Inimtegevuse mõju Eesti soodele
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2013) |
Inimtegevuse mõju Eesti soodele on olnud pikaajaline, kuid eriti tugev alates 19. sajandi lõpust. Soid kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel. Sellised tegevused nagu teadustöö, marjade- või ravimtaimede korjamine ning matkamine ei avalda soodele suurt mõju, samas kui teised võivad põhjustada olulisi muutusi soode hüdroloogilises režiimis ja turbalasundis.
Eesti soode pindala on vähem kui sajandi jooksul vähenenud umbes 2,7 korda. Kõige suurem muutus on toimunud madalsoode pindalas, mis on kahanenud 7,1 korda. Rabade pindala on vähenenud 1,7 korda. [1]
Põllumajandus[muuda | muuda lähteteksti]
Juba 17. sajandil sai alguse soode kasutamine põllumajanduslikel eesmärkidel. 19. sajandil võeti põllumajandusliku maa saamiseks laialdaselt kasutusele turbaalade kuivendamine ja põletamine. Põllumajanduse edasiarendamiseks kuivendati aastatel 1918–1949 rohkem kui 350 000 hektarit maad.[2]
Järjest enam võeti kasutusele võimsamaid masinaid ja see viis turbaalade kuivendamise laienemiseni. Enamik kuivendamata soodest ümbritseti 1950. aastatel piirdekraavidega ning sellega kahjustati märgatavalt soode ääreosa hüdroloogilist režiimi.[2]
1980. aastate lõpuks oli põllumajanduses turbaaladest kasutusele võetud 250 000–300 000 ha. Erinevate allikate põhjal oli 1990. aastate alguseks kuivendamisest mõjutatud ligikaudu 70% Eesti soodest, see tähendab, et turba edasine ladestumine oli peatunud. Eestis on turba juurdekasv peatunud peaaegu 400 000 hektaril põllumajanduslikul maal, kus potentsiaalselt oleks võinud moodustuda ligikaudu 4 miljonit tonni toorturvast.[2]
Kui orgaanilise aine ehk turba aastane mineralisatsioon on 5–10 t/ha ja turba keskmine süsinikusisaldus 53%, emiteerub ainuüksi kuivendatud madalsoodest aastas CO2 näol 0,8–1,6 miljonit tonni süsinikku. Selle arvu võrdlemisel süsiniku võimaliku sidumisega turba moodustumisel (0,25–0,32 miljonit tonni CO2 süsinikku) selgub, et süsiniku lendumine kuivendatud madalsoodest on keskmiselt neli korda suurem kui selle aastane akumulatsioon looduslikus seisundis soodes. Ka kuivendatud metsaalasid ja tööstuse hõivatud turbaalasid arvestades ületab süsiniku emissioon selle akumulatsiooni isegi kaheksa korda. Seega on kuivendatud turbaalad Eestis tööstuse järel lenduva süsiniku allikana teisel kohal.[2]
Metsandus[muuda | muuda lähteteksti]
Soode metsastamiseks või seal kasvava metsa tootlikkuse tõstmiseks toimusid esimesed kuivendustööd juba 19. sajandi alguses. Organiseeritumaks muutus kuivendamine 1830.–1840. aastatel.[2]
Metsade kasvuks liialt niiskete alade kuivendamine võeti laialdaselt käsile 1950. aastate alguses, kuid juba 1960. aastate lõpul saadi aru, et rabade kuivendamine ei ole metsanduslikel eesmärkidel majanduslikult tasuv ja selle rahastamine peatati. Kuid sellegipoolest on rabade ümbruses paiknevate metsaalade kuivendamine või ka rabade ümbritsemine piirdekraavidega mõjutanud märgatavalt eelkõige rabasid ümbritsevaid siirdesooribasid. Sellele lisaks on kuivendussüsteemide rajamine või rekonstrueerimine mõjutanud veelgi tugevamini ümbruses olevaid madalsookooslusi.[2]
1990. aastatel suurenes kuivendatud metsaalade kogupind umbes 560 000 hektarini.[2]
Turba kaevandamine[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti üheks tähtsaimaks maavaraks peetakse turvast, mille varu ulatub 1,64 miljardi tonnini, aktiivne varu moodustab 1,12 miljardit tonni.[2]
Eestis on turvas kütteainena põlevkivi ja puidu järel tähtsuselt kolmandal kohal. 18. sajandi lõpus algas suuremas mahus turba kaevandamine ning seda kasutati eelkõige kütteainena mõisates, kuid ka taludes. Turbavõtupaiku oli 19. sajandi keskpaigaks registreeritud rohkem kui 300.[3]
Turba kasutamine suurenes 20. sajandi alguses, kuna turvas oli elektrijaamades põhiliseks kütteaineks. Aastatel 1925–1935 võeti puit küttemajanduses laialdasemalt kasutusele ja turba osatähtsus vähenes. Veidi hiljem algatati metsaraie pidurdamiseks kütusereform ja turbakütuste osakaalu suurendati.[2]
Alusturba kaevandamine suurenes 1960. aastatel ja kaevandamist hakkas rahastama riik.[2]
Freesturba kaevandamist alustati 1938. aastal ning kaevandamine kasvas kiiresti, sest suurenes nõudlus aiandusliku- ja alusturba järgi. Kodumaise freesturba kasutamine on tänapäeval vähenenud, kuid kaevandamine ekspordiks on suurenenud 116 000 tonnilt kuni miljoni tonnini 2008. aastaks. Tõenäoliselt jätkub freesturba eksport ka edaspidi, kuna kõrgekvaliteetse rabaturba varud on Lääne-Euroopas piiratud. Eesti on maailmas aiandusturba ekspordimahu poolest 3.–4. kohal.[2]
1980. aastatel oli kaevandamise maht maksimaalne (kuni 2,8 miljonit tonni), kuna hakati kaevandama väetusturvast. 1976. aastal oli kõige suurem briketitoodang (340 000 tonni). Kaevandamise aastane maht pole 1990. aastate algusest ületanud 1,5 miljoni tonni piiri.[3]
Kaevandatavate turbaväljade kogupindala on praegu 20 281 ha. Kaevandamine on lõpetatud umbes 15 000 hektaril. Sellest tulenevalt võib järeldada, et otseselt on turba kaevandamisega hävitatud umbes 30 000 hektarit rabasid ning umbes sama palju on kaevandamise naabrusmõju tagajärjel kaudselt kahjustatud rabasid. Järelikult võib Eestis turbakaevandamise tõttu kuivendatud rabakoosluste pindala ulatuda 50 000–60 000 hektarini.[2]
Iga aastaga suureneb kaevandamise tõttu ammendatud ja hüljatud turbaväljade pindala. 2009. aastal lõpetatud märgalade inventuuri põhjal ulatub nende pindala 9371 hektarini, paaril järgmisel aastakümnel suureneb see pindala enam kui kaks korda. Ammendatud turbaväljad avaldavad ümbruskonna veerežiimile negatiivset mõju ning need on ka kasvuhoonegaaside allikaks, samuti suurendavad põlengute riski, vähendavad bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust. Seega on Eestis kaevandamise tõttu kahjustatud rabade ja siirdesoode kasvuhooneefekt ligikaudu 10 korda suurem sellest, kui need alad oleksid looduslikus olekus.[2]
Tööstus ja saastamine[muuda | muuda lähteteksti]
Paljud sood Kirde-Eestis on hävinud põlevkivi kaevandamisega seoses. Lahtise kaevandamise käigus eemaldatakse põlevkivini jõudmiseks kogu pinnakate, seega on hävitatud 2000 hektarit turbaalasid ning igal aastal lisandub umbes 100 hektarit. Samuti on ulatuslikul alal kaevandamise tõttu looduslik veerežiim rikutud.[2]
Suureks probleemiks on ka põlevkivi kasutavate elektrijaamade tuhana lenduvad leeliselised põlemisjäägid. Lisaks kaltsiumile sisaldavad nad ka mitmeid raskmetalle, mis akumuleeruvad taimede kudedes ja turbas. Leeliseline õhusaaste põhjustab turbasammalde hävimise, see omakorda peatab ka turba ladestumise ning orgaanilise aine lagunemine soodes intensiivistub.[2]
Aluselise õhusaaste tagajärjel on soojuselektrijaamade lähikonnas rabavee pH väärtused ja elektrijuhtivus oluliselt kõrgemad kui saasteallikast eemal olevates rabades. Sellega seoses on muutunud ka taimkatte struktuur: sammal- ja soontaimede liigirikkus on märgatavalt kõrgem saasteallikale lähedal asuvates rabades, sest mida tugevamini on raba saastatud, seda arvukamalt kasvab rabakooslustele mitteomaseid liike.[2]
Muutused saasteallikate lähedal olevate rabade geokeemias viitavad kõrgele saastekoormusele ning seetõttu on need rabad oma puhverdusvõime piiril. Rabade geokeemias ja taimkattes toimuvad suured muutused ehk toimub rabakoosluste degradeerumine. Kuid atmosfäärisaaste vähenemise tagajärjel on paljudes rabades tähele pandud turbasammalde taasilmumist ja nende katvuse suurenemist, rabamändide radiaalse juurdekasvu aeglustumist ja raskmetallide sisalduse vähenemist sammaldes.[2]
Turism ja puhkus[muuda | muuda lähteteksti]
Eestimaa sood on turistidele populaarseteks sihtpunktideks. Mitmetesse rabadesse, aga ka madal- ja siirdesoodesse on soode läbimise kergendamiseks rajatud rohkem kui 50 km laudteid, samuti trükitakse paljude sooalade kohta infolehti. Need voldikud peavad silmas just Eesti heas looduslikus seisundis säilinud soid, samas aga reklaamivad ka järjest populaarsemaks saavat loodusturismi.[2]
Eestis paiknevad sood hajusalt ning seetõttu ei mõjuta märgalade mõõdukas külastamine kuigi oluliselt sooelustikku. Kuid märgatud on näiteks kahlajate pesitsuspaikade vähenemist laudteede läheduses ning sellega seoses on hakatud laudteede ehitust kaitsealadel piirama.[2]
Marjade korjamine, ravimtaimede kogumine[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis inventeeriti 1970. aastate alguses Eesti jõhvikavaru. Leiti, et on vähemalt 70 sood kogupindalaga 25 750 hektarit, kus jõhvikasaak ületab 50 kg/ha. Ligikaudu poole Eesti jõhvikasaagist annavad Emajõe Suursoo ja Muraka raba. Piirkondades, kus on töötute osakaal suur, võib jõhvikakorjamine olla tähtis sissetulekuallikas.[2]
Rabamuraka kasvukohtadest ja saagivarudest on teada vähem. Suuremat tähtsust omavad sooservades kasvavad pohl ja mustikas.[2]
Lääne farmaatsiakompaniid on hakanud viimastel aastakümnetel huvi tundma huulheina vastu, kuna selle kasvukohad on enamikus Lääne-Euroopa maades praktiliselt kadunud. Praegu korjatakse huulheina veel vähe, kuid ilmselt suureneb tulevikus ravimtaimede varumine.[2]
Põlengud[muuda | muuda lähteteksti]
Rabade põlengute tõttu nende pind tasandub – mättad põlevad ära, turbalasundi pealmine kiht tiheneb ja vee kapillaarne tõus pidurdub või peatub, seetõttu vähenevad ka turba veemahutavus ja aeratsioon. Oluliselt muutub ka turbalasundi ülemiste kihtide keemiline koostis, kuna tuhas on palju mineraalset ainet, mis muudab turba toiterikkamaks ja tõstab pH-d. Kuid need toitained leostuvad küllaltki kiiresti sügavamale ning taimejuurte ulatuses olev turbakiht muutub isegi toitevaesemaks kui see oli enne põlengut. Mõned taimeliigid annavad märku põlengujärgsest rabast, kuna muidu need liigid rabas ei kasva.[2]
Umbes viie aasta jooksul pärast põlengut kujuneb taimestik, kus puurindes valitsevad mändide asemel kased ning puhmarindes kanarbik või ka sookail, küüvits, sinikas. Pikaajalisem protsess on aga uue samblarinde väljakujunemine, milles domineerib raba-karusammal ja rohkesti samblikke. Turbasambla taastumine algab tavaliselt mõnest teravalehise turbasambla laigust ning hiljem lisanduvad lillakas turbasammal, pruun turbasammal. Mõne aja pärast ilmuvad taimkattesse jõhvikad ja kukemari, samblarindes asenduvad pioneerliigid turbasammaldega. Rabakoosluste täielik taastumine võtab aega 50–100 aastat.[2]
Viimastel aastakümnetel on ulatuslikumad põlengud aset leidnud Läänemaal Suursoos, Varnja soos ja Feodorisoos, kuid on toimunud ka väiksemaid põlengud mitmel pool üle Eesti.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ [1], M.Kohv, J.Palm. Soode taastamine Eestis. Eesti Loodus. Avaldatud: aprill 2012
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 [2], J.Paal, E.Leibak. Estonian Mires Inventory of Habitats. Eestimaa Looduse Fond, 2011.
- ↑ 3,0 3,1 [3], Kaevandamine. Eesti Turbaliit.