Ilmar Jürisson

Ilmar Jürisson (13. juuli 1912 Lehtmetsa – 13. veebruar 1985 Tallinn) oli eesti põllumajandusteadlane ja teadusjuht ning Teise maailmasõja ajal Eestis (puna)partisanisalga komandör.

Ta lõpetas aastal 1936 Jäneda Põllutöökeskkooli, aastal 1948 NLKP KK juures asuva Kõrgema Parteikooli ja aastal 1953 loomakasvatajana Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Aastal 1977 kaitses ta väitekirja "Söötade majanduslik hinnang Eesti NSV veisekasvatuses ning kultuurkarjamaade osa suurfarmide väljaarendamisel." ja sai põllumajandusdoktori kraadi.

Aastatel 1936–1940 praktiseeris ta Taanis ja töötas kodutalus. Aastatel 1940–1941 oli ta Halinga valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees ja Pärnumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee sekretär. Teise maailmasõja ajal oli ta Saksa okupatsiooni all Eestis tegutsenud partisanisalga komandör. Aastatel 1944–1949 oli ta Pärnumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees. Lisaks oli ta 18. aprillist 1946 26. veebruarini 1947 Eesti NSV loomakasvatuse minister. Aastatel 1949–1950 ja 1957–1959 oli ta Eesti NSV põllumajandusministri asetäitja. Aastatel 1950–1953 oli ta Väimela Loomakasvatustehnikumi direktor, aastatel 1953–1957 Kehtna kolhoosiesimeeste ettevalmistamise põllumajanduskeskkooli direktor. Aastatel 1959–1979 oli ta Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituudi direktor, aastatel 1979–1985 teadusdirektor^[1].

Ta kujundas Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituudist suure ja mitmekülgse teadusasutuse (rajas Sakku uurimiskeskuste ja elamurajooniga teaduslinnaku), mille juurde kuulus aastal 1974 14 katsemajandit.

Ta oli aastast 1942 NLKP liige; ta oli aastast 1971 NSVL-Soome teaduslik-tehnilise koostöö komisjoni liige ja aseesimees. Ta oli NSV Liidu Ülemnõukogu II koosseisu saadik (aastatel 1946–1950) ning VII ja VIII koosseisu saadik, ühtlasi oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu põllumajanduskomisjoni esimees.

Ilmar Jürisson suri 13. veebruaril 1985 Tallinnas ja ta maeti 19. veebruaril 1985 Metsakalmistule^[2].