Imperatiiv (filosoofia)

Allikas: Vikipeedia

Imperatiiv on vormel, mis väljendab kõlbluse käsku.

Kant[muuda | redigeeri lähteteksti]

Immanuel Kanti järgi on imperatiiv vormel, mis väljendab käsku, st ettekujutust vabaduse objektiivsest seadusest[1] (st üldkehtivast moraaliseadusest) tahtele (st võimele printsiibi järgi toimida; langeb siin kokku praktilise mõistega) sundivana (tahtele võõraste vastukäivate määratlusaluste vastu).

Imperatiiv väljendab olemapidamist. Indiviidi tahe ei ole imperatiiviga paratamatult määratletud, Põhjuseks võib olla kas see, et indiviid ei tea, et imperatiiviga määratletud tegu on praktiliselt ehk kõlbeliselt hea, sest ta ei tea, et see tegu langeb imperatiivi alla, või see, et tema maksiimid on imperatiiviga vastuolus.

Täiuslikult head tahet (sellisena tuleb mõelda näiteks Jumala tahet), ei ole tarvis sundida, mistõttu tema kohta imperatiivid ei käi. Seetõttu on imperatiivid ainult vormelid, millega väljendatakse tahtmise kui niisuguste objektiivsete seaduste suhet ühe või teise mõistusega olendi tahte subjektiivse ebatäiuslikkusega.

Imperatiiv ranges mõttes on iseenesest hea: mõistus teeb selle tahtmise eesmärgiks, ilma et sel omakorda mingit eesmärki oleks. Laiemas mõttes nimetab Kant imperatiivideks ka maksiime, mis on objektiivsed mis tahes indiviidile, kellel on see või teine eesmärk (hüpoteetilised ehk tingitud imperatiivid). Mõlemat sorti imperatiivid määratlevad teo, mis on hea tahte printsiibi järgi paratamatu.

Imperatiiv on praktiline reegel, mille kui tingimusega on iga mõistusega olendi tahe paratamatult seotud. Praktiline reegel on ettekujutus tingimusest, mille järgi tegu saab toimuda.

Imperatiiv on praktiline reegel, millega iseenesest (subjektiivselt) juhuslik tegu tehakse paratamatuks. Selle poolest ta erineb praktilisest seadusest, mille puhul tegu võib olla ka iseenesest (juhuslikult) paratamatu (näiteks Jumala puhul).

Imperatiivide liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpoteetiline imperatiiv on imperatiiv, mis ei määratle tahet mitte absoluutselt, vaid ainult mingi soovitava tagajärje suhtes.

Kategooriline imperatiiv määratleb tahet absoluutselt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Niivõrd kui seadust ette kujutatakse, on tegu printsiibiga ehk aluslausega.