja seda tänu progressile. Talupoegade massid rebiti patriarhaalsetest oludest välja ning urbaniseeriti. Kesk-Euroopas, kus areng toimus eriti kiiresti, kasvas matslus eriti ähvardavaks, tehes küsitavaks Euroopa tsivilisatsiooni püsimajäämise.

Võrdleme Saksamaad ja Taanit.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]