Ignace Lepp
Ignace Lepp (sündinud John Robert Lepp; 26. oktoober 1909 Orajõe – 29. mai 1966 Pariisi lähedal)[1] oli Eestist pärit kirjanik, ajakirjanik, publitsist, psühholoog ja katoliku preester. Ajakirjanikuna kasutas ta pseudonüüme Jean Flamo ja Uip Leete[2].
Varasem tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Lepp õppis Häädemeeste vallas Kabli algkoolis, kuni põgenes kodunt. Ta kirjutas 1920. aastatel vasakpoolsetele väljaannetele artikleid ja rajas Viljandis Kultuuritahtelise Noorsoo Koondise osakonna. 1928. aastal oli ta ajalehe Sakalamaa Teataja toimetaja; kui ajaleht 1929. aastal kinni pandi, hakkas ta kaastööd tegema Eesti Tööliste Partei häälekandjale Töölised, edasi![3]. Seikles valenimede all välismaal, sealhulgas Nõukogude Liidus. Ta oli arreteeritud ja teda saadeti mitu korda maalt välja. Aastatel 1926–1934 oli Lepp Eestis kuus korda ebaseadusliku piiri ületamise ja kelmuste eest kohtu all. Ta lahkus Eestist 1930. aastal, tegutses marksistliku aktivistina paljudes riikides 1934. aastani, mil ta Eestisse tagasi saadetuna mõisteti neljaks kuuks vangi.
Tegevus katoliiklasena[muuda | muuda lähteteksti]
Lepa elus kujunes pöördepunktiks tutvumine 1934. aastal hilisema Eesti katoliku piiskopi Eduard Profittlichiga, kelle mõjul ta minetas marksistliku maailmavaate ja astus katoliku usku. Lepp õppis aastatel 1935–1939 dominiiklaste koolis filosoofiat ja teoloogiat, ordineeriti 1941. aastal Lyonis õpingute lõpetamise järel preestriks, oli seejärel Marseilles kogudusepreester ja aastatel 1949–1955 ajalehe Maroc-Monde toimetaja. Lepp õppis 1957. aastal Carl Gustav Jungi juures ja asutas seejärel Pariisis psühhosünteesi instituudi. Ta kirjutas esperanto keeles ka näidendeid ja lühiproosat, 1947–1955 prantsuse kirjanduse arvustusi ning 1947–1966 prantsuse ja saksa keeles 27 raamatut filosoofia, psühholoogia ja religiooni alalt, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse ja mis on saanud suure menu osaliseks.[1]
Töid[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti keeles on Maarjamaa kirjastuse väljaandel 2017. aastal ilmunud tema 1961. aastal kirjutatud "Moodsa ateismi psühhoanalüüs" Elmar Salumaa tõlkes. Mitmed Lepa eestikeelses ajakirjanduses avaldatud artiklid ja enamik kirjutisi tema enda kohta on kogutud ajakirja Häädemeeste ELU kaante vahele.[4]
Töid prantsuse keeles
- "Peines et espoirs du prolétariat" (1947)
- "Existence et existentialismes" (1948)
- "La communication des existences" (1952)
- "Itinéraire de Karl Marx à Jésus Christ" (1956)
- "Clartés et ténèbres de l'âme" (1957)
- "Psychanalyse de l'amour" (1959)
- "La morale nouvelle" (1963)
- "L'art de vivre de l'intellectuel" (1966)
- "Lettres posthumes à mes lecteurs" (1970)
Töid saksa keeles
- "Liebe, Neurose und christliche Moral" (1960)
- "Wagnisse des Daseins" (1963)
Mälestustahvel[muuda | muuda lähteteksti]
Ignace Lepa mälestustahvel püstitati 17. oktoobril 2009 Treimani kalmistule, kuhu on maetud ka tema omaksed (ema, onu jt)[4].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti kirjanike leksikon, Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 285-286
- ↑ "Eesti biograafiline andmebaas ISIK". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2016. Vaadatud 1. jaanuaril 2013.
- ↑ Valdur Ohmann, EKP hädas provokaatoritega ja õpib tundma oma vaenlast, Tuna 1 / 2019, lk 86–94
- ↑ 4,0 4,1 Sulev Kasvandik. John Robert Lepp - 100[alaline kõdulink]. -- Koduvald, Nr. 18(208), Oktoober 2009, lk 7.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Atheism: The Varieties of Non-Religious Experience Time, July 19, 1963
- Vello Salo, 2009. Kablilt Casablancasse: Eesti suurim seikleja John Robert Ignace Lepp 100. Sirp 23. okt., lk. 24.
- Ignace Lepp, 2017. Moodsa ateisimi psühhoanalüüs. Tõlkinud Elmar Salumaa (omakirjastuse väljaanne)
- ETBL, s.v. John Robert Lepp Eesti entsüklopeedia veebiversioonis
- Sulev Kasvandik. John Robert Lepp - 100. -- Koduvald, Nr. 18(208), Oktoober 2009, lk 7.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Marek Tamm "Vikerkaar loeb. Ignace Lepp – kommunist, filosoof, preester, suli" kultuur.postimees.ee, 26. mai 2017
- Eesti biograafiline andmebaas ISIK