Herman Maim
| Herman Maim | |
 |
|
| Nimi | Herman Maim |
| Sündinud | 20. aprill, 1894 Tartu, Eesti |
| Surnud | 21. oktoober, 1922 Tartu, Eesti |
| Teenistused | Vene tsaariarmee 1915–1918 Eesti Rahvavägi 1918–1920 |
| Auaste | Alamkapten |
| Sõjad/lahingud | Eesti Vabadussõda |
| Autasud | Vabadusrist II/3 Eesti Vabadussõja mälestusmärk Püha Georgi risti IV järk |
Herman Maim VR II/3 (20. aprill 1894 Tartu – 21. oktoober 1922 Tartu) oli Eesti sõjaväelane, alamkapten.
Sündis 20. aprillil 1894 Tartus. Sai üldhariduse Tartu Aleksandri gümnaasiumis, misjärel astus Petrogradi ülikooli.
Läks Esimesse maailmasõtta vabatahtlikult 1915. aastal ja astus kahurväe sõjakooli. Ülendati selle lõpetamisel lipnikuks ning saadeti Riia rindele, kus võttis patareiohvitserina osa võitlustest sakslaste vastu. Ülendati alamleitnandiks ja autasustati üles näidatud vahvuse eest Püha Georgi risti IV järguga kaunistustega ohvitseride jaoks (palmidega).
Oli üks esimestest, kes 1917. aastal Eesti rahvusväeosadesse üle tuli.[1] Määrati 12. jaanuaril 1918 1. Eesti suurtükiväebrigaadi patarei nr. 1 ülemaks[2] ning ülendati sama aasta 25. märtsil leitnandiks.[3] Lahkus Saksa okupatsiooni algul demobilisatsiooni tõttu sõjaväeteenistusest.[1]
Eesti Vabadussõja puhkedes alustas 20. detsembril 1918 Tallinnas 1. suurtükiväepolgu patarei nr. 4 formeerimist, jäädes sõja lõpuni selle ülemaks. 8. jaanuaril 1919 sõitis patarei Tartu suunal tegutsenud 2. jalaväepolgu käsutusse, võttes osa paljudest lahingutest Võru, Vastseliina, Petseri, Irboska ja Pihkva ümbruses.[4]
Viidi koos patareiga nr. 4 18. veebruaril 1919 2. suurtükiväepolgu koosseisu.[5] Sai Salesje küla kirikutornist oma patarei tuld juhtides vastase kahurimürsu läbi jalast ja käest haavata, kuid jäi rivisse. Ülendati 4. septembril 1919 alamkapteniks, vanusega 2. juunist 1919.[1]
Vabadussõjas üles näidatud erilise vahvuse eest annetatud Vabadusristi II liigi 3. järk, lisaks Vabariigi Valitsuse poolt 40 000 marka rahalist autasu, tasuta maa normaaltalu suuruses, prii kool kuni kõrgema kooli lõpetamiseni ja Eesti Vabadussõja mälestusmärk.
Lahkus pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal kaitseväe tegevteenistusest reservi, et jätkata poolelijäänud õppimist Tartu Ülikoolis. Suri 21. oktoobril 1922 Tartus.[1]
Auastmed [muuda]
- 1918 – leitnant
- 1919 – alamkapten
Tunnustused [muuda]
 |
Vabadusrist II/3 |
- Vabadusrist II/3 (17. august 1920)
- Eesti Vabadussõja mälestusmärk
- Püha Georgi risti IV järk
Viited [muuda]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Vabaduse Risti kavalerid. Sõdur. 1926, nr 42, lk 913
- ↑ Leets, G: 1. Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 24
- ↑ Leets, G: 1. Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 26
- ↑ Leets, G: 1. Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 30
- ↑ Leets, G: 1. Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2, lk 32
