Hermann Ebbinghaus

Allikas: Vikipeedia
Ebbinghaus2.jpg

Hermann Ebbinghaus (24. jaanuar, 185026. veebruar, 1909) oli saksa psühholoog, eksperimentaalse mälu-uurimise rajaja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ebbinghaus sündis luterliku kaupmehe peres, Barmenis, Saksamaal. 17aastaselt astus ta Bonni ülikooli, kus kõigepealt õppis filosoofiat. Ta õpingud katkesid 1870. aastal Prantsuse-Preisi sõja tõttu, milles ta teenis Preisi armees. Pärast sõda sai ta 23-aastaselt doktorikraadi ning kolis Berliini, kus veetis mitu aastat, enne kui reisis kolmeks aastaks Prantsusmaale ja Inglismaale.

Londonis leidis ta ühes raamatupoes Gustav Fechneri raamatu "Elements of Psychophysics", milles ta Fechneri taju-uuringute teaduslikku täpsust kõrgelt hindab[1]. Seejärel otsustas ta Wundti eksperimentaalsest lähenemisest välja jäetud kõrgemate vaimsete protsesside uurimise enda väljakutseks võtta.[1]

1885. aastal avaldas ta oma monumentaalse töö "Memory: A Contribution to Experimental Psychology", mistõttu ta tõenäoliselt ka Berliini ülikooli professoriks tehti. 1890. asutas ta Arthur Konigiga psühholoogiajakirja Zeitschrift für Physiologie und Psychologie der Sinnesorgane ("Meeleorganite füsioloogia ja psühholoogia ajakiri"). Samuti lõi ta Saksamaa kolmanda psühholoogiliste testide labori (W. Wundti ja G.E. Mulleri järel)[2]. 1894. aastal valiti tõenäoliselt Ebbinghausi vähese avaldamisaktiivsuse tõttu Berliini ülikooli filosoofia osakonna juhiks hoopis Carl Stumpf. Seejärel lahkus Ebbinghaus Breslau Ülikooli (praegune Wrocław, Poola) Theodor Lippsi toolile, mis vabanes siis, kui Lipps Berliini minnes Stumpf'i koha üle võttis[2]. Breslaus uuris Ebbinghaus töökorras seda, kuidas laste vaimne võimekus koolipäeva jooksul langeb. Vaatamata sellele, et need vaimsete võimete mõõtmise detailid on kaduma läinud, on selle töö raames saavutatud edu ladunud vundamenti edasisteks intelligentsuse testimisteks[3].

1902 aastal avaldas ta teose pealkirjaga "Die Grundzuge der Psychologie" (Psühholoogia alused). See osutus kohe edukaks. 1904. aastal siirdus ta Halle Ülikooli, kus veetis elu viimased aastad. Tema viimeseks tööks jäi "Abriss der Psychologie" (Psühholoogia kontuur), mis avaldati 1908. aastal. Seegi püsis pikalt edukana, saades avaldatud kaheksa korda[3]. Õige pea pärast töö valmimist suri Ebbinghaus aastal 1909[2] 59-aastaselt kopsupõletikku.

Uurimistöö mälu vallas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt Wundtist pidas Ebbinghaus kõrgemate vaimsete protsesside eksperimentaalset uurimist võimalikuks[1]. Kontrollimaks potentsiaalsete sekkuvate sekkuvate muutujate vastu (inglise k. confounding variable) kasutas ta sõnade nimekirjade meeldejätmiseks lihtsat akustilist kodeerimist ja kordamist. Kuna õppimist mõjutavad ka varasemad teadmised, oli Ebbinghausil vaja midagi kergesti meeldejäätavat, aga millel puuduksid varasemad kognitiivsed assotsiatsioonid. Tavasõnadega on kerge luua assotsiatsioone, mis omakorda segaks katsetulemusi. Nii otsustas ta ühikutena kasutusele võtta mõttetud silbid (tuntud ka kui CVC trigramm. Mõttetuteks silpideks nimetati antud juhul kaashäälik-sulghäälik-kaashäälik kombinatsiooni, kus kaashäälikud ei kordu ja saadud silbil puudub tähendus. PIL (kõlab nagu 'pill') ja PIN (on juba sõna) silpe näiteks ei kasutataks. Kuigi Ebbinghaus näidiseid ei jätnud, oleks aktsepteeritavad silbid näiteks DAX, BOK ja YAT. Tähendusega juba laetud sõnade välistamise järel jäi tema kasutusse 2300 silpi[4]. Selle silbikogu loomise järel asus ta karbist suvalisi silpe võtma, et need siis märkmikku üles kirjutada. Siis luges ta neid sõnu samas käändes metronoomi kindlas rütmis ja proovis neid protseduuri lõpus meenutada.

Ebbingausi mälu-uurimise meetod oli "mõttetud silbid". Ta kirjutas üles umbes 2300 kolmetähelist silpi, millel polnud tähendust (välistamaks assotsiatsioonide mõju), ja koostas nendest jadasid, mida meelde jätta. Sel moel uuris ta mälu seaduspärasusi.

Ebbingausi suurimad teened psühholoogias on lisaks eksperimentaalse mälu-uurimise rajamisele ka õppimiskõvera ja unustamiskõvera avastamine.[5]


Panus teistes valdkondades[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ebbinghausi nimele võib võib kirjutada teedrajavad lausete lõpetamise ülesanded, mille ta koolilaste võimkust uurides välja arendas. Samu ülesandeid laenas hiljem Alfred Binet ja lisas nad Binet'-Simoni testile. Sellest ajast on lausete lõpetamise ülesandeid mälu-uuringutes, eriti implitsiitse mälu mõõdikutes, rohkelt kasutatud. Psühhoteraapias on seda samuti patsiendi motivatsioonide ja ajede jälile saamiseks. Ebbinghaus on mõjutanud ka Charlotte Buhlerit, kes edaspidi Lev Võgotski ja teistega keele tähendust ja ühiskonda uurima hakkasid.

Ebbinghausi illusioon. Vaatamata oranžide ringide võrdsele suurusele näivad nad eri suurused olevat.

Ebbinghausi on tunnustatud ka kui ühe suhtelise suuruse tajuillusiooni avastajat. Tänapäeval tuntakse seda optilist illusiooni Ebbinghausi illusiooni nime all. Selle illusiooni tuntuimas versioonis on kaks võrdse suurusega ringi asetatud teineteise lähedale ja üht ümbritsevad suured ringid, teist väikesed ringid. Esimene keskelolev ring näib nii teisest keskelolevast väiksemana. Seda illusiooni kasutatakse tänapäeval ohtralt kognitiivses psühholoogias, kus selle abil aju erinevate taju juhteteede kohta rohkem teada saada üritatakse.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Thomas Hardy Leahey, 1997. A History of Psychology. Main Currents in Psychological Thought. Fourth Edition. Upple Saddlle River, New jersey. Prentice Hall, Inc. lk 301
  2. 2,0 2,1 2,2 Hermann Ebbinghaus. (1968). Retrieved from International Enclyclopedia of the Social Sciences: http://www.encyclopedia.com/topic/Hermann_Ebbinghaus.aspx
  3. 3,0 3,1 Thorne, B.M.; Henley, T.B. (2001). Connections in the history and systems of psychology, New York: Houghton Mifflin. ISBN 0-618-04535-X
  4. Ebbinghaus, H. (1913).. (H. Ruger, & C. Bussenius, Trans.) New York, NY: Teachers College.
  5. Wozniak, R. H. (1999). Introduction to memory: Hermann Ebbinghaus (1885/1913). Classics in the history of psychology

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Thomas Hardy Leahey, 1997. A History of Psychology. Main Currents in Psychological Thought. Fourth Edition. Upple Saddlle River, New jersey. Prentice Hall, Inc.