Induktsionism

Allikas: Vikipeedia

Induktsionism (inglise keeles inductivism) on teadusfilosoofias seisukoht, mille kohaselt teaduse põhimeetod on induktsioon. Induktsionismiks nimetatakse ka teadusfilosoofia suunda, mida iseloomustab induktsionistlik seisukoht. Üldisemalt võidakse induktsionismiks seisukohta, mille järgi induktiivne arutlus on kehtiv või vähemalt ratsionaalselt õigustatav.

Induktsionismi põhiidee seisneb selles, et teadus saab alguse vaatlustest ja liigub edasi üldistustele (seadustele ja teooriatele) ning ennustustele. Üldistusi tuleb teha ettevaatlikult pärast hoolikat vaatlemist. Kui andmeid ei ole, siis ei tohi ette rutates spekuleerida. Seda nimetatakse induktiivseks meetodiks.

Teadusfilosoofias vaadeldakse sageli järgmisi näiteid:

R: Kõik rongad on mustad.
L: Kõik luiged on valged.

Induktsionistliku käsituse järgi jõuti kummagi järelduseni lindude pikaajalise vaatlemise teel. Ometi on R tõene, L aga mitte: Austraaliast leiti mustluiged. Induktsionistide kommentaar sellele on järgmine: induktiivsed järeldused ei ole kunagi kindlad, kuid neil on väga suur tõenäosus.

Et näha, kuidas teadus tegelikult töötab, tuleb selliste lihtsate näidete asemel vaadelda reaalseid näiteid teaduse ajaloos.

Naiivinduktsionism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Naiivinduktsionism

Raamatus "Mis on see, mida nimetatakse teaduseks" esitab Alan Chalmers induktsionismi kõige lihtsama ja haavatavama vormi, mida ta nimetab naiivinduktsionismiks.[1]

Teadus algab vaatlusest. Vaatlejal peavad olema terved meeleelundid ning ta peaks eelarvamusteta registreerima kõik, mida ta vaadeldes tajub. Vaatlusväiteid (mis on üksikväited) saab õigustada või kindlaks teha otseselt meelte abil. Need on aluseks üldväidetena sõnastatavatele seadustele ja teooriatele, mis moodustavad teadusliku teadmise.[2]

Teatud tingimustel on üldistada lõplikult arvult vaatlusväidetelt üldisele seadusele. Need tingimused on järgmised: üldistuse aluseks olevaid vaatlusväiteid peab olema palju; vaatlusi peab kordama väga mitmekesistes tingimustes; ükski aktsepteeritud vaatlusväide ei tohi olla vastuolus tuletatud üldise seadusega.[3]

Naiivinduktsionism järgib niisugust induktsiooniprintsiipi: "Kui suurt hulka A-sid on vaadeldud laialt varieeruvates tingimustes ja kui eranditult kõigil neil vaadeldud A-del oli omadus B, siis kõikidel A-del on omadus B."[4]

Teaduslik teadmine rajatakse induktsiooni teel vaatluslikule alusele, mis on kindel. Kui vaatluste ja katsetega kindlaks tehtud faktide arv kasvab ning faktid muutuvad meie vaatlus- ja eksperimendioskuste paranedes rafineeritumaks ja esoteerilisemaks, siis rajatakse hoolikate induktiivsete arutluste teel üha enam seadusi ja teooriaid. Vaatlusandmete kasvuga kaasneb pidev teaduse progress.[5]

Induktsiooniprobleem ja induktiivsed arutlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Induktsionistliku meetodi puhul on probleemiks, kuidas teoreetilised järeldused vaatlusandmetest saadakse. Igatahes ei saa see toimuda deduktsiooni teel, sest teooriad käivad ka nende juhtumite kohta, mida kunagi pole vaadeldud ega vaadelda ka tulevikus. Alati on võimalik, et tulevased vaatlused lükkavad teooria ümber (nagu seda tegi mustade luikede avastamine). Selle asjaolu tõi välja David Hume. Seda probleemi nimetatakse induktsiooniprobleemiks.

Induktsionism eeldab, et peale deduktiivsete arutluste on olemas induktiivsed arutlused. Probleemiks jääb siiski, mida induktiivsed arutlused endast kujutavad ja mis neid õigustab.

Bertrand Russell kirjutas sellest 1912 avaldatud raamatus "Filosoofia probleemid" ("The Problems of Philosophy"). Ta leiab, et induktiivsete järelduste õigustuseks võiks olla looduse ühetaolisus, kuid seda, et loodus on ühetaoline, ei ole meil võimalik teada kindlalt, vaid üksnes tõenäosuslikult. Induktiivsete järelduste õigustamist peab ta võimalikuks induktsiooniprintsiibi abil. Induktsiooniprintsiibi järgi suurendab mingite nähtuste koosesinemise vaadeldud juhtude arvu kasv tõenäosust, et need nähtused esinevad alati koos.

Cambridge'i koolkond ja bayesiaanlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selle küsimusega tegeles ka Cambridge'i koolkond 20. sajandi alguses (W. E. Johnson, John Maynard Keynes, Harold Jeffreys, Frank Ramsey). Kõik nad olid bayesiaanid. Sest ajast samastatakse sageli bayesiaanlust ja induktivismi, kuigi need mõisted ei kattu.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Induktsionism sai alguse 17. ja 18. sajandil, oli 19. sajandil domineeriv ning mängis ka 20. sajandil suurt rolli (Bertrand Russell, Viini ring), kuid 20. sajandile on siiski iseloomulikum induktsionismile vastanduv antiinduktsionism, mille tähtsamad esindajad olid Karl Popper ja Pierre Duhem.

Induktsionismi algataja oli Francis Bacon.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Chalmers 2011:1–12
  2. Chalmers 2011:2–3
  3. Chalmers 2011:3–5
  4. Chalmers 2011:5
  5. Chalmers 2011:5

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]