I-400-klassi allveelaevad

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt I-400)
Jaapani I-400-klassi allveelaev

I-400-klassi allveelaevad (jaapani keeles 伊四〇〇型潜水艦) olid kasutuses Jaapani mereväes aastatel 1943–1945. Tegemist on ajaloo suurimate allveelaevadega, millel pole tuumareaktorit. Samuti olid nad erakordsed kuna olid mõeldud kasutamiseks lennukikandjatena.

Tegemist oli taktikalise relvaga, mille eesmärk oli kiirelt ja märkamatult viia kolm Aichi M6A ründevesilennukit sihtmärgi vahetusse lähedusse ükskõik millisesse punkti maailmas. Seejärel tõusta pinnale, saata lennukid teele ning uuesti sukelduda.

Algselt oli plaanis moodustada laevastik 18.-st sellisest alusest kuid reaalselt valmis sai ainult kaks I-400 ja I-401. Kolmas, I-402 küll lõpetati 24. juulil 1945 kuid sõjast osa võtta ei jõudnud ning sattus Jaapani alistumise järel puutumatult USA vägede kätte.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

I-400 tüüpi allveelaevad olid Admiral Isoroku Yamamoto töö vili. Rünnak Pearl Harborile 1941 detsembris veenis teda, et õhurünnakud on efektiivsed ning kombineerides selle allveelaevadega saaks rünnata USAd mõlemalt kaldalt.[1]

Yamamoto esitas oma plaani 13. jaanuaril 1942. Ta soovis luua laevastiku 18-st allveelaevast, mis suudaks teha kolm edasi-tagasi reisi USA läänerannikule ilma tankimata või ühe reisi suvalisse punkti maakeral. Need pidid mahutama vähemalt kaks ründelennukit koos 800kg torpeedodega. 17. märtsiks olid plaanid kinnitatud ning 18. jaanuaril 1943 alustati I-400 ehitamist. Veel neli alustati: I-401 (aprill 1943), I-402 (oktoober 1943), I-403 (september 1943) ja I-404 (veebruar 1944). Viimane aga ei saanud valmis.[2]

Tehnilised omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Deck plan and section profile of the type I-400 submarine

Igal allveelaeval oli neli 1680kW diiselmootorit. Allveelaeva kere oli ainulaadselt 8 kujuline, millest ülemine pool moodustas 31 meetrit pika ja 3,5 meetrise diameetriga lennukite angaari ja alumine pool tavalise allveelaeva.

Allveelaevadel oli kaks Saksa päritolu periskoopi, üks päeval, teine öösel kasutamiseks.

1945 aasta mais lisati I-401-le Saksa päritolu snorkel, mille abil sai liikuda vee all diiselmootorite jõul.

Lennuk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Aichi M6A

I-400 oli algusest peale mõeldud kahe lennuki jaoks kuid 1943. aastal komandör Yasuo Fujimori, nõudis selle suurendamist. Inseneridel õnnestuski väikese täiustamise vaevaga mahutada samasse ruumi juba kolm Aichi M6A Seiran lennukit.

Seiran oli spetsiaalne lennuk mõeldud kasutamiseks allveelaevadel ning suutis transportida 800kg pommi kiirusel 475km/h. Lennuki kitsukesse angaari mahutamiseks sai selle tiivad "kokku voltida" vastu keret ning kokkuvõttes moodustus sigarikujuline profiil, mille piirid klappisid täpselt propelleri läbimõõduga. Lahtipakituna oli tiibade ulatus 12m. Allveelaeva meeskond võis 45 minutiga kõik kolm lennukit kokku panna ning teele saata ning see aeg oli lausa 15 minutit kui võis ära jätta pontoonid vette tagasi maandumiseks.

Allveelaeva tekil oli 26 meetri pikkune suruõhuga töötav katapult.

Jaapan suutis Seiran tüüpi lennukite olemasolu ja detailse info saladuses hoida kuni alistumiseni 1945. aastal.

Osalemine sõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna Jaapan oli sõda kaotamas ning Atlandi ookeanis polnud enam turvaline, plaanis admiral Isoroku Yamamoto rünnata USA suurlinnu kasutades oma salarelva, I-400 klassi allveelaevu.

Officers of I-400 in front of the plane hangar, photographed by the US Navy following the capture of the submarine at sea, one week after the end of hostilities.

Panama Kanali ründamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Augustis 1943 oli plaan kasutada sen toku-t (salajane allveelaevarünnak) hävitamaks Panama kanali lüüsid, mis oleks halvanud USA laevade varustamise Atlandi ookeanil.

Jaanuaris 1944 küsitles komandör Fujimori isiklikult ameerika sõjavangi, kes oli Panamas valvuriks olnud. Sellest selgus, et valve polnud kuigi tugev kuna rünnakut antud punktis ei usutud toimuvat.

Ettevalmistusi selleks operatsiooniks tehti põhjalikult veel hiljemgi kuid suvel 1944 loobuti muude, tähtsamate eesmärkide tõttu.

22. august 1945 said meeskonnad käsu, sõja kaotamise tõttu, hävitada I-400 allveelaevadel olev sõjamoon ning lennukid. Allveelaevad ise säilisid ning sattusid USA sõjasaagiks.

Ameeriklased uurimas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Members of the US Navy inspecting the plane hangar of I 400.

USA sõjavägi sai sõjasaagiks 24 Jaapani allveelaeva, sealhulgas kolm I-400 klassi laeva. Kuna NSVL oli liitlane sõjas, saatsid ka nemad oma eksperdid sõjasaaki uurima. Varjamaks I-400 klassi allveelaevade infot sooritati Operatsioon Road's End mille käigus uputati allveelaevad 200m sügavusele 60km kaugusel rannikust.

US Navy personnel inspecting the gun of I-400.

Neli alles jäänud huvipakkuvamat allveelaeva, I-400, I-401, I-201 and I-203, pukseeriti USAsse täiendavaks uurimiseks. Kuna NSVL siiski sai nende olemasolust teada ning nõudis ligipääsu, lasti 4. juunil 1946 ka need põhja.

Hilisem aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

I-401 vraki leidis Hawaii Undersea Research Laboratory 2005. aasta märtsis 820 meetri sügavuselt.[3][4][5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Francillon, R.J. Japanese Aircraft of the Pacific War. London:Putnam, 1970. ISBN 0-370-00033-1.
  • Hashimoto, Mochitsura. Sunk!. Henry Holt and Company, 1954.
  • Layman, R.D. and Stephen McLaughlin. The Hybrid Warship. London:Conway Maritime Press, 1991. ISBN 0-85177-555-1.
  • Orita, Zenji and Joseph D. Harrington. I-Boat Captain. Major Books, 1976. ISBN 0-89041-103-4
  • Sakaida, Henry and Gary Nila, Koji Takaki. I-400: Japan's Secret Aircraft-Carrying Strike Submarine. Hikoki Publications, 2006. ISBN 978-1902109459
  • "Rekishi Gunzō". , History of Pacific War Vol.17 I-Gō Submarines, Gakken (Japanese publishing company), January 1998, ISBN 4-05-601767-0
  • The Maru Special, Japanese Naval Vessels No.13, Japanese submarine I-13 class and I-400 class, Ushio Shobō (Japanese publishing company), July 1977
  • The Maru Special, Japanese Naval Vessels No.132, Japanese submarines I, Ushio Shobō (Japanese publishing company), February 1988
  • Senshi Sōsho, Vol.88 Naval armaments and war preparation (2), "And after the outbreak of war", Asagumo Simbun (Japan), October 1975

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]