Ilmar Kullam

Allikas: Vikipeedia

Ilmar Kullam (15. juuni 1922 Tartu2. november 2011[1] Tartu) oli eesti korvpallur ja treener.

Kullam lõpetas 1941. aastal Tartu 4. Keskkooli ja 1959. aastal kaugõppes Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna.[2]

Sportima hakkas Kullam Tartu 15. algkoolis õpetaja Artur Kingu innustusel. 1932–40 mängis ta Tartu jalgpalliklubi Tulevik noortemeeskonnas Rudolf Redeli juhendamisel. Korvpalli hakkas ta mängima 1938 Edgar Naaritsa moodustatud Kalevi meeskonnas.[2]

Teises maailmasõjas mobiliseeriti Kullam Punaarmeesse[2]. 1941–42 oli ta tööpataljonis, 1942–44[2] Siberis Eesti kolhoosis põllutöödel[3] ja 1944 Tšeljabinski õppe-tootmiskombinaadi tööline.[2]

"Frondilt saadeti peagi tööpataljoni, seal poolsurnuks nälginuna saime miski ime läbi eestlaste juurde. Algul toitusime vaid nisupudrust ning keedetud täkumunadest, mis ruunamisprotsessi tulemusel üle jäid..." kirjeldas Kullam sõjaaegseid üleelamisi. "Pisitasa kosusin, jõudsin tööd teha ja olin seal eluga rahul. Seetõttu ma esimesele Moskva Kehalise Kasvatuse Instituudi telegrammile ei reageerinud. Hiljem saadeti mind uuesti tööpatti ja teadsin, et kui sinna jään, suren nälga. Põgenesin, jõudsin Moskvasse, ent esimest korda seal platsile astudes olin nii nõrk, et ei suutnud vabaviskejoonelt palli rõnganigi saata. Oma pideva näljatunde leevendamiseks käisin veel aastaid hiljemgi laagrites isegi öösiti söömas. Sain hüüdnime Supi-Siim."[3]

Karjäär korvpallurina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilmar Kullam oli Tartu Kalevi võistkonna liige. 1949. aastal kuulus ta Tartu Ülikooli meeskonda, kui see tuli Nõukogude Liidu meistriks.[1] Ta osales NSVL korvpallivõistkonna koosseisus Helsingis 1952. aasta suveolümpiamängudel ning pälvis koondise koosseisus hõbemedali[1], mängides kaheksas mängus. Ilmar Kullam oli kolm korda Euroopa meister (1947, 1951 ja 1952), kahel korral võitis ta kulla ülemaailmsetel üliõpilasmängudel (1949 ja 1951).[2]

Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt tõi ta Üleliidulise Spordiklubi meeskonnas 1949 kulla, 1950 hõbeda ja 1951 pronksi ning Tallinna Kalevi koosseisus 1945 pronksi. 1941, 1946 ja 1950 kuulus ta Nõukogude Liidu kaheksa linna turniiri võitjate hulka. Eesti meistriks tuli Kullam 1948 Üleliidulise Spordiklubi, 1956 TRÜ ning 1957 ja 1960 EPA meeskonnas.[2]

Eesti meistrivõistlustel võitis Kullam Tartu Kalevi meeskonnas ka jalg- ja võrkpallis 2. ja 3. koha.[2]

Treeneritöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

1940. aastate lõpus juhendas Kullam üht koolimeeskonda, seejärel tegutses mängiva treenerina, 1957–1960 töötas Tartu Laste Spordikoolis. Täiskohaga treeneriks sai ta siiski oludse sunnil: "Kui mind Liidu koondisest välja arvati, võeti stipp ära, hiljem kaotasin ametiühingute toetuse. Ei jäänudki muud üle, kui treeneriks hakata."[4]

1960. aastal sai Kullamist Tartu Kalevi treener. 1960–75 treenis ta Eesti koondmeeskonda ja Kalevit, aastatel 1978–85[5] Eesti koondnaiskonda.[1]

Kullami õpilaste seas olid Mart Laga, Anatoli Krikun, Aleksei Tammiste, Heino ja Arvo Lill ning Jaan Lentsius, samuti hilisem Eesti Korvpalliliidu president Peep Aaviksoo.[6]

Õppe- ja teadustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

1966–93 oli Ilmar Kullam TRÜ kehakultuuriteaduskonna õppejõud, 1973–83 ka sportmängude kateedri juhataja (1973. aastast dotsent, 2007. aastast TÜ emeriitdotsent). Ta koostas korvpallialaseid õppevahendeid ja avaldas artikleid, peamiselt ajakirjas Kehakultuur ning ajalehtedes Spordileht ja Edasi.[2]

Organisatoorne töö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kullam kuulus 1944–90 Tartu korvpallisektsiooni juhatusse ja 1960–86 Korvpalliföderatsiooni presiidiumi, sh treenerite nõukogu esimehena.[2]

Tunnustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ilmar Kullam sündis kolmelapselisse perekonda. Tema vanemad olid Amanda Emilie (neiupõlves Taffenau) ning August Theodor Kullam. Tal oli vend Lembit ning õde

[3]

Sõja ajal põgenesid Kullami vanemad ja õde Läände, vend jäi Läänemerel kadunuks.[6]

Ilmar Kullami abikaasa oli korvpallur Valentina Kullam (sündinud Nazarenko). Ka nende tütar Oksana mängis vanemate eeskujul korvpalli.[2] Oksana abikaasa on endine odaviskaja Heino Puuste, nende poeg Alan Puuste on omakorda odaviskaja.[3]

Ilmar Kullam oli 191 cm pikk.[2]

"Korvpalliprofessoriks" kutsuti teda juba Nõukogude ajal. "Kunagine kuulus spordiväljaanne Sovetskii Sport kasutas tihtipeale väljendeid "korvpalliprofessor arvas" või "korvpalliprofessor ütles", jättes lisamata nime või muud laadi täpsustused tsiteeritud isiku kohta. Polnud vajadustki – kõigile natukenegi korvpalliteemat valdajaile oli arusaadav, et silmas peeti eestlasest korvpallitreenerit, suurepärast taktikut ning strateegi Ilmar Kullamit."[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Lahkus korvpalliprofessor Ilmar Kullam, Õhtuleht Online, 02.11.2011
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 Ilmar Kullam ESBL-is
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Rasmus Rekand, Kaupo Torim "Korvpalliprofessor Ilmar Kullam – 85!" Basket, juuni 2007
  4. Ants Põldoja "Juubilar Ilmar Kullam, ikka terava pilgu ja kriitikameelega" Õhtuleht, 15. juuni 2007
  5. Peep Aaviksoo andmetel 1978–1987: Peep Aaviksoo "Ilmar Kullam jääb paljudele treeneri võrdkujuks" EPL, 5. november 2011
  6. 6,0 6,1 Peep Aaviksoo "Ilmar Kullam jääb paljudele treeneri võrdkujuks" EPL, 5. november 2011
  7. ESBL-i andmeil 1998: Ilmar Kullam ESBL-is

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]