Internetitelefon

Allikas: Vikipeedia
1140E VoIP Phone

Internetitelefon või IP-telefon (inglise keeles VoIP, Voice over Internet Protocol) on kõneside liik, mille puhul kasutatakse heli transpordiks IP-andmesidepakette, mida saadetakse Interneti või kohtvõrgu kaudu. Tuntuim internetitelefoni pakkuja on Skype.

Internetitelefoni kasutades saab helistada ühest arvutist teise, aga samas on kõnedeks võimalik kasutada ka tavatelefone imiteerivaid telefoniaparaate. Eksisteerivad ka teenused, kus tavatelefonilt algatatud kõne suunatakse keskjaamas edasi Interneti kaudu ja see jõuab vastuvõtjani IP-kõnena või suunatakse vastuvõtja geograafilise asukoha lähistel tagasi tavatelefonisüsteemi, nii saab kaugekõned asendada internetiühenduse ja kohalike kõnedega, mis on sageli soodsamad.

Tavatelefoni puhul luuakse osapoolte vahel kõne ajaks püsiv ühenduskanal, mille kaudu edastatakse heli analoogsignaal. Internetitelefonis aga heli digiteeritakse, pakitakse, jaotatakse pakettideks ja saadetakse Interneti kaudu tükkhaaval, samamoodi nagu edastatakse võrgu kaudu vahetatavad veebilehed ja failid. Vastuvõtja juures vastu võetud paketid pakitakse lahti, järjestatakse ja mängitakse ette. Tänu tänapäeva personaalarvutite suurele arvutusvõimsusele ja kiiretele võrguühendustele toimub selline edastusviis peaaegu ilma kasutajale märgatava ajalise viiteta.

Eelised[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Odavam hind võrreldes tavatelefoniga – vajalik on piisavalt kiire internetiühenduse olemasolu, kõne andmed edastatakse üle võrgu ja eraldi iga kõne pealt ei tule kulutusi teha. Eriti märkimisväärne sääst tekib kaugekõnede puhul, sest suurem füüsiline distants ei mõjuta internetitelefoni kõne hinda.
  • Lisateenused – võimalus pidada rohkearvuliste osapooltega konverentskõnesid, vahetada kõne ajal koos heliga ka videopilti, tekstsõnumeid või faile.
  • Puudub seos füüsilise asukohaga, kõnesid saab teha ja vastu võtta suvalisest asukohast, kus on internetiühendus.

Puudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hädaabikõnesid ei saa teha, sest IP-võrgu olemus ei võimalda helistaja füüsilist asukohta tuvastada, see on aga vajalik kõne suunamiseks selle piirkonna päästeameti kõnekeskusse.
  • Elektrikatkestuse korral ei ole üldjuhul võimalik kõnesid teha, sest erinevalt tava- ja mobiiltelefonist vajavad internetiühendust tagavad võrguseadmed (modem, ruuter, traadita side võrgu tugijaam, lauaarvuti) oma toimimiseks võrguvoolu toidet.
  • Kõnekvaliteet sõltub internetiühenduse kiirusest ja koormusest – aeglase või koormatud ühenduse puhul võib kõne hakkida või katkeda.
  • Ajaline viide, mille põhjustab andmete kandmine üle võrgu, ilma et eksisteeriks selleks otstarbeks reserveeritud püsivat füüsilist kanalit.
  • Võrgu ülesehitusest tulenevad takistused – kui mõlemad kõne osapooled asuvad erinevates tulemüüriga kaitstud kohtvõrkudes, siis on kõne algatamiseks ja edastamiseks vajalik avalikus võrgus asuv kolmas osapool või keskne server.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]