Hugo Münsterberg

Allikas: Vikipeedia
Hugo Münsterberg
Sünniaeg 1. juuni 1863
Sünnikoht Danzig
Surmaaeg 6. jaanuar 1863 (-54-aastaselt)
Amet psühholoog
Haridus kõrgharidus
Õppeasutus Leipzigi Ülikool

Hugo Münsterberg (1. juuni 1863 Danzig, Preisimaa – 16. detsember 1916 Cambridge, Massachusetts, USA) oli saksa psühholoog, kes tegutses ka USA-s.

Teda peetakse rakenduspsühholoogia pioneeriks seoses uurimistöö ja teooriatega organisatsiooni-, õigus-, kliinilise, kooli- ja majanduspsühholoogia alavaldkondades.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Hugo Münsterberg sündis Preisimaal Danzigis eduka saematerjalikaupmehe ja tunnustatud kunstniku-muusiku pojana. Vanemad surid enne Hugo 20-aastaseks saamist.

Noorena näitas Münsterberg üles huvi mitmes valdkonnas, näiteks kunstis, kirjanduses, võõrkeeltes, muusikas ja näitlemises.[1]

Ta lõpetas 1882. aastal Danzigi Gümnaasiumi ja astus 1883. aastal Leipzigi Ülikooli. Ülikoolis kuulis ta Wilhelm Wundti loengut ja huvitus psühholoogiast. Wundti uurimisgrupi liikmeks saamise järel sai ta 1885. aastal Wundti juhendatavana doktorikraadi füsioloogilises psühholoogias. Pärast seda otsustas Münsterberg minna Heidelbergi Ülikooli meditsiini õppima ja sai meditsiinikraadi (?) 1887. aastal. Lisaks hakkas ta dotsendina pidama loenguid Freiburgi Ülikoolis, kus asutas psühholoogialabori ning hakkas avaldama teadusartikleid muuhulgas tähelepanuprotsesside, mälu, õppimise ja taju teemadel. Samal aastal abiellus Münsterberg Selma Oppleriga.[2]

1891. aastal tutvus ta esimesel rahvusvahelisel psühholoogiakongressil William Jamesiga, kellega jäi pidama tihedat kirjavahetust; tänu sellele kutsuti ta kolmeks aastaks Harvardi ülikooli psühholoogialaborisse. Münsterberg lihvis ruttu oma inglise keele oskust ning tema loengud said ülipopulaarseks. Neist olid mõjutatud mitmed üliõpilased, sh Mary Whiton Calkins.[2] Harvardis viibimise ajal lõi ta sidemeid mitme organisatsiooniga, näiteks Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooniga (mille presidendiks ta sai 1898. aastal) ja Ameerika Filosoofide Assotsiatsiooniga (president aastal 1908).[3]

Aastatel 1910–1911 pidas ta Berliinis Friedrich Wilhelmi Ülikoolis vahetusprofessori ametikohta ja asutas selle aasta jooksul Ameerika Instituudi Berliinis. Münsterberg töötas aastaid oma kirjatöö kaudu Ameerika ja Saksamaa vahelise mõistmise edendamise nimel. Seoses I maailmasõjaga sattus ta oma mitmekesise kultuurilise identiteedi ja tõekspidamiste tõttu tähelepanu ja kriitika osaliseks, muuhulgas kahtlustati teda spioneerimises ja talle tehti tapmisähvardusi. Münsterberg jäi Harvardi eksperimentaalpsühholoogia professoriks ja sealse psühholoogialabori direktoriks kuni surmani, mis saabus loengupuldis 1916. aastal.[2]

Panus psühholoogiasse[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt oma juhendajast Wundtist pidas Münsterberg vajalikuks rakendada psühholoogiat praktiliste probleemide lahendamiseks.[4] Tema jaoks tulenes teadvusekogemus käitumise või käitumisvalmiduse tajumisest, mida tekitavad situatsioonid. Samuti hoidis ta lahus eksperimentaalset psühholoogiat ja teisi psüühikat puudutavaid kaheldava väärtusega nähtusi ning oli seetõttu pettunud Jamesi üsna liberaalses suhtumises, väites: "Müstitsim ja meediumid on üks asi, psühholoogia aga hoopis teine. Eksperimentaalne psühholoogia ja psüühiline hookuspookus ei kuulu kokku."[5]

Kohtupsühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Oma 1908. aasta vastuolulises raamatus "On The Witness Stand" käsitles Münsterberg kohtuprotsessi käigu ekslikkust eeldamisel, et advokaatidel, kohtunikel ja kuritegude tunnistajatel on piisavalt võimeid ja oskusi, et selgitada välja objektiivne tõde. Mitmeid eksperimente läbi viinuna viitas Münsterberg põhjustele, miks pealtnägijate tunnistused on kaheldava väärtusega, sh inimtaju ekslikkus nii visuaalsete kui ka ajaliste stiimulite tajumises ning mälu muutuv ja moonutatav olemus. Näiteks võib kahe pealtnägija meenutus samast sündmusest radikaalselt erineda, ilma et neil oleks motivatsiooni fakte moonutada.[6]

Harvardi loengute ajal tegi ta katseid oma üliõpilastega, millest ühes palus neil 5 sekundi jooksul suurel valgel papitükil olevaid täppe vaadata ja hiljem nende arvu hinnata. Münsterbergi jahmatas, et isegi sellistes soodsates oludes võisid inimeste hinnangud erineda seitsme- või kaheksakordselt.[6]

Kliiniline psühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Münsterbergi uurimused psühholoogiliste häirete põhjustest põhinesid psühhofüsioloogilisel parallelismil – lähenemisel, mille kohaselt on teatud vaimsetel häiretel rakutasandil metaboolsed põhjused. Oma 1909. aasta raamatus "Psychotherapy" defineeris ta psühhoteraapia kui "haigete ravimise vaimse elu mõjutamisel ... võimalik, et ravimite, elektri, vanniskäigu või toitumise kaudu".[7] Tegeledes vaimsete häirete põhjuste uurimisega, intervjueeris ja püüdis Münsterberg aidata vaimsete häiretega inimesi (põhiliselt enda patsiente), motiveerides neid rohkem enesesse uskuma, et nad suudavad oma pingutuste tulemusena olukorda parandada. Tema arvates ei olnud psühhoosi võimalik ravida, kuna selle põhjuseks pidas ta närvisüsteemi allakäiku.[8] 1912. aastal asutas ta Wilhelm Spechtiga(de) rahvusvahelise ajakirja Zeitschrift fuer Pathopsychologie,[9] mis pani aluse patopsühholoogiale.[10]

Töö- ja organisatsioonipsühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Münsterberg nägi industriaalset psühholoogiat (tänapäeval tuntud kui tööpsühholoogia ja/või sellega lähedalt seotud organisatsioonipsühholoogia) praktilise teadusharuna, mis on "sõltumatu majanduslikest arvamustest ja kaheldava väärtusega huvidest".[11] Tema raamatuid "Vocation and Learning" (1912) ja "Psychology and Industrial Efficiency" (1913) peetakse selle psühholoogiaharu alguseks: need käsitlesid mitut teemat, sh töötajate valikulist palkamist selle järgi, kuidas leida iga konkreetse töö jaoks sobivate isiksuseomaduste ja võimetega töötaja, motivatsiooniliselt ideaalsete tööolude loomist ning reklaami ja turundust.[12]

Võimalik, et selles valdkonnas pidas Münsterberg kõige olulisemaks probleemi, kuidas leida iga töö jaoks omadustelt sobivaim inimene. Ta nägi olukorra võtit võimalikult teadusliku, objektiivse protsessi kujundamises, mis mõõdab tööotsija isiksust, vaimset võimekust ja muid olulisi näitajaid, et leida igale isikule parim töökoht.[13]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Die Willenshandlung (1888)
  • Beiträge zur experimentellen Psychologie (1889–92) Vol. 1, Vol. 2, Vol. 3, Vol. 4
  • Psychology and Life (1899)
  • Grundzüge der Psychologie (1900)
  • American Traits from the point of view of A German (1901)
  • Die Amerikaner (1904)
  • The principles of Art Education (1905)
  • The Eternal Life (1905)
  • Science and Idealism (1906)
  • On the witness Stand (1908)
  • Aus Deutsch-Amerika (1908)
  • Psychology and Crime (1908)
  • The Eternal Values (1909)
  • Psychology and the Teacher (1909)
  • Psychotherapy (1909)
  • Vocation and Learning (1912)
  • Psychology and Industrial Efficiency (1913)
  • Psychology and Social Sanity (1914)
  • Grundzüge der Psychotechnic (1914)
  • Psychology, General and Applied (1914, õpik)
  • The War and America (1914)
  • Business Psychology (1915, õpik)
  • Tomorrow (1916)
  • The Photoplay. A psychological study (1916)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Hergenhahn, B. R. (2000). An introduction to the history of psychology. Belmont, Calif [u.a.: Wadsworth (347).
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Hergenhahn, B. R. (2000). An introduction to the history of psychology. Belmont, Calif [u.a.: Wadsworth(350).
  3. ↑ Hergenhahn, B. R. (2000). An introduction to the history of psychology. Belmont, Calif [u.a.: Wadsworth(348).
  4. ↑ Hergenhahn, B. R. (2000). An introduction to the history of psychology. Belmont, Calif [u.a.: Wadsworth(647).
  5. ↑ Bjork, D. W. (1983). The compromised scientist: William James in the development of American psychology. New York: Columbia University Press (63–64).
  6. ↑ 6,0 6,1 Münsterberg, H. (1909). On the witness stand: Essays on psychology and crime. New York: Doubleday, Page (24–25).
  7. ↑ Münsterberg, H. (1909). Psychotherapy, by Hugo Münsterberg. London: T. F. Unwin
  8. ↑ Hergenhahn, B. R. (2000). An introduction to the history of psychology. Belmont, Calif [u.a.: Wadsworth(349).
  9. ↑ Zeitschrift für Pathopsychologie (1912-1919) – digital
  10. ↑ Клиническая психология : в 4 т. : учебник для студ. высш. учеб. заведений / под ред. А. Б. Холмогоровой(ru). Т. 1. Общая патопсихология / А. Б. Холмогорова. — М. : Издательский центр «Академия», 2010, стр. 13, 55.
  11. ↑ Industrial Psychology in Britain http://www.makingthemodernworld.org.uk/stories/the_age_of_the_mass/05.ST.06/?scene=3
  12. ↑ Hergenhahn, B. R. (2000). An introduction to the history of psychology. Belmont, Calif [u.a.: Wadsworth (349)
  13. ↑ Münsterberg, Hugo. Psychology and Industrial Efficiency. Boston and New York: Houghton Mifflin Company, 1913. Print.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hugo_Münsterberg&oldid=6548286"