Idi Amin

Allikas: Vikipeedia
Idi Amin
Karikatuur Idi Aminist presidendi ja sõjaväejuhina

Idi Amin Dada (umbes 1925 – 16. august 2003) oli Uganda armee kindral ja diktaator (formaalselt III president) aastatel 19711979. Arvatakse, et tema valitsemise ajal hukkus võimude tagakiusamise tõttu 80 000 – 500 000 inimest.

1978. aasta oktoobris kuulutas ta sõja Tansaaniale. See ei olnud edukas ja Tansaania väed vallutasid 1979. aasta aprillis Uganda pealinna Kampala ning Idi Amin oli sunnitud 11. aprillil riigist lahkuma. Ta elas esialgu Liibüas, kuid 1979. aasta lõpus leidis endale püsiva asüülipaiga Saudi Araabias Jiddah's.

Aastatel 1973–1979 kandis Rutanzige järv Uganda ja Kongo piiril tema nime.

Noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Andmed Idi Amini sünniaja ja -koha ning isegi nime kohta on napid ja vastuolulised. Ta ise oma elulugu kirja ei pannud ega lasknud ka kellelgi teisel seda teha. Eri allikate väitel sündis ta kas riigi loodeosas Kobokos või pealinnas Kampalas umbes 1925. aastal.[1] Biograafi Fred Guweddeko sõnul sündis Amin 17. mail 1928,[2] kuid selle kohta ei paista tõendeid olevat.[3] Eri allikate puhul jääb tema sünniaasta üldiselt vahemikku 1923–1928. Amini poja Husseini väitel sündis tema isa 1928. aastal Kampalas.[4]

Fred Guweddeko sõnul oli Idi Amini isa Andreas Nyabire (1889–1976), kes oli pärit Sudaani lõunaosast ja kuulus kakwa'de hulka. Isa oli olnud katoliiklane, kuid 1910. aastal võtnud omaks islami ja vahetanud nime Amin Dadaks. Idi Amini ema oli lugbara päritolu Kongo pealiku tütar Assa Aatte (1904–1970). Idi Amini vanemad abiellusid 1921. aastal ja aasta hiljem sündis nende esimene poeg, seejärel tütar ja järgmisena poeg, kelle nimeks pandi Idi Awo-Ongo Angoo. Isa teenis algul Briti armees ja seejärel politseis. Ema oli taimetark, kes ravis eelkõige viljatuse ja rasedusega seotud hädasid. Ta tohterdas teiste seas Buganda valitsejaid. Aastal 1931 läks perekond lahku, sest Amin Dadal oli tekkinud kahtlus oma isaduse suhtes. Idi kasvas üles oma ema perekonna juures Semuto lähedal. Kaks vanemat last surid 1932. aastal. Aastal 1941 läks Amin Bombos islami kooli. Ta jättis pärast neljandat klassi kooli pooleli ja elatus veidi aega juhutöödest, kuni üks Briti ohvitser ta sõjaväkke värbas.[2]

Sõjaväeteenistuse algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Idi Amin asus 1946. aastal teenima Briti kuninglikus Aafrika laskurrügemendis King's African Rifles, kus temast sai abikokk.[5] Amin ise väitis, et teda olevat sunnitud armeesse astuma juba teise maailmasõja päevil, mil ta olevat osalenud Birma sõjakäigul,[6] kuid dokumendid lükkavad selle ümber.[7][8] Aastal 1947 viidi ta üle Keeniasse Gilgilisse, kus ta teenis reamehena 21. jalaväepataljonis kuni 1949. aastani. Samal aastal saadeti tema üksus Põhja-Keeniasse Shifta sõtta separatistlike somaallastega võitlema. Aastal 1952 osales Amin Mau Mau mässu mahasurumises. Samal aastal ülendati ta kapraliks, aasta hiljem seersandiks.[2]

Aastal 1959 ülendati Amin efendiks. See oli kõrgeim allohvitseri auaste ja üldse kõrgeim auaste, mida tollases Briti armees ühele aafriklasele võidi anda. Amin pöördus samal aastal Ugandasse tagasi. Aastal 1961 ülendati ta leitnandiks ja temast sai üks Briti armee kahest Uganda päritolu ohvitserist. Ta saadeti lahendama Uganda karamodžongide ja Keenia rändrahva turkanade vahel karjavarguste pärast puhkenud tüli. Kui Uganda 1962. aastal iseseisvus, ülendati Amin peagi kapteniks ja 1963. aastal majoriks. Aasta hiljem sai ta maaväe ülema asetäitjaks ja 1965. aastal maaväe ülemaks.[2]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]