Isarnus Fontianost
Isarnus Fontianost (ka Isarnus Tacconi või Isarnus Morlane; surnud 18. septembril 1310) oli Lõuna-Prantsusmaa päritolu vaimulik, Riia, Lundi ja Salerno peapiiskop.[1]
Isarnus sündis Carcassonne'i lähedal 13. sajandi keskpaiku. Samas piirkonnas olid varem aktiivselt tegutsenud katarid ja ka Isarnuse emapoolne vanaisa seostati nendega. Selline üpris lähedane sugulus ketseriga ei takistanud siiski Isarnuse edukat vaimulikukarjääri. 1290. aastal oli temast saanud Narbonnes'i piiskop, mõned aastad hiljem oli ta aga juba paavst Bonifatius VIII lähikonnas. Temast sai liige kuuria audiitorite kolleegiumis, mis tegeles paavstile esitatud kaebuste läbivaatamisega. Lisaks sellele tegutses Isarnus ka paavsti legaadina Prantsusmaal ja Taanis.[1]
1300. aastal, kui Rooma suundunud Riia peapiiskop Johann III suri, otsustas paavst uueks Liivi- ja Preisimaa kirikupeaks teha just Isarnuse. Detsembris anti talle üle peapiiskopi regaalid ja mõni aeg hiljem oli ta sunnitud asuma lahendama tõsist probleemistikku, mis Liivimaal oli tekkinud.[1]
Nimelt olid 1297. aastal omavahelisse kodusõtta sattunud Riia linn ja Liivi ordu, aasta hiljem sõlmisid aga orduvastase liidu ka peapiiskop ning Saare-Lääne ja Tartu piiskopid. Kuid liitu astunud said ordult peagi lüüa ja peapiiskop langes koguni vangi. Peapiiskopkond ja suur osa Saare-Lääne piiskopkonnast langes aga ordu võimu alla ning Riia ja ordu tüli jätkus, sellesse sekkusid linna liitlastena veel ka paganlikud leedulased. Isarnus püüdis vaenutsevaid osapooli lepitada ning saavutaski 1302. aastaks peapiiskopkonna ja Saare-Lääne alade tagastamise vaimulikele. Samuti esitas ta ettepaneku Riia ja ordu lepitamiseks, kuid paraku ei võtnud linn seda vastu.[1]
1302. aastal õnnestus Isarnusel saada aga Lundi peapiiskopiks ning seetõttu loobus ta problemaatilisest Riia kirikupea kohast. Tema lahkumise järel jäi see amet ligi kaheks aastaks täitmata. Isarnus hoidis Liivimaal aga jätkuvalt silma peal ning erinevalt enamikust Riia peapiiskoppidest suutis ta seejuures hästi läbi saada ka orduga.[1]
Isarnus sai 1310. aastal Salerno peapiiskopi koha, kuid suri juba samal aastal.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kurt Forstreuter, Erzbischof Friedrich von Riga (1304-1341). Ein Beitrag zur seiner Charakteristik [Forschungsbericht], in: Zeitschrift für Ostforschung 19, 1970, S. 652–665.
| Eelnev Johann III |
Riia peapiiskop 1300–1302 |
Järgnev Jens Grand (titulaarpiiskop) |
| Eelnev Jens Grand |
Lundi peapiiskop 1302–1310 |
Järgnev Esger Juul |
| Eelnev Bernardo di Ponte |
Salerno peapiiskop 1310 |
Järgnev Reoberto Arcofate de Malovicino |