Inimressurss

Inimressurss (inglise keeles human resources) ehk tööjõud on inimesed, kes kasutavad vaimseid ja füüsilisi jõupingutusi, et toota kaupu ja osutada teenuseid. Inimkapitali kasutatakse mõnikord sünonüümina inimressursile, kuid inimkapital osutab tavaliselt rohkem kitsamale tähendusele.

Tänapäeva tööturgudele ja ühiskonnale on iseloomulik inimkapitali järjest suurenev väärtustamine. Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud riikides suurenenud nõudlus harituma tööjõu järele ning kasvanud ka kõrgema haridustasemega tööjõu pakkumine.^[viide?]

Inimressursside jaotamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tööealine elanikkond jaotatakse:

Mitteaktiivne rahvastik ehk väljaspool tööjõudu olevad inimesed
Aktiivne rahvastik ehk tööjõud

Töötaja on isik, kes teeb tööd ja saab selle eest tasu. Töötu on inimene, kes ei tööta ja otsib tööd. Äriühingute nägemus on, et töötajad on kui ettevõtte vara, mille väärtuse määrab areng.

Inimressursside käsitlemisel on peamised 3 suunda:

Demograafiline – populatsiooni/ tööjõudu iseloomustavad omadused, näiteks vanus, sugu või sotsiaalne klass. Need võivad mõjutada pensionit ja kindlustusi.
Elanikkonna ja töökoha mitmekesisus – muutused ühiskonnas tähendavad, et suurem osa organisatsioonidest koosneb "beebibuumi põlvkonnast" või vanematest töötajatest võrreldes 30 aasta taguse ajaga.
Oskused ja kvalifikatsioon – kuna tööstuses asendub manuaalne töö pigem juhtivaga, siis on vaja ka rohkem kõrgemalt kvalifitseeritud koolilõpetajaid. Kui tööturg on "kitsas" (st mitte piisavalt töötajaid töökohtadele), peavad tööandjad omavahel konkureerima töötajatele, pakkudes kõrgemat tasu, investeerimist kogukonda jne.

Inimressursid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti jaoks on järgnevatel aastatel üheks suurimaks väljakutseks väikese inimressursi küsimus. Eesti inimressursid on äärmiselt piiratud ning nende võimalikult tulemuslik kasutamine eeldab võimalikult paljude ühiskonnaliikmete võimekust aktiivselt osaleda nii enda kui ka riigi oleviku ja tuleviku määratlemisel.^[1]

Euroopa tööturgude kohta tehtud uuringud on näidanud, et madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel kasvab harituma tööjõu osakaal ja madala kvalifikatsiooniga tööjõud tõrjutakse järk-järgult hõivest välja. Eesti kohta läbi viidud analüüs on näidanud, et pärast majanduskriisi kiiresti kasvanud töötus tabas eelkõige madalama kvalifikatsiooniga tööjõudu. Kuigi ka madala kvalifikatsiooniga tööjõu hulk on üldiselt vähenenud, ei ole sama palju vähenenud madalat kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade hulk. Eesti puhul on areng tööturul olnud tunduvalt kiirem kui teistes arenenud riikides ning muutuste tulemusena on Eestile iseloomulik nii tööpuuduse kui ka tööjõu puuduse probleemid eri ametialadel. Viimasel aastakümnel on oluliselt muutunud erinevate inimeste tööhõive võimalused, on suurenenud võimalus enese täiendkoolituseks kui ka põhiteadmiste omandamiseks.^[2]

Strateegias "Säästev Eesti 21" tõdetakse, et lähenemas on kriitiline piir: inimressursi kvantiteedi ja kvaliteedi halvenemine ohustab Eesti jätkusuutlikkust.

Töökoha valik[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt sellele, kuidas inimesed reageerivad muutustele tööturul, tuleb mõista järgnevaid tegureid, mis mõjutavad töökoha valikut:

Geograafiline levik – kui kaugel on töö inimesest? Vahemaa sõitmiseks tööle peaks olema kooskõlas töötasuga. Sobilik töö on selline, ei ole tervislikult vastunäidustatud ning mille puhul transpordiks elukoha ja töökoha vahel ei kulu üle 2 tunni päevas ega 10% palgast. Ka infrastruktuur mõjutab seda, kes töökohale kandideerib.
Elukutse struktuur – töiste karjääride normid ja väärtused. Struktuuri on 3 tüüpi: 1) lojaalsus elukutsele; 2) organisatsiooni karjäär (edendamine läbi firma); 3) struktureerimata (madalama kvalifikatsiooniga / lihttöölised, kes töötavad siis, kui vaja).
Põlvkondlik erinevus: eri vanuses töötajatel on teatud omadused, näiteks nende käitumine ja nende ootused organisatsioonilt.

Olukorras, kus kõrge haridustasemega inimesed ei leia töökohta, mis vastaks nende teadmistele, asuvad neist paljud tööpuuduse vältimiseks ametikohtadele, kus sobib ka madalam haridustase. See tähendab, et omandatud teadmisi ja oskusi ei ole võimalik täielikult rakendada, samuti seab see raskemasse olukorda madalama haridustasemega inimesed, kes omakorda on sunnitud asuma tööle senisest vähem oskusi ja teadmisi nõudvatele ametikohtadele, töötama osaajaga töökohtadel või jääma hoopis töötuteks, st tööturul leiab aset nn väljatõrjumise efekt.
Väljatõrjumise efekt mõjutab tööturgu mitmeti:

vähendab madala kvalifikatsiooniga töötajate hõive võimalusi
sunnib madala kvalifikatsiooniga tööjõudu järjest ebastabiilsematele ja vähem tasuvatele töökohtadele, mis ei kindlusta inimestele piisavat sissetulekut.^[2]