Hruštšovka

Allikas: Vikipeedia
Hruštšovka Pelgurannas
Renoveeritud hruštšovka Koplis

Hruštšovkad (vene keeles хрущёвка) on kunagise Moskva peaarhitekti Vitali Lagutenko projekti järgi ehitatud kahe- kuni viiekorruselised paneel- või telliselamud [1]. Eesti oludes sarnaseimaks vasteks võib pidada tüüpprojekt 1-317 järgi ehitatud maju. Nõukogude Liidus ehitati Hruštšovkasid massiliselt eelkõige Nikita Hruštšovi võimuloleku ajal, kelle järgi nad said ka oma hüüdnime. Nendesse majutati 25 protsenti NSV Liidu rahvastikust ehk 57 miljonit inimest.[1]

Hruštšovkasid ehitati 1959. aastast 1985. aastani. Eesti NSV-s püstitati sarnaseid maju valdavalt aastatel 19551965[1] ning kahekorruselisi ühe trepikojaga tüüpmaju ehitati ka maale. Paljudes Hruštšovka tüüpi majades olid korterid madalad - 2,5 m (kuid seda ei saa öelda eestis kasutusel olnud 1-317 projekti kohta). Korterid ehitati valdavalt ühe kuni kolmetoalised. Köögipind üldjuhul väga väike (5 m2), kuhu viib elutoast uks, ülipisike esik ja WC-ga vannituba (2 m2). Ka trepikoda on kitsas ja korterite uksed ligistikku. Hoone siseseinad võivad olla kehva heliisolatsiooniga, korterisisesed seinad tavaliselt pole kandevseinad. Seda sorti majades puuduvad liftid. Eestis on ehitatud kaht tüüpi hruštšovkasid: alul silikaattellistest, hiljem kohalikust põlevkivituhast püstplokkidest.[1]

2009. aasta lõpus arhitekt Rein Murula ja Tallinna Tehnikakõrgkooli üliõpilaste koostatud uuringu põhjal on Tallinna hruštšovkades üle 10 000 korteri, igas elamus 30-80. Suurim hruštšovkade piirkond Tallinnas on Stroomi ranna-ala, kus paikneb umbkaudu 50 maja; väiksemad on Paldiski mnt/Sõle tn, Pärnu mnt, Tööstuse tn, Spordi tn, Sõle tn ja Uus Maailm.[1] Hruštšovkasid ehitati ka kesklinna, Tallinnas näiteks Maneeži ja Gonsiori tänavale, Tartus Ülikooli ja Tiigi tänavale. Üldjoontes on neid võimalik leida peaaegu kõigist Eesti linnadest.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]