Ignace Lepp

Allikas: Vikipeedia
Ignace Lepa mälestustahvel Treimani kalmistul.

Ignace Lepp (sündinud John Robert Lepp, 26. oktoober 1909 Orajõe29. mai 1966 Pariisi lähedal)[1] oli Eestist pärit kirjanik, publitsist, psühholoog ja katoliku preester. Lisaks pseudonüümile Ignace Lepp on kasutanud ka nimesid Jean Flamo ja Uip Leete [2]. Ignace Lepa mälestustahvel püstitati 17.10.2009.a. Häädemeeste surnuaeda, kuhu on maetud ka tema omaksed (ema, onu jt) [3].

Varasem tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta käis koolis Kabli algkoolis kuni põgenes kodunt. Avaldas 1920. aastail pahempoolses ajakirjanduses artikleid, rajas Viljandis Kultuuritahtelise Noorsoo Koondise osakonna, seikles valenimede all välismaal, sh NSV Liidus; teda arreteeriti ja saadeti mitu korda maalt välja, oli 1926–34 Eestis 6 korda ebaseadusliku piiri ületamise ja kelmuste eest kohtu all. Lahkus Eestist aastal 1930. Tegutses marksistliku aktivistina paljudes riikides kuni aastani 1934, mil ta Eestisse tagasi saadetuna mõisteti neljaks kuuks vangi.

Marksistist katoliiklaseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pöördepunktiks ta elus sai tutvumine 1934. aastal hilisema Eesti katoliku piiskopi Eduard Profittlichiga, kelle mõjul ta minetas marksistliku maailmavaate ja astus katoliku usku. Õppis 1935–39 dominiiklaste koolis filosoofiat ja teoloogiat, ordineeriti 1941, pärast Lyonis õpingute lõpetamist preestriks, oli seejärel Marseille's kogudusepreester ja 1949–55 ajalehe Maroc-Monde toimetaja. Õppis 1957 Carl Gustav Jungi juures ja asutas seejärel Pariisis psühhosünteesi instituudi. Avaldas 1928–35 ajaleheartikleid, esperanto keeles ka näidendeid ja lühiproosat, 1947–55 prantsuse kirjanduse arvustusi ning 1947–66 prantsuse ja saksa keeles 27 raamatut filosoofia, psühholoogia ja religiooni alalt, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse ja mis on saanud suure menu osaliseks.[1]

Töid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti keeles tervikuna ühtegi tema raamatut trükituna ilmunud ei ole. Käsikirjalisena (masinakirjas) on olemas tema 1961. aastal kirjutatud “Moodsa ateismi psühhoanalüüs”, mis on tõlgitud Elmar Salumaa poolt. Mitmed J. R. Lepa eestikeelses ajakirjanduses avaldatud artiklid ja enamik kirjutisi tema enda kohta on kogutud ajakirja “Häädemeeste ELU” kaante vahele.[3]

Töid prantsuse keeles:

  • Peines et espoirs du prolétariat (1947)
  • Existence et existentialismes (1948)
  • La communication des existences (1952)
  • Itinéraire de Karl Marx à Jésus Christ (1956)
  • Clartés et ténèbres de l'âme (1957)
  • Psychanalyse de l'amour (1959)
  • Liebe, Neurose und christliche Moral (1960)
  • La morale nouvelle (1963)
  • Wagnisse des Daseins (1963)
  • L'art de vivre de l'intellectuel (1966)
  • Lettres posthumes à mes lecteurs (1970)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti kirjanike leksikon, Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 285-286
  2. Eesti biograafiline andmebaas ISIK
  3. 3,0 3,1 Sulev Kasvandik. John Robert Lepp - 100. -- Koduvald, Nr. 18(208), Oktoober 2009, lk 7.