Hispaania üleminekuperiood

Allikas: Vikipeedia
Hispaania Kuningriik (üleminekuperiood)
1975–1982 / 86
Hispaania Kuningriigi lipp koos vapiga aastail 1977-1981   Hispaania Kuningriigi vapp aastail 1977-1981
Spain in European Union.svg
Valitsusvorm Absoluutne monarhia (1975-1977)
Parlamentaarne monarhia (alates 1977)
Kuningas {{{riigipea-nimi}}}
Pealinn Madrid
Ajalugu
 –Franco surm
 –Juan Carlos sai kuningaks
 –I demokraatlikud valimised
 –Hispaania konsitutsioon
 –Riigipöördekatse

20. november 1975
22. november 1975
15. juuni 1977
29. detsember 1978
23. veebruar 1981
Riigikeel(ed) Hispaania keel
Rahaühik Hispaania peseeta
Hümn Marcha Real

Hispaania üleminekuperiood oli periood, mille jooksul Hispaania läks diktaatorlikult Francisco Franco režiimilt üle demokraatlikule valitsemiskorrale. Üleminekuperioodil kehtestati põhiseadus, mis tagas heaolu- ja õigusriigile omased tunnused.

Üleminekuperioodi pikkus pole täpselt kindlaks määratud. Paljude meelest algas protsess Juan Carlos I võimulesaamisega 22. novembril 1975. aastal ja lõppes 29. detsembril 1978, kui kehtestati praegune põhiseadus. Samuti peetakse kahe tähtsa sündmuse toimumisaega üleminekuperioodi algus- ja lõpukuupäevaks. Diktaator Francisco Franco surm 20. novembril 1975 oli lähtepunktiks protsessile, mis lõppes 28. oktoobril 1982, mil sai otsa Demokraatliku Keskpartei (UCD) valitsusaeg. UCD oli partei, mis käivitas valitsemisvormi muutmise ja kiirendas 1978. aasta konstitutsiooni vastuvõtmist, milles osalenud seitsmest referendist kolm olid selle partei liikmed ja aitasid lõpule viia põhiseaduse teksti koostamise.

Samuti on arvamusi, mille kohaselt lõppes üleminekuperiood 1986. aastal, kui Hispaania astus Euroopa Majandusühenduse (tulevase Euroopa Liidu) liikmeks ja korraldati referendum, mille eesmärk oli teada saada, kas Hispaania peaks NATOsse edasi jääma.

Kuningas Juan Carlos I kinnitati troonile veel frankistliku valitsusesimehe Carlos Arias Navarro ajal. Sellele vaatamata hakkas peagi poliitiliste reformide läbiviimisel tõrkeid tekkima ja see tekitas Navarro ja Juan Carlose vahel üha suuremaid erimeelsusi. Viimaks esitas peaminister 1. juulil 1976 tagasiastumispalve. Arias Navarro järglaseks sai Adolfo Suárez, kes võttis enda peale läbirääkimised erinevate poliitiliste parteide liidrite ja sotsiaalsete jõududega, mida peeti peaaegu legaalseteks või tolereeritud ühendusteks, et rajada Hispaanias demokraatlik valitsemiskord.

15. juunil 1977 peeti esimesed Hispaania kodusõja järgsed demokraatlikud valimised. UCD sai kõige enam hääli, mis ei olnud aga piisav absoluutse enamuse saamiseks. Sellele vaatamata anti parteile õigus valitsuse moodustamiseks. Sellest hetkest alates hakati rajama demokraatlikku Hispaania riiki ja koostama uue põhiseaduse teksti.

6. detsembril 1978 võeti rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, mis jõustus 29. detsembril.

Aastal 1981 läks Adolfo Suárez erru, sest tekkisid eriarvamused kuningaga ja parteisisesed pinged. Suárezi järglase Leopoldo Calvo-Sotelo (UCD) ametisseseadmise hääletuse ajal Rahvasaadikute kojas leidis aset riigipöördekatse, mille eestvedajateks olid Antonio Tejero, Alfonso Armada ja Jaime Milans del Bosch. 23-Fi nime all tuntud riigipöördekatse kukkus läbi.

Parteisisesed pinged põhjustasid UCD lagunemise aastail 1981–1982. UCD kristlikdemokraadid liitusid aga konservatiivse Alianza Populariga, mistõttu võtsid nad enda valdusesse tsentristlik-parempoolse haru. Teiselt poolt aga ühinesid sotsiaaldemokraatlike vaadetega liikmed Hispaania Sotsialistliku Tööliste parteiga (PSOE).

1982. aastal võimutses Tööliste partei UCD üle, saades valimistel absoluutse enamuse. Võimalikust 350 parlamendi kohast said nad endale 202. Esimest korda pärast 1936. aasta üldvalimisi sai võimule partei, mida peeti pahempoolseks rühmituseks.

President Reagan abikaasaga ning kuningas Juan Carlos I koos kuninganna Sofíaga (1981)