Herman Maim
| Herman Maim | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
20. aprill 1894 Tartu |
| Surnud |
21. oktoober 1922 Tartu |
| Teenistus |
Vene tsaariarmee 1915–1918 Eesti Rahvavägi 1918–1920 |
| Auaste | Alamkapten |
| Sõjad/lahingud | |
| Autasud |
Vabadusrist II/3 Eesti Vabadussõja mälestusmärk Püha Georgi risti IV järk |
Herman(n) Maim VR II/3 (8. aprill (vkj) / 20. aprill 1894 Tartu – 21. oktoober 1922 Tartu) oli Eesti sõjaväelane (alamkapten).
Sai üldhariduse Tartu Aleksandri gümnaasiumis ja läks 1913. aastal õppima Peterburi Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda.
Läks vabatahtlikult 1915. aastal esimesse maailmasõtta ja astus suurtükiväekooli. Ülendati selle lõpetamisel lipnikuks ning läbis Põhjarinde lendurvaatlejate koolituse.[1] Saadeti Riia rindele, kus võttis patareiohvitserina osa võitlustest sakslaste vastu. Ülendati alamleitnandiks ja autasustati üles näidatud vahvuse eest Püha Georgi risti IV järguga kaunistustega ohvitseride jaoks (palmidega).
Oli üks esimestest, kes 1917. aastal tuli üle Eesti rahvusväeosadesse.[2] Määrati 12. jaanuaril 1918 1. Eesti suurtükiväebrigaadi patarei nr 1 ülemaks[3] ning ülendati sama aasta 25. märtsil leitnandiks.[4] Lahkus Saksa esimese okupatsiooni algul demobilisatsiooni tõttu sõjaväeteenistusest.[2]
Eesti vabadussõja puhkedes alustas 20. detsembril 1918 Tallinnas 1. suurtükiväepolgu patarei nr 4 formeerimist, jäädes sõja lõpuni selle ülemaks. 8. jaanuaril 1919 sõitis patarei Tartu suunal tegutsenud 2. jalaväepolgu käsutusse, võttes osa paljudest lahingutest Võru, Vastseliina, Petseri, Irboska ja Pihkva ümbruses.[5]
Viidi koos patareiga nr 4 18. veebruaril 1919 2. suurtükiväepolgu koosseisu.[6] Sai Zalesje kiriku tornist oma patarei tuld juhtides vastase suurtükimürsu läbi jalast ja käest haavata, kuid jäi rivisse. Ülendati 4. septembril 1919 alamkapteniks, tagasiulatuvalt 2. juunist 1919.[2]
Vabadussõjas üles näidatud erilise vahvuse eest pälvis ta Vabadusristi II liigi 3. järgu, lisaks Vabariigi Valitsuse poolt 40 000 marka rahalist autasu, tasuta maa normaaltalu suuruses, prii kool kuni kõrgema kooli lõpetamiseni ja Eesti Vabadussõja mälestusmärk.
Lahkus pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal kaitseväest reservi, et jätkata poolelijäänud õpinguid. Ta õppis aastatel 1920–1922 Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas keemiat. Suri 21. oktoobril 1922 Tartus.[2]
Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]
- 1918 leitnant
- 1919 alamkapten
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- Vabadusrist II/3 (17. august 1920)
- Eesti Vabadussõja mälestusmärk
- Püha Georgi risti IV järk
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Vabadussõjast osavõtnud ja teenetemärke omanud isikute kartoteek http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.2124.2.580:14
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Vabaduse Risti kavalerid. Sõdur. 1926, nr 42, lk 913
- ↑ Georg Leets. 1. Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 24
- ↑ Georg Leets. 1. Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 26
- ↑ Georg Leets. 1. Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 30
- ↑ Georg Leets. 1. Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 32