Ioonpolümerisatsioon
Ioonpolümerisatsiooni (ioonse polümerisatsiooni) tunnuseks on, et reaktsiooni keskkonnas moodustuvad katalüsaatori osalusel ioonipaarid või oluliselt polariseeritud kompleksid, mis alustavad polümerisatsiooniahelat. Need ioonipaarid või polaarsed molekulid (erinevalt vabadest radikaalidest) osalevad igas järgnevas ahela kasvu etapis, s.t. elementaarreaktsioonis järgmise monomeeri molekuliga.
Ioonpolümerisatsiooni põhitüübid on:
- katioonpolümerisatsioon – see on üks ahelpolümerisatsiooni viis, milles aktiivsete osakestena osalevad monomeeri molekulidest moodustunud katioonset tüüpi intermediaadid ehk karbokatioonid (toodud joonisel). Katioonne polümerisatsioon realiseerub elektropositiivseid rühmi (elektronodonoorsed rühmad osalevad katioonse intermediaadi stabiliseerimisel) sisaldavate monomeeride korral, ja katalüsaatoriteks on enamasti tugevad prootonhapped (H2SO4, HClO4 jt) või Lewise happed (BF3, AlCl3, SnCl4, FeCl3 jt).
- anioonpolümerisatsioon – see on ahelpolümerisatsiooni viis, milles aktiivsete osakestena osalevad monomeeri molekulidest moodustunud anioonset tüüpi intermediaadid ehk karbanioonid. Anioonne polümerisatsioon realiseerub elektronegatiivseid rühmi (mis osalevad anioonse intermediaadi stabiliseerimisel) sisaldavate monomeeride korral. Reaktsiooni initsiaatoriteks on siin leelismetallid või metallide amiidid, alkoksiidid, hüdroksiidid, tsüaniidid, fosfiinid, amiinid või metallorgaanilised ühendid.
Katioon- või anioonpolümerisatsiooni analoogid olenevalt reaktsioonisüsteemist võivad olla elav polümerisatsioon, oligomerisatsioon, telomerisatsioon jm.