Isesüttimine

Allikas: Vikipeedia

Isesüttimine on põleva materjali iseeneslik süttimine eksotermiliste protsesside tulemusel soojuse akumulatsiooni tõttu. See on eksotermilise protsessi käivitumine ilma välist energiat (soojust) lisamata.

Orgaanilist ainet sisaldavates kuhjatistes, milles on piisavalt (kuid mitte liiga palju) õhku ja niiskust, saab alguse soojenemine spontaansete eksotermiliste protsesside (käärimine, oksüdatsioon) tagajärjel. Edasi temperatuuri tõus kiireneb kuni isesüttimiseni. Kuna kuhjatise materjal on põlengukoldele isolaatoriks, siis, üheltpoolt takistab see massi jahtumist ja, teiseltpoolt, takistab õhuhapniku vaba juurdepääsu. Orgaanilise aine lagunemine toimub erinevate protsesside koosmõjus: biodegradatsioon, oksüdatsioon, põlemine ja termolüüs. Isesüttimise oht esineb teatud (aheraine) puistangutes (sisaldavad näiteks sütt, põlevkivi või diktüoneemakilta) ja suurte kuhjatiste heina, õlgede, (frees)turba, saepuru, kompostimismaterjali, orgaanilist materjali sisaldavate peenestatud jäätmete jm. korral.

Mitmed kergelt oksüdeeruvad ained võivad õhuhapnikuga kokkupuutel iseeneslikult süttida, näiteks tseesium, rubiidium, valge fosfor, värskeltvalmistatud magneesiumi pulber jm. Siin on põlemisprotsessi tulemuseks metallioksiidide moodustumine.

Märkus. Mõiste süttimistemperatuur iseloomustab aine süttimist leegiga kokkupuutumisel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]