Isanda- ja orjamoraal

Allikas: Vikipeedia

Isanda- ja orjamoraal (saksa Herren- und Sklavenmoral) on keskne teema Friedrich Nietzsche töödes, eriti tema esimeses essees "Moraali genealoogiast" ("Zur Genealogie der Moral"; 1887).

Nietzsche väitis, et on olemas kaks fundamentaalset moraalitüüpi: isanda- ja orjamoraal. Isandamoraal vastandab head, suursugust (saksa gut) halvale, põlatule (saksa schlecht)[1]. Isandamoraali viljeleja põlgaks arga, väiklast, omakasupüüdlikku, ennast alandavat inimest, koeralikku inimtõugu[1]. Isandamoraali oluline komponent on egoism[1]. Seevastu orjamoraal vastandab aga head (saksa gut) kurjale (saksa böse); kurjaks peab Nietzsche kõike võimast, ohtlikku, hirmuäratavat[1].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Meos, I., 2002. Filosoofia sõnaraamat. Tallinn, kirjastus Koolibri. Lk 115