Hernani

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib näidendist; jalgpalluri kohta vaata artiklit Hernani Azevedo Júnior.

Etenduse peale mässav publik

"Hernani" on Victor Hugo näidend, mis pärineb 1830. aastast.

Kui see esimest korda lavastati, oli ta stiililt ja sisult nii mässumeelne, et põhjustas Comédie Française'is rahutusi, mis kestsid rohkem kui kolm kuud.

Stiililine mässumeelsus väljendus juba esimeses kahes värsis:

Serait-ce déjà lui? C'est bien à l'escalier
Dérobé. /---/

mida Semper tõlgib:

Kas juba tema? Salatrepil astumist
On kuulda. /---/

Esimesest värsist teise murduv lause ehk siire on klassikalise maitse kohaselt viletsa luuletajameisterlikkuse märk. Théophile Gautier meenutab 1877. aastal vaimustusega, millist meelepaha see "klassikute" seas tekitas.

Näidendi vastuolud klassikalise teatriga ulatuvad värsitehnikast mõistagi palju kaugemale, rikkudes kõiki olulisemaid klassikalise teatri reegleid (vaata [1] (arhiiviversioon)). Laval leiavad aset võitlused ja surevad inimesed. "Hernani" tegevuskohad (Saragossa, Aachen, Aragón) asuvad mööda Euroopat laiali. Juba sellest tingituna venib näidendi tegevusaeg pikaks ning vaatuste vahele jäävad ebaühtlased ja mõnikord määramatud ajavahemikud. Tegevusliinide arvukusele viitavad juba pealkirjad, mis Hugo on vaatustele pannud ("Kuningas", "Bandiit", "Rauk", "Hauakamber", "Pulm"). Need tõstavad eri vaatuste juures esile eri temaatikat või tegelaskujusid.

Tegevusliinide arenedes ja põimudes ilmneb ka tegelaste keerukus ja vastuolulisus. Seda juba n-ö väliste vastanduste tasandil: Hernani on bandiit, kelle tegelik päritolu on kõrge ja väärikas ning kelle eesmärgiks bandiidina ei ole alatu röövlielu, vaid õilis, pojakohustusest tulenev kättemaks. Don Carlos, Hispaania kuningas, kasutab oma eesmärkide saavutamiseks märksa bandiitlikumaid võtteid kui Hernani. Don Ruy Gomezet haarab veel vana mehena kirglik armastus oma vennatütre doña Soli vastu.

Erinevalt klassikalisest näidendist, kus kogu tegevustik koondub ühe põhilise konflikti ümber, on "Hernani" tegelastel korraga käsil mitmeid probleeme: don Carlose poliitilised ambitsioonid on kõrvu isikliku püüuga doña Soli endale võita. Hernani kavandab kättemaksu don Carlosele, arendades samas oma suhet doña Soliga. Erinevad taotlused viivad ka sisemiste konfliktideni. Kokkupõrked don Carlosega sunnivad Hernanid lahkuma doña Solist, keda ta ei taha ohustada. Arusaam keisri rollist ning kohustustest, milleni don Carlos jõuab, mõjutab teda andestama Hernanile ja teistele vandenõulastele ning loobuma doña Soli piiramisest. Kuid sisekonfliktid ei ole tingitud ainult seda laadi välistest asjaoludest. Väärikas aadlimees don Ruy Gomez on lojaalne oma kuningale ja peab kalliks oma au (mis ei luba tal III vaatuses kord vastu võetud külalist jälitajatele välja anda), samas on ta kirgliku armastuse võimuses ning sama kirglikult tunneb armukadedust ja solvumist, mis ei luba tal Hernani ja doña Soli õnnega leppida. Sarnase sisemise võitlusega tuleb V vaatuses tegemist Hernanil, keda au teeb võlglaseks don Ruy ning armastus doña Soli ees. Nõnda asetatud probleemid, Hispaania-temaatika ning ka otsesed vihjed don Ruy Gomeze suust meenutavad Pierre Corneille’i ja tema näidendit "Cid", just võimalikud paralleelid on aga need, mis toovad iseäranis ilmsiks Hugo näidendi kauguse klassikalisest teatrist ning selle kuulumise romantismi.

Hilisem retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval mäletatakse seda näidendit peamiselt Giuseppe Verdi ooperi "Ernani" lähteteosena.

Näidendi tõlkis 1924. aastal eesti keelde Johannes Semper.