Ilmar Kleis

Ilmar Kleis (24. august 1930 Käru vald, Käru kihelkond, Järvamaa – 11. jaanuar 2015) oli eesti tehnikateadlane.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1948. aastal Türi Keskkooli ja 1953. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi mehaanikateaduskonna masinaehitustehnoloogia erialal. Aastatel 1955–1958 oli samas aspirant, kaitses 1959. aastal tehnikakandidaadi väitekirja (kinnitati aastal 1960). Aastatel 1969–1970 oli samas doktorant, kaitses 1971. aastal Moskva Naftakeemia ja Gaasitööstuse Instituudis tehnikadoktori väitekirja (kinnitati aastal 1973). Täiendõpe: Stuttgardi Ülikool 1968/1969 ja 1976 (6 kuud); Kiievi Polütehniline Instituut 1978, Müncheni Tehnikaülikool 1993.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli aastatel 1952–1953 tehas Ilmarise insener.

Aastal 1953 oli ta Tallinna Polütehnilise Instituudi hüdrotehnika ja geodeesia kateedri vanemlaborant, aastatel 1954–1958 oli ta assistent teoreetilise mehaanika kateedris ja 1958–1960 masinaelementide kateedris, 1961. aastal sama kateedri vanemõpetaja ja aastatel 1962–1973 dotsent (kinnitatud 1965).

Professor 1971 (kinnitatud 1973); aastatel 1973–1992 oli ta masinaelementide kateedri professor. Lisaks oli ta 1970–1984 kateedrijuhataja ja 1984–1991 TPI teadusprorektor. Aastatel 1991–1992 oli ta peateadur, aastatel 1992–1997 masinaelementide professor ja aastast 1997 mehhatroonikainstituudi masinaelementide õppetooli emeriitprofessor.

Teadustöö mujal: külalisprofessor Oulu Ülikoolis (triboloogia).

Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Triboloogia (materjalide hõõrdumine ja kulumine masinates) ja materjalide käitumine löökkoormuse tingimustes. Metallide energeetilise erosiooniteooria loojaid ja koos professor Heino Lepiksoniga selle uurimissuuna rajajaid Eestis. Kulumis- ja dispergeerimisprotsesside uurimistööde teaduslik juhendaja, tema juhendamisel on kaitstud 19 väitekirja.

Tegi koostööd Silikaatbetooni Teadusliku Uurimise Instituudiga, Stuttgardi ja Cambridge’i Ülikooli, Zittau ja Chalmersi Tehnikaülikooli teadlastega. Avaldanud üle 140 publikatsiooni, sealhulgas 4 monograafiat, 1 õpiku, ajakirja- ja entsüklopeediaartikleid. 8 autoritunnistust ja Eesti Vabariigi kasuliku mudeli tunnistus.

Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ühingu Teadus Tallinna presiidiumi liige ja lektor masinate töökindluse alal 1970–85; NSV Liidu TA juures tegutsenud metallide hõõrdumise ja kulumise teadusnõukogu liige 1980–92, ajakirja Friction and Wear toimetusnõukogu liige; kuulus mitme rahvusvahelise teaduskonverentsi korralduskomiteesse.

Tallinna Teadlaste Maja nõukogu liige.