Ian Thorpe

Allikas: Vikipeedia
Ian Thorpe with a smile.jpg
Ian Thorpe (2008)
Olympic flag.svg
Kuld 2000 400 m vabalt
Kuld 2000 4×100 m vabalt
Kuld 2000 4×200 m vabalt
Kuld 2004 200 m vabalt
Kuld 2004 400 m vabalt
Hõbe 2000 200 m vabalt
Hõbe 2000 4×100 m kompleksi
Hõbe 2004 4×200 m vabalt
Pronks 2004 100 m vabalt
Continents.svg
Kuld 1998 400 m vabalt
Kuld 1998 4×200 m vabalt
Kuld 2001 200 m vabalt
Kuld 2001 400 m vabalt
Kuld 2001 800 m vabalt
Kuld 2001 4×100 m vabalt
Kuld 2001 4×200 m vabalt
Kuld 2001 4×100 m kompleksi
Kuld 2003 200 m vabalt
Kuld 2003 400 m vabalt
Kuld 2003 4×200 m vabalt
Hõbe 2003 200 m kompleksi
Pronks 2003 100 m vabalt
Ian Thorpe'i käed on märksa suuremad kui tavalisel inimesel.

Ian James Thorpe (sündis 13. oktoobril 1982 Sydneys) on Austraalia endine ujuja, viiekordne olümpiavõitja. Tema hüüdnimi on Thorpedo.

Ian Thorpe pääses esimest korda Austraaliat esindama 14 aasta ja 5 kuu vanusena, olles sellega läbi aegade noorim Austraalia koondislane. 1998. aastal sai temast kõigi aegade noorim individuaalne maailmameister ujumises. 2000. aasta suveolümpiamängudel Sydneys võitis Thorpe 3 kulda ja 2 hõbedat, olles sellega nende olümpiamängud edukaimaid sportlasi. 2001. aasta maailmameistrivõistlustelt tuli juba 6 kulda. Edukaks kujunesid ka 2003. aasta maailmameistrivõistlused ja 2004. aasta suveolümpiamängud.

2006 teatas 24-aastane Thorpe oma ujujakarjääri lõpetamisest. 2011. aastal lubas ta aga tippsporti naasta ja alustas treenimist 2012. aasta suveolümpiamängudeks.

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema isa oli edukas kriketimängija, kuid tema vanemad surusid talle sporti liialt palju peale, mis rikkus spordimõnu ja 26-aastaselt loobus ta spordist. Sellepärast pidas isa väga oluliseks, et lapsed tunneksid spordist rõõmu. Ema mängis noorena netballi.

Ianil on vanem õde Christina. Ian polnud pärinud oma vanematelt osavust palliga ümberkäimises ja ta läks vanema õe Christina eeskujul ujumistrenni. Christina jõudis samuti Austraalia koondisse ja osales 1995 USA-s Atlantas Vaikse ookeani meistrivõistlustel ujumises.

Lapsena oli Thorpe allergiline kloori vastu. Vesi ujumisbasseinis on seevastu klooritatud. Sellepärast osales ta elu esimesel ujumisvõistlusel alles 7-aastaselt koolipeol ja hoidis kogu distantsi jooksul pead veest väljas. Sellest kohmakast tehnikast hoolimata võitis ta ujumise. Pärastpoole sai ta allergiast üle.

1995 võistles ta Austraalia noorte meistrivõistlustel, võites pronksmedali 200 ja 400 m vabaujumises. Seevastu Uus-Lõuna-Walesi noorte meistrivõistlustel võitis ta kõik 10 distantsi.

1996[muuda | redigeeri lähteteksti]

1996 võitis Thorpe Austraalia noorte meistrivõistlustel Brisbane'is juba 5 kulda, 2 hõbedat ja 2 pronksi. Oma aegadega 400 m vabastiilis ja 200 m selili täitis ta Austraalia täiskasvanute meistrivõistluste normi, mis olid ühtlasi 1996. aasta suveolümpiamängude katsevõistlused. Thorpe oli kõigest 13 aastat ja 6 kuud vana ning tal polnud seetõttu šanssi medalile tulla: ta lõpetas neil aladel vastavalt 23. ja 36. kohaga.

Aasta lõpul kvalifitseerus Thorpe Austraalia meistrivõistlustele lühirajaujumises, mis olid ühtlasi 1997. aasta lühirajaujumise MM-i katsevõistlused. Thorpe pääses esimest korda Austraalia meistrivõistluste finaali, saades 400 m kompleksujumise kvalifikatsioonis 2. aja, aga finaalis ujus ta aeglasemalt ega pääsenud koondisse.

1997[muuda | redigeeri lähteteksti]

1997. aasta jaanuaris ujus Thorpe Uus-Lõuna-Walesi meistrivõistlustel 400 m vabalt ajaga 3.59,43, saades esimeseks 14-aastaseks, kes Austraalia pinnal ujunud 400 m alla 4 minuti.

Austraalia noorte meistrivõistlustel osales Thorpe kõigil 12 alal, pälvides 10 kulda ja 2 pronksi. Ühtlasi püstitas ta 6 Austraalia noorterekordit.

Austraalia meistrivõistlustel tuli ta 400 m ujumises pärast Kieren Perkinsi ja Daniel Kowalski vigastust (mõlemad olid sel alal olümpiamedali võitnud) ajaga 3.53,44 pronksmedalile, kaotades 16-aastasele Grant Hackettile. Thorpe püstitas oma vanuseklassi maailmarekordi ja arvati esimest korda Austraalia koondisse. 14 aasta ja 5 kuu vanusena oli ta läbi aegade noorim Austraalia koondislane. Selle rekordi eelmine valdaja oli lätlane Jānis Konrāds, kes oli olnud kuu aega vanem. Pääs koondisse ärgitas Thorpe'i keskenduma vabaujumisele ja loobuma muudest stiilidest.

Selle aasta Vaikse ookeani meistrivõistlused toimusid Jaapanis Fukuokas. Thorpe osales kahel distantsil. 200 meetris püstitas ta isikliku rekordi 1.51,46, millega ei pääsenud finaali, aga arvati teatekoondisse. Koos kaaslaste Michael Klimi, Ian van der Wali ja ankrumehe Hackettiga saavutas ta 4×200 m teateujumises ajaga 7.15,72 hõbemedali, kuld läks USA-sse 7.13,99-ga. 400 m vabaujumises pääses ta esimest korda individuaalselt rahvusvahelise võistluse finaali. Veel 300 m peal oli ta 5., aga vägeva lõpuspurdiga tõusis hõbemedalile, kaotades üksnes Hackettile (3.47,27 ja 3.49,64) ning püstitades isikliku rekordi.

1998[muuda | redigeeri lähteteksti]

1998. aasta maailmameistrivõistlused ujumises toimusid Austraalias Brisbane'is. Thorpe osales kahel distantsil. 4×200 m teateujumises ujus ta nii eelujumises kui finaalis kolmandat vahetust. Austraalia sai eelujumiste parima aja. Finaali kaks parimat, sajandiku pealt võrset aega ujusid Michael Klim esimeses ja Thorpe kolmandas vahetuses. Austraalia tuli ülekaalukaks maailmameistriks Hollandi ja Suurbritannia ees, USA oli alles 5. Ühtlasi püstitas Austraalia meistrivõistluste rekordi 7.12,48. 400 m vabaujumise kvalifikatsioonis saavutasid parimad ajad Itaalia ujuja Emiliano Brembilla, Thorpe ja Hackett. Finaalis parandasid nad oma aegu veelgi. Hackett oli veel 300 m peal 2,29 sekundiga Thorpe'i ees liider ja veel 350 m peal oli vahe 1,53 sekundit, aga viimase käelöögiga suutis Thorpe võita. Thorpe tuli individuaalseks maailmameistriks 3.46,29-ga Hacketti (3.46,44) ees ja sai kõigi aegade noorimaks individuaalseks maailmameistriks ujumises.

Järgnesid Austraalia meistrivõistlused, mis olid ühtlasi 1998. aasta Rahvaste Ühenduse mängude katsevõistlused. Thorpe võitis 200 m 1.47,24-ga, mis oli kiirem kui Klimi võiduaeg maailmameistrivõistlustel. Ta võitis ka 400 m ja tuli 100 meetris 50,36-ga hõbemedalile. Seetõttu pääses ta Austraalia koondisse kolmel üksikalal.

Rahvaste Ühenduse mängud toimusid Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris. 200 meetris said Thorpe, Klim ja Daniel Kowalski kolmikvõidu, Thorpe'i võiduaeg oli 1.46,70, mis oli kõigest sajandiksekundi võrra nõrgem Giorgio Lamberti maailmarekordist. Järgnes 4×200 m teateujumine, kus Daniel Kowalski, Ian Thorpe, Matthew Dunn ja Michael Klim püstitasid maailmarekordi 7.11,86. Eelmine rekord 7.11,95 oli 1992. aastast kuulunud SRÜ-le. 100 m vabaujumises sai Austraalia jällegi kaksikvõidu (Klim võitis), aga Thorpe jäi 50,21-ga alles 4. kohale. Kuid 4×100 m teateujumises saavutas Austraalia ülekaaluka võidu (Thorpe ujus kolmandat vahetust). Neljanda kulla sai Thorpe 400 m vabaujumises isikliku rekordi 3.44,35-ga, kolmikvõidu tõid Hackett ja Kowalski. Kieren Perkinsi maailmarekord jäi 0,55 sekundi kaugusele.

1999[muuda | redigeeri lähteteksti]

1999. aasta algul ennustasid kommentaatorid, et Thorpe ületab nii 200 kui 400 m maailmarekordi. Esimene võimalus selleks saabus märtsis Brisbane'is Austraalia meistrivõistlustel, mis olid katsevõistlusteks maailmameistrivõistlustele lühirajaujumises. Thorpe võitiski 400 m isikliku rekordiga, kuid Perkinsi maailmarekord jäi 0,05 s kaugusele. Seevastu 200 meetris möödus Hackett viimasel 50 meetril Thorpe'ist ja võitis ise, kusjuures maailmarekord jäi püsima. Hackett ületas rekordi ise järgmisel päeval teateujumises. 100 m vabaujumises püstitas Thorpe samuti isikliku rekordi 49,98.

Maailmameistrivõistlused toimusid Hongkongis. 200 meetris püstitas Thorpe maailmarekordi 1.43,28 ja Klim tõi 1.43,78-ga kaksikvõidu, kolmas oli Hollandi ujuja Pieter van den Hoogenband. Ent 400 meetris võitis Hackett maailmarekordiga 3.35,01, jättes Thorpe'i 3.35,64-ga hõbemedalile, kolmas oli Itaalia ujuja Massimiliano Rosolino. 4×100 m teateujumises võitis Austraalia samuti, aeg oli 3.11,21. Ent USA oli kohal alamõõdulise võistkonnaga ja peale Jenny Thompsoni ei tulnud ükski ameeriklane medalile.

1999. aasta Vaikse ookeani meistrivõistlused ujumises toimusid Sydneys. Need olid ühtlasi eelolümpiaks. Esimest korda näitas Austraalia televisioon ujumisvõistlustest otseülekannet, sest oodati Thorpe'i ja teiste austraallaste edu. 400 meetris parandaski Thorpe maailmarekordit ligi 2 sekundiga, saades ajaks 3.41,83. Kaksikvõidu tõi Hackett 3.46,02-ga. Samal õhtul tõi Thorpe ankrumehena Austraalia võidule 4×100 m ujumises, edestades USA-d (3.16,08 ja 3.16,81). See oli esimene kord Vaikse ookeani meistrivõistlustel ujumises, mil USA selle ala kaotas. Järgmisel päeval püstitas Thorpe 200 meetri kvalifikatsioonis maailmarekordi 1.46,34, ületades Hacketti maailmarekordi 0,33 sekundiga. Järgmisel päeval parandas ta seda finaalis veelgi, saades ajaks 1.46,00. Klim tõi 1.47,40-ga kaksikvõidu. Ja veel üks päev hiljem ületas Austraalia 4×200 m meeskond maailmarekordi enam kui 3 sekundiga, edestades jällegi USA-d, kes samuti vanast rekordist jagu sai (7.08,79 ja 7.11,66). Thorpe ujus avavahetust ajaga 1.46,28, teisi vahetusi ujusid Bill Kirby, Grant Hackett ja Michael Klim. Seega püstitas Thorpe neljal järjestikusel päeval maailmarekordi.

2000[muuda | redigeeri lähteteksti]

2000. aasta suveolümpiamängud toimusid Sydneys ja Thorpe oli ajakirjanduse tohutu surve all. Ajakirjandus ootas Thorpe'ilt palju maailmarekordeid ja pidas kuldmedalite saamist enam-vähem formaalsuseks. Näiteks Sydney ajaleht "Daily Telegraph" nimetas teda oma esilehel suurte tähtedega võitmatuks.

400 meetris kerkis tema peakonkurendiks Rosolino. Itaalia olümpiakomitee enne olümpiat tehtud salajased testid näitasid Rosolino veres ebaloomulikult kõrget kasvuhormooni taset. Võistlused toimusid 16. septembril. Thorpe püstitas eelujumiste parima aja 3.44,65, ka Rosolino võitis oma eelujumise (3.45,65). Finaalis oli Rosolino veel 300 m peal kehapikkuse võrra ees, aga lõpuseinani jõudis Thorpe kolme kehapikkuse võrra ees, püstitades maailmarekordi 3.40,59. Pronksmedal läks Klete Kellerile USA-st (3.47,00) ja Grant Hackett oli 7.

4×100 meetris polnud USA veel kellelegi olümpiamängudel kaotanud, aga Klim püstitas avavahetuses maailmarekordi 48,18. Järgmisi vahetusi ujusid Ashley Callus ja Chris Fydler. Thorpe ujus viimast vahetust ja läks rajale koos ameeriklase Gary Hall nooremaga, viimasest käepikkuse võrra eespool. Alguses Hall sprintis ja läks poole maa peal liidriks, kuid Thorpe tegi vahe tagasi ja viimase käelöögiga tõi kuldmedali korraldajatele. Tulemuseks oli maailmarekord 3.13,67 (USA 3.13,86).

200 meetris oli Thorpe'i peakonkurent van den Hoogenband, kes enne võistlusi pidas Thorpe'i endast tugevamaks. Võistlused peeti 17. ja 18. septembril. Kumbki võitis oma eelujumise ja poolfinaali. Nii eelujumises kui poolfinaalis oli Thorpe'i järel teine Rosolino. Finaalis alustas Thorpe kiiremini kui tavaliselt, oli poole maa peal van den Hoogenbandil peaaegu kõrval ja 150 m peal võeti neile sama aeg, aga siis Thorpe väsis ja pidi leppima hõbemedaliga (1.45,35 ja 1.45,83). Rosolino sai pronksmedali.

4×200 meetris võitsid USA ja Austraalia 19. septembril oma eelujumise, Austraalia 3 sekundit parema ajaga (7.14,27 ja 7.17,22). Finaalis ujus Thorpe avavahetust ja saavutas seal enam kui 3-sekundilise edu. Ka ülejäänud austraallased edestasid oma vahetuse ameeriklast ja võitsid maailmarekordi 7.07,05-ga (USA 7.12,64). Ainult 6 sajandikku jäi USA-d lahutama pronksmedalist ja Hollandist.

23. septembril osales Thorpe ka 4×100 m kompleksi eelujumises, milleks Austraalia pani välja teise koondise. Thorpe'ist oli viimases vahetuses parem üksnes Rootsi ujuja Stefan Nystrand (Rootsi ei pääsenud finaali). Finaalis ujus Austraalia esinduskoosseis ja iga selle ujuja sai parema aja kui eelujumises olnud teise koosseisu mees, kuid USA võitis maailmarekordiga 3.33,73. Austraalia sai 3.35,27-ga hõbeda. Hõbemedal anti ka Thorpe'ile.

Kolme kuld- ja kahe hõbemedaliga oli Thorpe nende olümpiamängude edukaim sportlane. Aasta lõpul nimetati ta Austraalia aasta ujujaks, aga van den Hoogenband maailma aasta ujujaks.

2001[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märtsis toimusid Austraalia meistrivõistlused Hobartis. Need olid ühtlasi valikvõistlused Fukuokas toimuvatele selle aasta maailmameistrivõistlustele. Thorpe võitis hakatuseks 400 m, jäädes oma maailmarekordist maha kõigest 0,17 sekundit. Kuna MM-i kavasse oli võetud 800 m, siis proovis ta järgmisel päeval jõudu sellelgi alal. Viimasel sajal meetril tõrjus ta tagasi Hacketti rünnakud ja parandas alates 1994 Perkinsi nimel olnud maailmarekordit üle 4 sekundi. Lõpuks võitis ta 200 m maailmarekordiga 1.44,69, ületades van den Hoogenbandi maailmarekordi 0,66 sekundiga. Temast sai kolmas mees, kes hoidnud korraga enda käes kolme individuaalset maailmarekordit (kaks esimest olid Jānis Konrāds ja USA ujuja Tim Shaw). Seejärel võitis ta ka 100 m isikliku rekordiga 49,05, saades esimeseks Austraalia ujujaks pärast Jānis Konrādsit 1959, kes hoidnud enda käes kõiki Austraalia meistri tiitleid vabaujumises sajast kaheksasaja meetrini.

2001. aasta maailmameistrivõistlused ujumises algasid Thorpe'i jaoks 200 m vabaujumisest. Thorpe alustas tagasihoidlikult ja oli poolel maal oma maailmarekordist 2 sekundit maas ja veel viimases pöördes 0,93 sekundit maas, aga marulise spurdiga püstitas ta uue maailmarekordi 1.44,06. Samal õhtul ujuti 4×100 m vabalt ja Thorpe'i päralt oli viimane vahetus. Ta läks sellele väga väikese eduga USA ujuja Jason Lezaki ees, aga ujus kõigi aegade kiireima viimase vahetuse 47,87 ja Austraalia võitis ajaga 3.14,10, USA jäi seevastu medalita. 800 m ujumises saatis ta Hackettit esimesed 750 m, jäädes temast kehapikkusega maha, aga lõpuspurdiga edestas teda kehapikkuse võrra. Ta võitis ajaga 7.39,16, parandades oma maailmarekordit enam kui 2 sekundiga. Järgnes 200 m ujumine van den Hoogenbandi vastu, kus ta seekord ujus nii nagu tavaliselt: laskis Hoogenbandil kolmveerand distantsi juhtida ja võitis viimasel veerandil maailmarekordiga 1.44,06. 100 meetris püstitas ta isikliku rekordi 48,81, mis aga andis kõigest 4. koha. Edasi tuli 4×200 m teateujumine, kus Hackett, Klim, Kirby ja Thorpe parandasid maailmarekordit enam kui 2 sekundiga ja edestasid hõbeda pälvinud Itaaliat enam kui 6 sekundiga. Viimaseks osales Thorpe 4×100 m kompleksujumises ja läks viimasele vahetusele kehapikkuse võrra tagapool 100 m maailmameistrist Anthony Ervinist. Nende vahe oli samasugune ka poolel distantsil, ent viimasel viiel meetril suutis Thorpe mööduda ja ajaga 3.35,35 maailmameistritiitli Austraaliasse tuua.

Thorpe oli esimene, kes võitnud ühtedelt maailmameistrivõistlustelt 6 kulda, ja esimene pärast Shaw'd 1974, kes võitnud MM-il 200, 400 ja 800 meetrit. Ühtlasi aitas Thorpe tugevalt laasa sellele, et Austraalia oli selle MM-i parim ujumisriik (viimati oli Austraalia mõnel suurvõistlusel kõige rohkem kuldmedaleid võitnud 1956. aasta suveolümpiamängudel Melbourne'is).

2002[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märtsis toimusid Austraalia meistrivõistlused Brisbane'is, mis olid valikvõistlusteks 2002. aasta Rahvaste Ühenduse mängusele. Thorpe ei püstitanud ühtki maailmarekordit ja seda polnud juhtunud 1999. aastast saadik. Siiski võitis ta oma tavalised alad, sealhulgas 100 m, ja ujus prooviks ka 100 m selili, lõpetades teisena. See pani ajakirjanduse rääkima sellest, et ta võib korrata Mark Spitzi saavutust, seitset olümpiavõitu, mida Thorpe ise eitas.

Rahvaste Ühenduse mängud toimusid Inglismaal Manchesteris. Thorpe alustas maailmarekordiga 400 m vabaujumises 3.40,08, edestades Hackettit (3.43,48). Järgmisena võitis Austraalia 4×100 m vabaujumise 3.16,42-ga (Hackett ujus kolmandat ja Thorpe viimast vahetust), edestades LAV-i ligi 2½ sekundiga. Järgnes võit 200 meetris 1.44,71-ga Hacketti ees (1.46,13). Siis võitis Thorpe ka 100 meetrit isikliku rekordiga 48,73, kaksikvõidu tõi Ashley Callus. Seejärel võitis Austraalia 4×200 m 5½ sekundiga Kanada ees (7.11,69 ja 7.17,17). Järgmist ala, 100 m selili, Thorpe ei võitnud, kaotades maailmameistrile Matt Welshile (55,38 ja 54,72). Lõpuks saavutas Austraalia veel kulla 4×100 m kompleksis enam kui 2 sekundiga Inglismaa ees. Sellega sai Thorpe läbi aegade edukaimaks meesujujaks ühtedel Rahvaste Ühenduse mängudel kuue kulla ja ühe hõbedaga. Tema kaasmaalane Susan O'Neill oli saanud 1998. aastal Kuala Lumpuris 6 kulda ja 2 hõbedat.

Vähem kui kuu aega hiljem toimusid Yokohamas Vaikse ookeani mängud ujumises. Thorpe alustas võiduga 400 meetris ajaga 3.45,28 Hacketti ees (3.45,99), kolmas oli Klete Keller (3.48,40). Need ajad olid tavalisest märksa nõrgemad, kuid hiljem selgus, et Thorpe ja Hackett olid kokku leppinud mitte väga pingutada, vaid hoida jõudu samal päeval toimunud 4×100 m ujumiseks, kus Hackett ujus kolmandat ja Thorpe viimast vahetust. Austraalia võitis selle, kusjuures Thorpe ujus jällegi viimases vahetuses Lezakist mööda, ajad 3.15,15 ja 3.15,41. Järgmiseks võitis Thorpe 200 m meistrivõistluste rekordiga 1.44,75 Hacketti ees (1,45,84). Seejärel võitis Austraalia ka 4×200 m USA ees, mille eest ujus noor Michael Phelps (7.09,00 ja 7.11,81). Austraalia sai kaksikvõidu isegi 100 m vabastiilis (Thorpe 48,84 ja Callus 49,26). Üksnes viimast ala ei suutnud Phelps võita: kuigi ta ujus kõigi aegade teise tulemuse viimases vahetuses 47,20, tuli alla jääda maailmarekordi 3.33,48 püstitanud USA-le (Austraalia 3.34,84).

2003[muuda | redigeeri lähteteksti]

2003. aasta Austraalia meistrivõistlused toimusid Sydneys. Thorpe ei ohustanud ühtegi maailmarekordit, võites 400 m üle 2 sekundi rekordist aeglasemalt ja 200 m üle 1 sekundi rekordist aeglasemalt, mõlemad Hacketti ees. 100 meetris jagas ta 49,05-ga koos Callusega esikohta. Siiski püstitas ta 200 meetri kompleksis Rahvaste Ühenduse rekordi ajaga 2.00,11.

2003. aasta maailmameistrivõistlused ujumises toimusid Hispaanias Barcelonas. Esimesel õhtul võitis Thorpe 400 meetrit ja Hackett tõi kaksikvõidu (3.42,58 ja 3.45,17). Kuigi Thorpe'i aeg oli tema maailmarekordist 2½ sekundit nõrgem, sai temast siiski läbi aegade esimene ujuja, kes samal alal kolm korda maailmameistriks tulnud. 200 meetris alustas van den Hoogenband märksa kiiremini Thorpe'i maailmarekordigraafikust, aga lõpuks pani Thorpe oma üleoleku maksma (1.45,14 ja 1.46,43). Hackett sai 1.46,85-ga pronksmedali. Esimest korda elus sai Thorpe suurvõistluste medali 100 meetris: ta kaotas küll Aleksandr Popovile Venemaalt (48,42) ja van den Hoogenbandile (48,68), kuid võitis 48,77-ga pronksi. 4×200 meetris kaotas Hackett avavahetuses Phelpsile, aga ülejäänud austraallased (Craig Stevens ja Nicholas Sprenger) oma vahetuse ameeriklast võitsid. Thorpe läks viimases vahetuses rajale tillukese eduga Kelleri ees, aga võitis teda 1,58 sekundiga ja lõpuks oli Austraalia edu 1,68 sekundit (7.08,58 ja 7.10,26). 4×100 meetri teatemeeskonda nõrgendas Michael Klimi vigastus ja Austraalia pidi leppima neljanda kohaga; võitis Venemaa USA ja Prantsusmaa ees. Lõpuks toimus 200 m kompleksujumine, kus Thorpe püstitas taas Rahvaste Ühenduse rekordi 1.59,66. See andis siiski üksnes hõbemedali, sest maailmarekordiomanik Phelps parandas oma tulemust veelgi ja võitis 1.56,04-ga, järgnesid Massimiliano Rosolino (1.59,71) ja senine maailmameistrivõistluste rekordi valdaja Jani Sievinen Soomest (1.59,98).

Maailmameistrivõistlustel kogusid Thorpe ja Hackett mõlemad kaks kulda, hõbeda ja pronksi, aga juba oli algamas Phelpsi ajastu, kes kogus 3 kulda ja 2 hõbedat, sealjuures oli Phelps ainsana kogunud 3 individuaalkulda. Naistest võitis 3 individuaalkulda Saksamaa pikamaaujuja Hannah Stockbauer. Thorpe ja Hackett valiti ühiselt Austraalia aasta ujujateks, aga maailma aasta parimaks ujujaks valiti Phelps.

2004[muuda | redigeeri lähteteksti]

2004. aastal lubas Phelps võtta olümpiamängudelt 7 kuldmedalit. Thorpe väitis, et see olevat võimatu, ja selle märgiks loobus kompleksujumises olümpiakoha taotlemisest. Siiski võitis Phelps selle aasta olümpiamängudel 6 kulda ja 2 pronksi ning 2008. aastal koguni 8 kulda.

2004. aasta Austraalia meistrivõistlused toimusid Sydneys. Thorpe võitis 100 ja 200 m, kuid 400 m eelujumise stardis kummardus liiga kaugele üle basseini serva, kaotas tasakaalu ja kukkus vette. See loeti valestardiks ja Thorpe diskvalifitseeriti. Teise koha võitis Craig Stevens, kes sattus avalikkuse suure surve alla, et ta oma kohast loobuks. Sõna võttis isegi Austraalia peaminister John Howard, kes nimetas seda tragöödiaks. Lõpuks Stevens loobuski ja tegi selle avalikuks teleintervjuus, mille eest talle maksti. See omakorda tekitas avalikkuses arutelu, kas niisugune käitumine oli eetiline, ja seda tõlgendati nii, et Stevensi loobumisotsus oli ostetud.

2004. aasta suveolümpiamängud toimusid Ateenas. Thorpe ja Phelps olid vastamisi neljal alal: kummaski vabastiili teateujumises ning 100 ja 200 meetris.

Thorpe'i esimene ala oli 400 meetrit 14. augustil. Eelujumiste kiireima aja 3.46,36 ujus Hackett. Oma eelujumise võitsid ka Thorpe ja Rosolino. Lisaks neile pääsesid finaali näiteks USA ujuja Klete Keller ja Aasia rekordi ujunud jaapanlane Takeshi Matsuda, kes finaalis seda veelgi parandas. Thorpe suutis võita ajaga 3.43,10, aga lõpuspurt ei kukkunud seekord välja, vastupidi, Hackett sai ta peaaegu kätte (3.43,36). Keller sai USA rekordi 3.44,11-ga pronksi.

4×100 meetri teateujumine toimus 15. augustil. Eelujumise läbis Austraalia ilma Thorpe'i ja Klimita oma nimel olevast maailmarekordist 4 sekundit nõrgema ajaga 3.17,64, mis andis 6.–7. koha. Kuid finaalis tuli Klim avavahetuselt alles 4. kohal ja viimases vahetuses ei pingutanud Thorpe kuigivõrd, saades sellel alles 5. aja. Austraalia sai 3.15,77-ga 6. koha, kusjuures 4. koht jäi 0,02 sekundi kaugusele. Kulla võitis LAV maailmarekordi 3.13,17-ga, hõbeda Holland ja pronksi USA.

200 meetri eelujumised ja poolfinaalid toimusid 15. augustil. Eelujumiste parima aja 1.47,22 ujus Thorpe, järgnesid van den Hoogenband, Brembilla, Keller ja Phelps, Hackett oli seitsmes. Kõik nad said ka poolfinaalist edasi. Järgmisel päeval finaalis alustas van den Hoogenband kiiresti ja poolel maal edestas maailmarekordit enam kui sekundiga, kuid Thorpe möödus temast viimasel basseinipikkusel, võites olümpiarekordiga 1.44,71. Järgnesid van den Hoogenband (1.45,23) ja Phelps (USA rekord 1.45,32). Keller oli neljas, Hackett viies.

100 m vabalt ujuti 17. augustil. Thorpe ja van den Hoogenband võitsid oma eelujumise, kuid hollandlase 48,70 järel oli parim aeg leedulasel Rolandas Gimbutisel (48,85). Poolfinaalis oli Thorpe'i aeg halvem (49,21) ja ta pääses finaali viimasena, edestades 0,02 sekundiga Aleksandr Popovi. Gimbutis jäi 49,75-ga 14. kohale. Finaali alustasid kõige kiiremini lõuna-aafriklased, aga lõpuks suutis van den Hoogenband 48,17-ga tiitlit kaitsta. Thorpe võitis 48,56-ga pronksmedali ja temast sai esimene ujuja, kes võitnud olümpiamedali nii 100, 200 kui 400 meetri vabaujumises.

Samal päeval toimus 4×200 m vabaujumine. Varumeestega ujunud USA ja Austraalia võitsid kumbki oma eelujumise. Finaalis ujusid Hackett, Klim ja Sprenger välja 1,48-sekundilise kaotuse USA-le ja Thorpe ei suutnud seda Kelleri vastu tasa teha: puudu jäi 0,13 sekundit (7.07,33 ja 7.07,46). Austraallaste maailma- ja olümpiarekord jäid siiski püsima.

Ujujakarjääri lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast olümpiamänge lõpetas Thorpe võistlemise ja jättis vahele järgmise aasta maailmameistrivõistlused, kus Hackett võitis kolm pikemat vabaujumisdistantsi.

2006. aasta alguses kvalifitseerus ta Austraalia koondisse 2006. aasta Rahvaste Ühenduse mängudeks 100 ja 200 meetris, jättes vahele 400 meetrit, kuid ta ei osalenud mängudel bronhiidi tõttu.

21. novembril 2006 teatas 24-aastane Thorpe oma ujujakarjääri lõpetamisest.[1]

2007. aasta märtsil kirjutas prantsuse spordileht "L'Equipe" Thorpe'i 2006. aasta mais antud positiivsest dopinguproovist. Lehe teatel näitas Thorpe'i dopinguproov ebatavaliselt kõrget hormoonitaset[2]. Austraalia antidopingukomisjon ei selgitanud seda asja, kuid Rahvusvaheline Ujumisföderatsioon andis asja arutamise Rahvusvahelisele spordiarbitraaži kohtule. Thorpe ise lükkas kõik dopingu kastutamise süüdistused tagasi ja selgitas, et pole kunagi keelatud aineid kasutanud[3]. 2007. aasta augustis vabastas Austraalia antidopingukomisjon Asada Thorpe'i dopingusüüdistusest [4] ja novembris teatas ka FINA tema vabastamisest süüdistusest[5].

2. veebruaril 2011 teatas Ian Thorpe, et tuleb tippsporti tagasi ja on alustanud treenimist 2012. aasta suveolümpiamängudeks.

Saavutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ian Thorpe'i šokolaad
Ian Thorpe'i jook Jaapanis
Ian Thorpe'i nimeline veekeskus Sydneys. Arhitekt Harry Seidler

Olympic rings with transparent rims.svg Olümpiamängudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 2000 Flag of Australia.svg Sydneys
    • Kuld olümpiavõitja 400 m vabaujumises 3.40,59 MR
    • Kuld olümpiavõitja 4×100 m vabaujumises 3.13,67 MR
    • Kuld olümpiavõitja 4×200 m vabaujumises 7.07,05 MR
    • Hõbe hõbemedal 200 m vabaujumises 1.45,83
    • Hõbe hõbemedal 4×100 m kompleksujumises (poolfinaal)
  • 2004 Flag of Greece.svg Ateenas
    • Kuld olümpiavõitja 200 m vabaujumises 1.44,71 OR
    • Kuld olümpiavõitja 400 m vabaujumises 3.43,10
    • Hõbe hõbemedal 4×200 m vabaujumises 7.07,46
    • Pronks pronksmedal 100 m vabaujumises 48,56

Maailmameistrivõistlustel[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1998 Flag of Australia.svg Perthis
    • Kuld maailmameister 400 m vabaujumises 3.46,29
    • Kuld maailmameister 4×200 m vabaujumises 7.12,48
  • 2001 Flag of Japan.svg Fukuokas
    • Kuld maailmameister 200 m vabaujumises 1.44,06 MR
    • Kuld maailmameister 400 m vabaujumises 3.40,17 MR
    • Kuld maailmameister 800 m vabaujumises 7.39,16 MR
    • Kuld maailmameister 4×100 m vabaujumises 3.14,10
    • Kuld maailmameister 4×200 m vabaujumises 7.04,66 MR
    • Kuld maailmameister 4×100 m kompleksujumises 3.35,35
  • 2003 Flag of Spain.svg Barcelonas
    • Kuld maailmameister 200 m vabaujumises 1.45,14
    • Kuld maailmameister 400 m vabaujumises 3.42,58
    • Kuld maailmameister 4×200 m vabaujumises 7.05,58
    • Pronks pronksmedal 100 m vabaujumises 48,77

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]