Hiidanakonda
 | See artikkel vajab toimetamist. |
| Hiidanakonda | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Alamselts |
Maolised Serpentes |
| Sugukond |
Boalased Boidae |
| Alamsugukond |
Boinae |
| Perekond |
Anakonda Eunectes |
| Liik |
Hiidanakonda |
| Binaarne nimetus | |
|
Eunectes murinus Linnaeus, 1758 | |
| Sünonüümid | |
| |
Hiidanakonda ehk anakonda ehk suur anakonda (Eunectes murinus) on boalaste sugukonda pärisboalaste alamsugukonda anakonda perekonda kuuluv maoliik.[2] Hiidanakondasid loetakse maailma suurimateks madudeks ning teistele loomadele ei ole ohtlik mitte tema hammustus, vaid haardesse sattumine.
Hiidanakonda on suurepärane ujuja ja võib kaua vee all viibida, kuid armastab ka kallastel päikesevanne võtta.[3]
Nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]
Perekonnanimi Eunectes pärineb vanakreeka sõnast, mis tähendab "hea ujuja". Liigiepiteet murinus tähendab "hiire-, hiirte-".
Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval jaotatakse hiidanakondad kahte alamliiki[4]:
Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval elavad maod peamiselt Andidest idas asuvates riikides, ka Colombias, Venezuelas, Guajaanas, Ecuadoris, Peruus, Boliivias, Brasiilias ja Trinidadi saarel.[5]
Nad elutsevad eelistatult voolava mageda (vahel ka veidi soolaka) vee läheduses: soode, järvede ja jõgede juures ning nende kallastel asuvates koobastes.[6]
Anakondasid loetakse üsna paigatruudeks loomadeks. Ehkki nende elupaik võib aasta vältel ilmastikuoludest sõltuvalt muutuda, pöörduvad nad vihmaperioodi alguses kodupaika tagasi.[7]
Anatoomia ja füsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Eluiga[muuda | muuda lähteteksti]
Eluiga sõltub suuresti elupaigast – näiteks kas madu elab looduses, loomaaias või koduses terraariumis –, aga ka indiviidist. Looduses elavate anakondade eluiga teatakse olevat 40–50 aastat.[8]
Keha[muuda | muuda lähteteksti]
Hiidanakondad on üsna pikad, jämeda, lihaselise kehaehitusega ning kaalult raskevõitu maod. Emased on isastest tavaliselt suuremad. On edastatud, valdavalt kinnitamata, teateid 10–12 meetri pikkustest anakondadest, kes võivad kaaluda kuni 250 kg.[9]
Keel[muuda | muuda lähteteksti]
Haistmine on anakondadele vajalik saaklooma asukoha määramiseks, paaritumiseks ja keskkonnast saabuva info edastamiseks. Selles osalevad kaheharuline keel ja sahkluu-ninaelund ehk Jakobsoni elund, vähesel määral ka ninasõõrmed ja muidugi peaaju.[9]
Värvus[muuda | muuda lähteteksti]
Värvus võib paikkonniti ja indiviiditi erineda, kuid rohelistel anakondadel on seljasoomused rohekas-pruunikat, oliivi- ja/või hallikas-rohekat värvi.[10][11] Keha katavad pealt tumepruunid või mustad ovaalsed laigud. Hiidanakondade kõhusoomused on kollakat või kreemjat värvi.[10]
Vaagnakannused[muuda | muuda lähteteksti]
Hiidanakondadel on tagakeha küljes, kloaagi läheduses paarilised väiksemõõtmelised vaagnakannused (Pelvic spurs), mis on kohati abiks kopulatsioonil.[12]
Kopsud[muuda | muuda lähteteksti]
Hiidanakondadel on kaks kopsu, mida nad kasutavad hingamiseks.[12]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Anakondade hambad vahetuvad regulaarselt ja neil on oluline abistav roll lämmatatud saaklooma alla neelamisel, teadlastel pole õnnestunud kinnitada, et madu hammastest mürki eraldaks. Hiidanakonda tapab saagi rahulikult, lämmatades saaklooma selle hingetõmmetega sünkroonis. Oletatakse, et ta võib ühe toidukorra ajal alla neelata oma kehakaaluga võrdse ja/või suurema koguse toitu.[13] Tõepäraseid allikaid hiidanakondade saakloomade lämmatamisest ning vee alla tõmbamisest pole palju, ka madude uurijad kahtlevad kirjeldustes, mille järgi neelavad anakondad sarvedega loomi pea ees alla. Täiskasvanud hiidanakondad toituvad peamiselt vees elavatest selgroogsetest. Saakloomad võivad olla närilised, kalad, linnud, kilpkonnad, kaimanid, Odocoileus virginianus, Hydrochaeris hydrochaeris, Jacana jacanad, Iguana iguanad, tiigerpüütonid.[9][14] Osa allikaid loeb anakondat ka täpsemaid argumente esitamata kannibaliks, seetõttu arvatakse, et anakonda enda hambad võivad tema seede-elundkonda sattuda loomuliku hammaste vahetumise protsessi käigus. Kirjanduslikes allikates mainitakse, et värskelt einestanud anakonda suu lehkab hirmuäratavalt.
Paaritumine[muuda | muuda lähteteksti]
Paaritumisaeg sõltub suuresti geograafilisest piirkonnast. Enamikul hiidanakondadel levinud seksuaalse käitumise vorm on polüandria, emased anakondad paarituvad mitme isasega ning sündinud järglased kannavad edasi geene mitmelt kopulatsioonides osalenud isaselt.[9]
On täheldatud, et hiidanakondade alamliigi Eunectes murinus gigas 'e, keda kohalikud kutsuvad huilliaks (Latreille, 1801), paaritumine toimub detsembris-jaanuaris. Paaritumisel võivad ühe vastuvõtliku emase ümber koguneda üsna mitmed aktiivsed isased (12) anakondad, moodustades "paaritumiskuhja" (inglise keeles breeding ball) ja võideldes paaritumisõiguse üle mitu nädalat.[15] Emase anakonda pojad (kuni 78 poega) sünnivad juulis-augustis.[3] Poegi, kes sünnivad 40–95 cm pikkustena, on väga raske kunstlikes tingimustes sööma meelitada.[3]
Enesekaitse[muuda | muuda lähteteksti]
Anakondade käitumises saab eristada mitut kaitserefleksi. Nad võivad püüda ennast kaitsta, hammustades agressorit. Anakondal on teisigi kaitsestrateegiaid, näiteks lähedal asuvasse veekogusse liuglemine ja/või mutta peitumine, aga ka kloaagi lähedal asuvate kloaaginäärmete eritiste väljutamine.[9]
Ohud[muuda | muuda lähteteksti]
Suurimaks ohuks anakondadele loetakse vihmametsade äratarbimist ning ka inimesi, kes neid erinevatel motiividel, näiteks tulusa müügiartiklina kütivad.
Looduslikud vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesel eluaastal võivad noored anakondad langeda teiste loomade saagiks. Täiskasvanud anakondad ei karda ühtegi kiskjat, isegi mitte võimsat kaimanit (Melanosuchus niger). Neile ohtlikeks peetakse jaaguari (Panthera onca) ja kaimani (Caiman latirostris).[9]
Haigused, parasiidid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1969. aastal diagnoositi esimest korda hiidanakondal metastaseerunud pahaloomuline lümfosarkoom.[16]
Nii vabas looduses kui ka kodus või loomaaias elavatel anakondadel on tuvastatud mitmeid parasiite, nagu:
- Aeromonas hydrophila
- Amblyomma dissimile
- Amblyomma fulvum
- Crepidobothrium sp.
- Dracunculus brasiliensis
- Elizabethkingia meningoseptica
- Haemoproteus sp.
- Phaeotabanus nigriflavus
- Providencia rettgeri
- Stenotabanus bequaerti
- Stenotabanus cretatus
- Stenotrophomonas maltophilia
- Tabanus occidentalis[9]
Kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]
- Taruma indiaanlased on väitnud, et põlvnevad anakondast.[8]
- 1749. aastal teatas George Cumberland, et orjad Tobagos sõid hiidanakondasid.[17]
- Hiidanakondad, vastupidi kommertsfilmides esitatule, liiguvad kuival maal vaevaliselt (kehakaal on oluline tegur) ja saagi alla neelanuna eelistavad vee peal justkui hõljuda.
- Anakondasid peetakse loomaaedades üle maailma. Sealsetes terraariumides külastavad neid igal aastal paljud inimesed.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Rivas, Jesús Antonio. "The life history of the green anaconda (Eunectes murinus), with emphasis on its reproductive Biology", (Ph.D. thesis). University of Tennessee. 2000 (Pdf)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Calderón, M.; Ortega, A.; Scott, N.; Cacciali, P.; Nogueira, C. de C.; Gagliardi, G.; Catenazzi, A.; Cisneros-Heredia, D. F.; Hoogmoed, M.S.; Schargel, W.; Rivas, G.; Murphy, J. (22. november 2014), "Eunectes murinus", Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punane nimestik, IUCN (Rahvusvaheline Looduskaitseliit), DOI:10.2305/iucn.uk.2021-2.rlts.t44580041a44580052.en Accessed 2022-04-08.
- ↑ [1] (vaadatud 02.09.2013)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 70, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013)
- ↑ Anaconda, Green Anaconda (vaadatud 02.09.2013)
- ↑ The Reptile Database (vaadatud 31.08.2013)
- ↑ Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 11, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013)
- ↑ Anaconda, Green Anaconda, Animal Diversity Web, (vaadatud 02.09.2013)
- ↑ 8,0 8,1 Maurice Burton, Robert Burton, "International Wildlife Encyclopedia", 3 ed, lk 44, 2002, Marshall Cavendish Corporation, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013)
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 [2] (vaadatud 02.09.2013)
- ↑ 10,0 10,1 Linda George, "Anacondas", lk 13, 2002, Capstone Press, ISBN 0-7368-0907-4 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 02.09.2013)
- ↑ Mark O'Shea, Boas and Pythons of the World, lk 54–57, 2007, New Holland Publischers, ISBN 978 1 84537 5447 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 31.08.2013)
- ↑ 12,0 12,1 Linda George, "Anacondas", lk 10, 2002, Capstone Press, ISBN 0-7368-0907-4 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 02.09.2013)
- ↑ "Frequently Asked Questions". Jesus Rivas. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuni 2012. Vaadatud 30. juuli 2012.
- ↑ Rivas, Jesús Antonio, "The life history of the green anaconda (Eunectes murinus), with emphasis on its reproductive Biology", (Ph.D. thesis). University of Tennessee. lk 37, 2000, (vaadatud 02.09.2013) (Pdf)
- ↑ Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 71, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013)
- ↑ Werner Frank, Arwid Schepky, "Metastasierendes Lymphosarkom bei einer Riesenschlange, Eunectes murinus(Linnaeus, 1758)" doi: 10.1177/030098586900600507 Veterinary Pathology September 1969 vol. 6 no. 5 437–443, Vaadatud 31.08.2013)
- ↑ Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 11, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 31.08.2013)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hiidanakonda |