Hiidanakonda

Allikas: Vikipeedia
Hiidanakonda
Eunectes murinus.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Alamselts: Maolised Serpentes
Sugukond: Boalased Boidae
Alamsugukond: Boinae
Perekond: Anakonda
Eunectes
Liik: Liigid
Sünonüümid
  • [Boa] murina Linnaeus, 1758
  • [Boa] Scytale Linnaeus, 1758
  • Boa gigas Latreille, 1802
  • Boa anacondo Daudin, 1803
  • Boa aquatica Wied-Neuwied, 1824
  • Eunectes murinus Wagler, 1830
  • Eunectes murina Gray, 1831
  • Eunectes murinus Boulenger, 1893
  • Eunectes scytale Stull, 1935
  • [Eunectes murinus] murinus
    Dunn & Conant, 1936
  • Eunectes barbouri
    Dunn & Conant, 1936
  • Eunectes murinus murinus
    – Dunn, 1944

Hiidanakonda ehk anakonda ehk suur anakonda (Eunectes murinus) on boalaste sugukonda pärisboalaste alamsugukonda anakonda perekonda kuuluv maoliik.[1] Hiidanakondasid loetakse maailma suuremateks madudeks. Hiidanakonda puhul ei ole loomadele ohtlik mitte maohammustus vaid tema haardesse sattumine. Hiidanakonda on suurepärane ujuja ja võib kaua vee all viibida, kuid armastab samal ajal ka kallastel päikesevanne võtta.[2]

Nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonnanimi Eunectes pärineb vanakreeka sõnast, mis tähendab 'hea ujuja'. Liigiepiteet murinus tähendab 'hiire-, hiirte-'.

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval tunnistatakse hiidanakondal kaht alamliiki[3]:

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madude elupaik on käesoleval ajal peamiselt Andidest idas asuvates riikides, ka Colombia, Venetsueela, Guajaana, Ecuador, Peruu, Boliivia, Brasiilia ja Trinidadi saar.[4]

Nad elunevad soovitavalt voolava mageda (vahel ka veidi soolaka) vee läheduses: soode, järvede, jõgede juures ja nende kallastel asuvates koobastes.[5]

Anakondasid loetakse üsna paigatruudeks loomadeks, kuigi nende elupaik võib ilmastikuoludest sõltuvalt aasta vältel muutuda siis pöörduvad nad vihmade alates, kodupaika uuesti tagasi.[6]

Anatoomia ja füsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiidanakonda

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eluiga sõltub suuresti elupaigast, kas looduslikes tingimustes ehk loomaias ja/või koduses terraariumis aga ka indiviidist. Looduses elavate anakondade eluiga teatakse olevat 40-50 aastat.[7]

Keha[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiidanakondasid loetakse üsna pikkadeks ning jämeda ja lihaselise kehaehitusega ja kaalult raskevõitu madudeks. Emased on isastest tavaliselt suuremad. On edastatud, valdavalt kinnitamata, teateid 10 kuni 12 meetri pikkustest anakondadest, kes võivad kaaluda kuni 250 kg.[8]

Keel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anakondade haistmisel, mida nad vajavad saaklooma asukoha määramisel, paaritumisel ja keskkonnast saabuva info edastamisel, osalevad kaheharuline keel ja sahkluu-ninaelund ehk Jakobsoni elund, vähesel määral ninasõõrmed ja muidugi peaaju.[9]

Värvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Värvus (seljal) võib paikkonniti ja indiviiditi erineda, kuid rohelistel anakondadel on selgmised soomused rohekas-pruunikat, oliivi ja/või hallikas-rohekat värvi.[10][11]Keha katavad pealt tumepruunid või mustad ovaalsed laigud. Hiidnakondade kõhualused soomused on kollakat või kreemjat värvi.[12]

Vaagnakannused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiidanakondadel on tagakeha küljes, kloaagi läheduses paarilised väiksemõõtmelised vaagnakannused (Pelvic spurs), mis on neil kohati abiks kopulatsioonil.[13]

Kopsud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiidanakondadel on kaks kopsu, mida nad kasutavad hingamiseks.[14]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiidanakonda neelab Hydrochoeris hydrochaeris. Frankfurdi Naturmuseum Senckenbergi eksponaat.

Anakondade hambad vahetuvad regulaarselt ja neil on oluline abistav roll lämmatatud saaklooma alla neelamisel, mürki neist hammastest teadlastel eraldada pole õnnestunud. Hiidanakonda tapab saagi rahulikult, saaklooma hingetõmmetega sünkroonis, lämmatades ja oletatakse, et ta võib ühe toidukorra ajal alla neelata oma kehakaaluga võrdse ja/või suurema koguse toitu.[15]Tõepärasena tunduvaid allikaid hiidanakondade saakloomade lämmatamise ning vee alla tõmbamisega seonduvalt avaldatud palju pole, ka kahtlevad madude uurijad kirjalduslikes kirjeldustes sarvedega loomade pea ees allaneelamisega seonduvas. Täiskasvanud hiidanakondad toituvad peamiselt vees elavatest selgroogsetest. Saakloomadeks võivad olla närilised, kalad, linnud, kilpkonnad, kaimanid, Odocoileus virginianus, Hydrochaeris hydrochaeris Jacana jacanad, Iguana iguanad, tiigerpüütonid.[16][17]Osad allikad loevad anakondat ka, täpsemaid asjaolusid toomata, kannibaliks, seetõttu loetakse, et anakonda hambad anakonda seede-elundkonnas võivad sinna sattuda loomuliku hammaste vahetumise protsessi käigus. Kirjanduslikes allikates mainitakse, et värskelt einestanud anakonda suu lehkab hirmuäratavalt.

Paaritumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paaritumisaeg sõltub suuresti geograafilisest piirkonnast. Enamikel hiidanakondadel levinud seksuaalse käitumise vormiks on polüandria, emased anakondad paarituvad mitme isasega ning sündinud järglased kannavad edasi geene mitmelt kopulatsioonides osalenud isaselt.[18]

On täheldatud, et hiidanakondade alamliigi Eunectes murinus gigas'e (Latreille, 1801) paaritumine, keda kohalikud kutsuvad huilliaks, toimub detsembrisjaanuaris. Paaritumisel võivad ühe vastuvõtliku emase ümber koguneda üsna mitmed aktiivsed isased (12) anakondad moodustades "paaritumiskuhja" (inglise keeles breeding ball) ja võideldes paaritumisõiguse üle mitu nädalat.[19]Emase anakonda pojad (kuni 78 poega) sünnivad juulisaugustis.[20]Poegi, kes sünnivad 40 kuni 95 sm pikkustena on väga raske kunstlikes tingimustes sööma meelitada.[21]

Enesekaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anakondade käitumises saab eristada mitut kaitserefleksi. Nad võivad püüda ennast kaitsta, hammustades agressorit. Anakondal on teisigi kaitsestrateegiaid, näiteks lähedal asuvasse veekogusse liuglemine ja/või mutta peitumine aga ka kloaagi lähedal asuvate kloaaginäärmete eritiste väljutamine.[22]

Ohud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurimaks ohuks anakondadele loetakse anakondadele vihmametsade äratarbimist ning ka inimesi, kes neid (erinevatel motiividel, ka tulusa müügiartiklina) kütivad.

Looduslikud vaenlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesel eluaastal võivad noored anakondad langeda teiste loomade saagiks. Täiskasvanud anakondad ei karda ühtegi kiskjat, isegi mitte võimsat kaimanit (Melanosuchus niger). Ohuks neile peetakse jaaguari (Panthera onca), kaimani (Caiman latirostris).[23]

Haigused, parasiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii vabas looduses elavatel anakondadel kui ka kinnipeetavatel anakondadel on tuvastatud mitmeid parasiite, nagu:

Kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Taruma indiaanlased on väitnud, et põlvnevad anakondast;[26]
  • 1749 teatas George Cumberland, et orjad Tobagos sõid neid madusid;[27]
  • Hiidanakondad, vastupidiselt kommertsfilmides esitatule, liiguvad kuival maal vaevaliselt (kehakaal oluline faktor) ja kord juba saagi allaneelanuna eelistavad veepeal justkui hõljuda.
  • Anakondasid peetakse loomaaedades kõikjal maailmas ja neid külastavad, kohapeal terraariumites, igal aastal paljud inimesed.

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. [1] Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  2. Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 70, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)
  3. Anaconda, Green Anaconda Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  4. The Reptile Database Veebiversioon (vaadatud 31.08.2013) (inglise keeles)
  5. Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 11, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)
  6. Anaconda, Green Anaconda, Animal Diversity Web, Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  7. Maurice Burton, Robert Burton, "International Wildlife Encyclopedia", 3 ed, lk 44, 2002, Marshall Cavendish Corporation, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)
  8. [2] Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  9. [3] Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  10. Linda George, "Anacondas", lk 13, 2002, Capstone Press, ISBN 0-7368-0907-4 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  11. Mark O'Shea, Boas and Pythons of the World, lk 54-57, 2007, New Holland Publischers, ISBN 978 1 84537 5447 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 31.08.2013) (inglise keeles)
  12. Linda George, "Anacondas", lk 13, 2002, Capstone Press, ISBN 0-7368-0907-4 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  13. Linda George, "Anacondas", lk 10, 2002, Capstone Press, ISBN 0-7368-0907-4 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  14. Linda George, "Anacondas", lk 10, 2002, Capstone Press, ISBN 0-7368-0907-4 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  15. "Frequently Asked Questions". Jesus Rivas. Vaadatud 30 July 2012.
  16. [4] Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  17. Rivas, Jesús Antonio, "The life history of the green anaconda (Eunectes murinus), with emphasis on its reproductive Biology", (Ph.D. thesis). University of Tennessee. lk 37, 2000, Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles) (Pdf)
  18. [5] Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  19. Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 71, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)
  20. Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 70, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)
  21. Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 70, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)
  22. [6] Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  23. [7] Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  24. Werner Frank, Arwid Schepky, "Metastasierendes Lymphosarkom bei einer Riesenschlange, Eunectes murinus(Linnaeus, 1758)" doi: 10.1177/030098586900600507 Veterinary Pathology September 1969 vol. 6 no. 5 437-443, Osaline veebiversioon (vaadatud 31.08.2013) (inglise keeles)
  25. [8] Veebiversioon (vaadatud 02.09.2013) (inglise keeles)
  26. Maurice Burton, Robert Burton, "International Wildlife Encyclopedia", 3 ed, lk 44, 2002, Marshall Cavendish Corporation, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)
  27. Hans E. A. Boos, "The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 11, 2001, ISBN 1-58544-116-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 31.08.2013) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Videod[muuda | redigeeri lähteteksti]